Seismaks vastu kartellierakondade püüdlustele juurutada Eestis kultuurirevolutsiooni viimaseid moeröögatusi perekonna-, pagulaspoliitika ning euroföderalismi vallas, tuleb Objektiivi toimetuse hinnangul minna valima ja anda oma toetus rahvuskonservatiivsele ilmavaatele.  

Pühapäeval, 3. märtsil toimuvad riigikogu valimised, mille käigus saab põhiseaduse järgi kõrgeima riigivõimu kandjaks tituleeritud rahvas üle pika aja taas avaliku asja ehk res publica edendamisel oma sõna sekka öelda.

Me teame, et võrreldes 1933. aasta põhiseadusega garanteeritud demokraatlike õigustega, nagu riigipea valimine ning rahvahääletus- ja algatusõigus, on kõrgeima riigivõimu kandjate demokraatlikest väljunditest järele jäänud vaid õigus valida endale esindajaid riigikokku ja kohalikesse omavalitsustesse. Ent ühtlasi on selge ka see, et jutt ulatuslikumate demokraatlike vahendite kasutuselevõtust kaotab lõviosa oma veenmisjõust, kui isegi olemasolevaid nappe vahendeid tarvitatakse suhteliselt loiult.

2015. aasta riigikogu valimistel osales 64,2 protsenti hääleõiguslikest kodanikest ning kahe aasta tagustel kohalike omavalitsuste valimistel küündis valimisaktiivsus vaid 53,4 protsendini. See näitab, et keskeltläbi eelistab tubli kolmandik Eesti Vabariigi valimisealistest kodanikest oma demokraatlikust otsustamisõigusest loobuda ning lasta teistel otsustada enda eest.

Kas on see resigneerumine ja absurditunne, mis paneb arvestatava osa Eesti kodanikest  oma demokraatlikele õigustele käega lööma? Või põhjustab loidust pigem laiskus ja minnalaskmise meeleolu, sest sajandite pikkuses orjameelsuse traditsioonis on harjutud sellega, et olulised otsused langetab alati keegi teine, valib alati keegi teine ning mõisa köis võib lohiseda täpselt niikaua kuni naabritalust pärinev kubjas sellele tähelepanu ei pööra? Küllap on põhjuseid mitu.

Hoolimata kõigest tasub poliitilisest vastutusest eemale hoiduval kodanikul meenutada põhikooli ajaloost tuttavat semantikat. Vanas Kreekas olla kutsutud polise ehk linnriigi avalikust haldusest ja sellega kaasnevast vastutusest mööda hiilivaid või mitte huvituvaid vabasid kodanikke nimega idiotes (ἰδιώτης). Vanas Roomas ladina keelde laenatuna omandas see termin juba meile tuttavaid tähendusvarjundeid.

Igal juhul peab Eesti inimene lahti saama oma võõrandumise tundest ning sellele järgnevast käega löömise meeleolust, mille põhjenduseks tuuakse alati, et “niikuinii on asi juba otsustatud ning otsustajateks on alati teised” – sakslased, venelased, taanlased, rootslased, riigikogulased, Toompea ja Brüsseli härrad. Selle ürgse võõrandumise pinnalt on tuttav ja turvaline asetada end oma enda maal Igaveseks Teiseks, kellest ei sõltu ega hakkagi kunagi sõltuma mitte midagi.

Kuid praegusel ajaloolisel etapil on meile siiski kingitud riiklik iseseisvus ja kodanikuvabadused. Tõsi, paljud neist vabadustest ongi reaalselt ohus, suurem osa iseseisvusest aga juba loovutatud, kuid selles valdkonnas on võitlus meie maa ja rahva tuleviku nimel alles algamas.

Iga vabadust nautiv kodanik peab endale selgeks tegema ajaloo ühe karmima seaduse: vabadust, iseseisvust ja enesemääramist ei anta kunagi niisama. Need võideldakse välja ning nende säilitamise nimel nähakse vaeva. Kes aga eelmiste põlvkondade töö ja ohvrite kaudu sündinud vabaduste nimel pole valmis pingutama, leiab end peagi olukorrast, kus oma privileegidest võib rääkida minevikuvormis.

Täna pole selles osas mitte midagi muutunud. Võitlus käib õnneks teiste vahenditega, ent meie suveräänsus, kultuuri alusväärtused ja kodanikuvabadused nõuavad ka tänapäeval aktiivse kodanikkonna kaitset. Võrreldes eelmiste põlvkondade ohvritega, millele meie praegune elu on rajatud, kujutab informeeritud ja teadliku valiku tegemine riigikogu valimistel, ning selleks kuluv väike pingutus mõnel valimispäeval, olematut ebamugavust.

Selleks, et riigikogu valimistel teha meie kultuuri alusväärtuste küsimuses informeeritud valik, tasub veelkord külastada Objektiivi valimiskompassi ning vaadata, kuidas vastasid kandidaadid kümnele küsimusele, mis parasjagu aset leidva kultuurisõja tingimustes puudutavad globalistide poolt löögi alla asetatud institutsioone, nagu perekond ja abielu.

Valdav osa kartellierakondade (Keskerakond, Reformierakond ja sotsid) kandidaatidest on jätnud meie küsimustikule vastused andmata. See räägib selget keelt nende poliitilisest kultuuritusest, mille hulka kuulub valijate eksitamine tühjade lubaduste ja selgelt määratlemata positsionidega olulistes küsimustes.

Ainus erakond, mille kandidaadid on meie küsitlusele valdavas enamuses vastanud ning kelle vastused Objektiivi toimetuse seisukohtadega ka kattuvad, on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond.

Seepärast soovitab Objektiivi toimetus oma lugejatel hääletada EKRE poolt. Rahvuskonservatiivide aated ja põhimõtted vastanduvad kartellierakondade ideoloogiale, mille juurutamise kaudu imporditakse Eestisse kultuurirevolutsiooni viimaseid moeröögatusi perekonna- ja pagulaspoliitika ning euroföderalismi vallas. Et sellele vastu seista, tuleb meie hinnangul nendel valimistel toetada rahvuskonservatiivset maailmavaadet.

Objektiivi toimetus soovib oma lugejatele läbimõeldud valikuid ja kasvavat kodanikutunnet meie riigi ja rahva parima käekäigu eest seismisel. Kohtume valimiskastide juures, head lugejad!

Tabel: Objektiiv

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!