Püha Peetruse basiilika kuplites olevatest akendest paistab Rooma päikesevalgus. Foto: Bigstockphoto

Kas sada ahvi oma kirjutusmasinate taga suudaksid, isegi siis, kui nad appi kutsuksid kõik ülejäänud ahvid kogu maailmast, ehitada Westminster Abbey Londonis? Kas nad suudaksid püstitada Püha Peetruse basiilika Vatikanis või Kölni toomkiriku? Kas nad looksid oma mõtte ja kätetööga Sanssouci lossi Saksamaal, küsib sõjaajaloolane ja literaat Jüri Kotšinev.

La meillure realisation de la societe humaine est a formation d´une aristocrate.

Olen selle mõtteni jõudnud juba pikki aastaid tagasi. Nüüdseks on aeg ja elu teinud sellest mõttest minu sügava veendumuse. Sõgedus ja nürimeelsus, võimuiha ja egotsentrism vallutasid maailma peale Euroopat vapustanud 18. sajandi lõpu suurt tragöödiat, mida kutsutakse suureks Prantsuse revolutsiooniks. Võib öelda, et ilu ja maitse üle ei vaielda – kellele meeldib arbuus, kellele seasaba. Mulle ei meeldi kumbki produkt, aga see lugu siin ei ole kulinaariast. See kolumn on hoopis inimühiskonnast ja selle ühiskonna poolt tunnustatud väärtustest. 

Peale 1789. aasta revolutsiooni Prantsusmaal vahetus riigi ja ühiskonna tipus olnud ja kogu ühiskonna maitset ja esteetilist ning eetilist meelt kujundanud aristokraatia kodanluse võimuga. Kodanlusel oli hoopis teistsugune ettekujutus nii eetikast kui esteetikast, ühiskonnakorraldusest, kunstist ja kirjandusest, kultuurist ja võimuvertikaalist kui aristokraatial.

Peagi levisid prantslaste revolutsioonilised ideed üle terve Euroopa ja kahekümnenda sajandi alguseks viis selliste ideede levik ja juurdumine Euroopas vana euroopaliku kultuuri ja humanismi täieliku hukatuseni. Selle kõnekamateks näideteks on kaks maailmasõda, mis lõplikult hävitasid vana maailma elukorralduse ja paiskasid Euroopa riigid ja rahvad tänapäeva kaosesse. Uus esteetika ja eetika hakkas kodanluse võimu all tuginema kasuahnusele, tootmisele ja tarbimisele ning liigkasu teenimise printsiipidele toetuvale ettevõtlusele. Kõik muutus toodetavaks, ostetavaks ja müüdavaks.

Inimene „vabanes“ vanast, seisuslikust ühiskonnakorraldusest ning alustas lõputut võidujooksmist selle nimel, et olla edukas. Edukas oli see, kellel on suurem maja, rohkem asju ja kavalamad äriplaanid. Sellest ajast saadik meenutab mulle inimühiskond vaimlises ja kultuurilises plaanis ahvikarja, kes on pandud istuma kirjutusmasinate taha ootuses, et sealt tuleb kunagi ahvide kollektiivse tegevuse tulemusel mingi hiilgav mõte trükitud tekstina ja see mõte tagab meile helge tuleviku paremas maailmas. Kui panna näiteks sada ahvi sajaks aastaks saja trükimasina taha istuma lootuses, et sealt tuleb üks mõtestatud lause paberile, siis see lootus on asjatu.

Mulle ei meeldi kodanluse esteetika ja maitsemeel. Mulle ei meeldi kodanlus – ei suurkodanlus ega keskmine, rääkimata väikekodanlusest. Mulle ei meeldi plebeid ja mina ei meeldi plebeidele. Sellega tuleb leppida nii minul kui plebeidel. Samas ei ela ma selleks, et kellelegi meeldida, olgu see kes iganes. Juurteta, kapitali orjav inimkooslus ei ole minu silmis lugupidamise objekt ega subjekt.

