Oma meeleolu tõstmiseks ja rahvale lohutuseks meenutagem aastat 1974, kus vana, hea Euroopa oli veel selline, nagu ta oli. Saksamaa oli Saksamaa (välja arvatud nõukogude okupatsioonitsoon Ida-Saksamaa näol) ja Hollandis elasid suuremalt jaolt valged hollandlased, kirjutab Jüri Kotšinev.
Prantsusmaa kuningriigis elanud Jean de La Fontaine (1621–1695) oli tuntud prantsuse kirjanik, kes omal ajal kirjutas palju valme, kus tegelasteks olid loomad. Need motiivid laenas ta antiigiaegsetelt kirjameestelt Aisoposelt ja Horatiuselt.
Omakorda võttis Venemaa tuntud valmikirjutaja Ivan Krõlov (1769–1844) La Fontaine`ilt üle suure osa viimase valmiloomingust ja kirjutas vene keeles tuntuks saanud valmid, kus tegelasteks olid samuti loomad.
Ka Eestis on tuntud need valmid. Esimest korda ilmusid Krõlovi valmid eesti keeles 1897. aastal. Liivi- ja Eestimaa sõjakuberneri, jalaväekindral Sergei Fjodorovitš Golitsõni (1749– 1810) sekretärina teeninud Ivan Krõlov teenis Riias, kuid käis teenistusülesandeid täites ka Tallinnas. Esimest korda oli ta siin 1802. aastal. Muuhulgas on eesti keelde tõlgitud selline valm nagu „Luik, haug ja vähk".
See valm meenutab mulle väga suurel määral meie praegust vankrivedamist riigikogu, valitsuse ja presidendi vahel. Ei saa mainimata jätta ka riigikogu sisemist köievedu valitseva koalitsiooni ja opositsiooni vahel. Eraldi peab ära märkima, et ka opositsioon ei ole oma tegevuses ühtne.
Praegusest poliitilisest kemplemisest Eestis valmi kirjutades oleks minu arvates selle pealkirjaks rohkem sobinud „Tõhk, möhh ja mähh". Valitsusjuhti ei saa kuidagi luigeks nimetada ja ülejäänud valmitegelased ei ole ka praeguste kohalike institutsioonide esindajatega eriti võrreldavad.
See on kurb tegelikkus, aga oma meeleolu tõstmiseks ja rahvale lohutuseks meenutan ma aega, kus vana, hea Euroopa oli veel selline, nagu ta oli. Saksamaa oli Saksamaa (välja arvatud nõukogude okupatsioonitsoon Ida-Saksamaa näol) ja Hollandis elasid põhiliselt valged hollandlased. See oli aeg, kui ma sain maailmaasjadest aru.
Olin noor ja aasta oli siis 1974. Käimas olid maailma meistrivõistlused jalgpallis, mille finaalmängus võistlesid meistritiitli eest tollased Lääne-Saksamaa ja Hollandi koondised. Läänesakslaste koondise tuumiku moodustasid Bayern Müncheni klubi meestest koosnev seltskond ja Hollandi koondise (hüüdnimega Oranje) tuumiku moodustasid Amsterdami Ajaxi mängijad. Nendest tuntumad ja parimad oli omavahel sugulased Hendrik Johannes Cruijff (s. 1947) ja Johan Neeskens (s. 1951).
Nagu mainitud, oli läänesakslaste koondis moodustatud põhiliselt Bundesliga liidri Bayern Müncheni meestest. Nende parimad mängijad olid omaaegsed legendid. Kaitsemängija Franz Anton Beckenbauer hüüdnimega Kaiser (1945–2024). Mitte vähem tuntud ei olnud Karl-Heinz Rummenige (s. 1955) hüüdnimega Kalle ning väravavaht, legendaarne Josef Dieter (Sepp) Maier (s. 1944), hüüdnimega Katze. Sakslaste kesktormaja oli legendaarne Gerhard (Gerd) Müller (1945–2021).
