Kuidas on võimalik, et prokuratuur kulutab maksumaksjate raha mitte pedofiilide tabamiseks ja ühiskonnast isoleerimiseks, vaid väidetavaid pedofiile paljastanud ajakirjanik Katrin Lusti ahistamiseks, nähes selleks piisavalt avalikku huvi ja pidades seda ressursside otstarbekaks kasutamiseks, küsib Objektiivi toimetus seekordses juhtkirjas.
Augustikuu viimasel päeval sai avalikkus kuulda, et prokuratuur plaanib esitada kriminaalsüüdistuse teleajakirjanik Katrin Lustile, kellele heidetakse ette ebaseaduslikku eluruumidesse tungimist.
Prokuratuur kahtlustavat Lusti kuritegelikus käitumises seoses kahe tema juhitava "Kuuuurija" saate salvestusega eelmise aasta augustis ja oktoobris, millest esimeses paljastati väidetavate homoseksuaalidest poistepilastajate võrgustik ja teises väidetav tõukassivabrik.
Tähelepanuväärselt pole politsei Lusti sõnul ligi aasta jooksul tundnud mitte mingisugust huvi tema käsutuses olevate tõendite kohta, mis toetavad kahtlustust, et "Kuuuurija" saates paljastatud isikud on tõepoolest häbitud poistepilastajad. Vastupidi, politsei olevat öelnud Lustile otse, et temaga ei soovita mingit koostööd teha.
Samuti meenutab Lust, et politsei keeldus kuulamast tema tungivat nõudmist võtta Nõmme põhikoolis õpetajana tegutsenud Urmas Kausi korterist kaasa tema arvutid ja andmekandjad, olgugi et vahetult enne politsei saabumist nägid kohalviibinud neist samadest arvutitest pedofiilseid pornograafilisi materjale.
Kogu loo detailidega saab tutvuda vaadates täna Objektiivis avaldatud intervjuud, kus Lust toob esile terve rea mitte ainult häirivaid, vaid lausa ärritavaid asjaolusid. Ilmselgelt riivab see väga rängalt rahva õiglustunnet, kui Lusti poolt paljastatud väidetavad pedofiilid jalutavad siiani vabalt ringi, samal ajal kui Lust ise peab kulutama oma aega, närve ja raha, et kaitsta end kriminaalsüüdistuste eest, milles süüdi mõistmise korral võib teda oodata kuni 3-aastane vangistus.
Kuidas on võimalik, et prokuratuur kulutab maksumaksjate raha mitte pedofiilide tabamiseks ja ühiskonnast isoleerimiseks, vaid väidetavaid pedofiile paljastanud ajakirjaniku ahistamiseks, nähes selleks piisavalt avalikku huvi ja pidades seda ressursside otstarbekaks kasutamiseks?
Neid asjaolusid vaagides on selge, et seonduvalt ametivõimude suhtumisega pedofiiliaprobleemi on Eesti riigis lood tõsiselt mädad, kusjuures see mäda ei piirdu kaugeltki vaid kõnealuse juhtumiga. Alles hiljuti saime kuulda, et vanglast lasti vabaks paadunud pedofiil Jaanus Rohumets – "Eluka" hüüdnime all tuntud räige pervert, kes on pannud tõendatult toime raskeid seksuaalseid rünnakuid rohkem kui kümne lapse vastu, kellest noorim oli vaid 5-aastane, ning salvestanud ka lastega pornograafilisi materjale.
Kuidas on võimalik, et Eesti Vabariigis saavad sellised "elukad" vanglast välja vaid 9-aastase vangistuse järel, hulkudes nüüd teadmata paikades ringi ja vägagi võimalik, et otsides juba uusi ohvreid? Kuidas on võimalik, et sellised kurjategijad üldse kunagi vanglast välja saavad, ilma et neid oleks isegi allutatud elektroonilisele järelevalvele?
Ja muidugi tekib väga paljudel inimestel igati põhjendatud küsimus, kuidas on samal ajal võimalik, et prokuratuur kulutab maksumaksjate raha mitte pedofiilide tabamiseks ja ühiskonnast isoleerimiseks, vaid väidetavaid pedofiile paljastanud ajakirjaniku ahistamiseks, nähes selleks piisavalt avalikku huvi ja pidades seda ressursside otstarbekaks kasutamiseks.
Kahjuks on kellegi suhtes kriminaalmenetluse algatamine karistus iseeneses. Kui Lusti poolt paljastatud isikud on tõepoolest poistepilastajad, peaks talle selle paljastuse eest tänulik olema, mitte paljastajat riikliku karistusvõimu aparaadiga ahistama hakkama – nagu seda nõudvat innukalt homoaktivistist jurist Reimo Mets.
Üleüldse peaks sõlmima ühiskondliku kokkuleppe, et kõikvõimaliku laste vastu suunatud kuritegevuse suhtes ilmutatakse absoluutset nulltolerantsi, teiste hulgas õiguskaitseorganite poolt. Laste kaitsmine nende ärakasutamisest huvitatud isikute poolt peaks olema õiguskaitseorganite esimene prioriteet.
Öeldakse, et ühiskonna moraalset palet tuntakse ennekõike sellest, kuidas kaitstakse oma kõige nõrgemaid liikmeid. Paraku on Eesti riigivõimu pale sellest (nagu nii mõnestki teisest) vaatenurgast kõike muud kui ilus.
Foto: Kasia Bialasiewicz/Bigstockphoto.com