Inimesed võitlevad oma väikese eramaailma säilitamise eest, oma igapäevase leiva teenimise eest ja üritavad toime tulla kaasaegse elu rahutus ja piirideta ookeanis ning see on loomulik. Võitlus oma elu eest on täiesti loomulik ja inimlik. See on möödapääsmatu tegevus, võib-olla isegi väärtus, aga vahendid, millega tänapäeva maailma vägevad ennast kehtestavad, ei ole ei ilusad, õiged, ega ka õiglased.

„Müü kallilt, osta odavalt,“ see on lühidalt kokkuvõttes kogu kaasaegse maailma deviis. Mõistagi on siin tegemist minu isikliku arvamusega. Ma ei suru seda kellelegi peale. Ma isiklikult eelistan sellist maailmakorraldust, kus maitset ja kultuuri edendasid aristokraadid.

Kas need sada ahvi oma kirjutusmasinate taga suudaksid, isegi siis, kui nad appi kutsuksid kõik ülejäänud ahvid kogu maailmast, ehitada Westminster Abbey Londonis? Kas nad suudaksid püstitada Püha Peetruse basiilika Vatikanis või Kölni toomkiriku? Kas nad looksid oma mõtte ja kätetööga Sanssouci lossi Saksamaal? Ei usu mina seda.

Bach, Goethe ja Wagner elasid ja lõid oma surematud teoseid vana hea seisuliku ühiskonna poolt kujundatud esteetiliste normide ja vaimsuse raamides. Goethe kohtus isiklikult Napoleon Bonaparte’ga, kuid ei olnud sellest kohtumisest eriliselt vaimustatud. Maailma üks suurimaid koreograafe Marius Petipa tegutses aristokraatide loodud maitsemeelele ja esteetikale omases võtmes. Nii arhitektuuris, balletis, kirjanduses, skulptuuris kui maalikunstis, mis oli vana, seisusliku ühiskonna raamistikus loodud, kajastub aristokraatide maitsemeel ja esteetika kõige kujukamalt. 

Mulle meeldib selline maailm. Maailm, mida enam ei ole. Tekib küsimus, mis siis on? On rahnud. Konarlikud ja tahumata rahnud, mida tänapäeva ühiskonnategelased, võimurid ja rikkurid, ettevõtjad ja ärimehed enda silmas ei näe. Rahnud, mis on nendel silmades, tekitavad mõistagi nende silmaskandjatele vaevusi, aga nad ei saa aru, mis toimub. Nii paks on nende nahk ja nii mõõtmatu on nende enesekindlus, sama mõõtmatu kui taevasügavus, kus sõuab linnuparv. Nad näevad liivaterakest oma kaaskodaniku silmas ja lärmavad selle peale kõvasti. Nad õpetavad, kärgivad ja nõuavad sõnakuulmist nendelt, kellel võib silmas olla vaid väike tolmukübeke, ja ei näe rahnu oma silmas. Tõelisi pisaraid valavad võõraste rahnude pärast aga need, kes toimuvat pealt vaatavad.

Rahnud ja pisarad – see on minu silmis tänapäeva elu üks tunnusjooni inimeste omavaheliste suhete tandril. Kes varjab oma sigadusi paremini, on edukas. Kes jääb vahele, on väärt kogu ühiskonna hukkamõistu. Mitte tehtu pärast, vaid vahelejäämise pärast. Kes on parem jutupaunik ja osavam või jultunum demagoog, saab ühiskonna poolt kiidetud ja tunnustatud. See ei ole maailm, mis väärtustaks inimest kui liiki.

Tihti olen mõelnud, et need tegelased, keda näidatakse rahvale telekanalitest või kellest kirjutab räpane perioodika (teistsugust perioodikat meil kahjuks enam ei eksisteeri) on rohkem lihtsamad zooloogilised organismid kui inimesed. Seda on nad eelkõige oma sisestruktuurilt. Lihtne zooloogiline organism, mis eksisteerib looduses, ei kõnele ja ei tee kohatuid kehaliigutusi ega häälitsusi. Meie aja kangelased teevad aga küll. See on kurb vaatepilt, aga meeldib see mulle või mitte – selline on tegelikkus. 

Ei ole mõtet võrrelda vanade klassikute loomingut tänapäeva luulega, mille üks näide võib olla selline:

Ходит Васяпо дороге
ходит улыбается
зубы новые поставил
рот не закрывается