Finaalmäng toimus 7. juulil 1974 Müncheni Olümpiastaadionil. Sakslased võitsid 2:1. Hollandlaste ainsa värava lõi Johan Neeskens, sakslaste väravad lõid Paul Breitner ja võiduvärava Gerd Müller. See oli väga ilus ja ülidramaatiline mäng, seda enam, et kõik väravad löödi esimesel poolajal ja kogu teise poolaja jooksul üritasid hollandlased mängu viigistada, et siis võiduvärav lüüa, aga läks nagu läks. See oli siis.
Praegu mõtlen ma sellele, et kui hea oleks kirjutada selline valm, kus tegelasteks ei oleks haug, vähk ega luik, vaid hoopis keiser, Kalle ja kass. Nende tegelaste prototüüpideks oleks olnud Beckenbauer, Rummenige ja Müller. Need mehed väärivad igati kirjandusse kirjutamist ja ajatuteks legendideks muutumist.
Mulle meenub neli aastat tagasi aset leidnud juhtum, kui ma koos sõbra Jaak Johansoniga Pärnusse sõitsin, et sealsest muusikariistade poest talle kitarri vaadata. Jõime poest mitte kaugel olevas kohvikus Pärnu vanalinnas kohvi, kui sain juttu ajada omavanuse hollandlannaga, kes Pärnus turistina viibis ja ma küsisin temalt, kas ta mäletab 1974. aasta jalgpalli meistrivõistluste finaalmängu – ja ta mäletas.
Ma elasin tollal kaasa Hollandi koondisele ja nimetasin nüüd pool sajandit hiljem seda mängu suureks leinapäevaks. See, minu tagantjärele antud hinnang toimunule pani hollandlanna silmad särama. Ta mõistis, et olin siis Hollandi poolt. Kui ma rääkisin üht-teist Cruijff`ist ja Neeskens`ist, kellest olin palju kuulnud oma Hollandis elavatelt tuttavatelt väliseestlastelt, muutus meie jutt hollandlannaga sundimatuks ja põhjalikumaks kui tavaline põgus kohvikuloba.
Kui teatasin talle, et küll olid need kuldsed ajad, kui Saksamaal elasid sakslased ja Hollandis hollandlased, oli ta minuga ülimal määral nõus. See tegi südame soojaks kasvõi sellepärast, et minuga täpselt samal aastal sündinud hollandlanna mõtleb minuga ühte moodi ja saab asjadest aru nagu mina. On veel meiesuguseid inimesi – isegi europaabelis. See jutt hollandlannaga jäi mulle meelde. On asju, mille sisu ei tuhmu ka pool sajandit hiljem.
Mäletan, kuidas sakslased rääkisid mulle sellest, mis toimus siis, kui mänguväljakule ilmusid elavad legendid ja kuidas vaatajad tervitasid Franz Beckenbauerit, karjudes tribüünidelt kooris kõrvulukustavalt: „Kaiser, Kaiser, Kaiser…"
Võib-olla peaks kirjutama ise kaasaegse novelli või vähemalt valmi pealkirjaga „Keiser, kass ja Kalle", aga arvestades asjaolusid arvan, et seda peaksid tegema sakslased. No eks nad on nendest meestest ka kirjutanud. Ma üritasin võrrelda võrreldamatut – omaaegset maailma tipptasemel jalgpalli ja tänase Eestimaa poliitikat. Need asjad on võrreldamatud ja räägivad hoopis minu täielikust kohatusest üldse midagi arvata.
Minu žanriks võib vabalt kujuneda kogumike koostamine üldpealkirja all „Lood, mis mulle meeldivad" või „Asjad, mida ma armastan".
Võrreldes 1974. aasta jalgpalli meistrivõistluste finaalmängu praeguse poliitikaga siin maal, saan kindlalt väita, et elasin tollal mängule kaasa täie andumusega ning praegu ei tõuse minu kaasaelamise kraad kohalikku poliitikat jälgides kümnekraadisel skaalal kolme pügalanigi.