Kaidur ei olnud nii primitiivne. Tema tundis kuidagi ära või õigemini öeldes tunnetas – selleks, et midagi elus saavutada on isiklikust jonnist ja tahtmisest vähe, tuleb leida õige partei ja siis selle partei najal ellu „purjetada". Jüri Kotšinev visandab tüüpilise reformierakondlase koondkuju.
Keskmine reformierakondlane ei ole mitte ministrite Alenderi ega Keldo sugune. Tüüpiline reformipartei näriline ei ole mitte ka kunagise laulude autori ja esitaja Valdo Randpere sarnane. Tüüpiline reformar ei ole endise kolhoosi aseesimehe Toomas Kivimägi sarnane, vaid hoopis selline kuju, keda tegelikkuses konkreetse persoonina olemas ei olegi.
Tema kuju kerkib justkui udust ja astub elulavale reformari koondkujuna. Ütleme, et tema nimi on Kaidur.
Kaidur oli koolis hea õpilane, mitte priimus, vaid püüdlik ja hoolas ning sai juba varakult aru, millist poliitikat ajades võib elus edasi jõuda. Talvel ta suusatas ja suvel ta ujus ning purjetas. Oli koolis viisakas ja vaikne ning tasane ja tubli. Kohalik kodukandi muld, milles tallasid ta jalad, andis talle kodukandi juurte tunnetuse ning tuulise rannalinna pojana talletas ta endasse nii palju innukust ja karjääritahet, et lõpuks sirgus temast reformarite koondkuju.
Elu nõukogude võimu ajal ununes uute tuulte puhudes ja uute võimaluste puhkedes ning Kaidur oli avatud uute aegade uutele väljakutsetele.
Väliselt oli Kaidur täiesti võrreldav „Mõigu Arviga" või „Keila Endliga". „Onu Heinod" ei suutnud aga elus edasi jõuda, nagu ei suutnud nõukogude ajal „saatuse hüppelauale" hüpanud Priidud ja Peetrid sealt karjäärikõrgustesse lennata. Ainus, mida nad oma noorusajast võisid kaasa võtta tänasesse päeva oli oskus röövitud saagiga kiiresti kuritöö kohast pageda. Varastada proovisid nad kõike, selline oli kord juba nende nooruses selgeks õpitud mentaliteet.
Varasta ja ütle, et võitlesid nõukogude võimuga ja lammutasid sotsialistlikku majandusmudelit ning kuuluta ennast hiljem, Eesti Vabariigi taastamise järel vabadusvõitlejaks ning oledki tehtud mees. Nimetatud tegelased ei osanud aga sedagi teha ja nii ei saa rahvas nende elust ja tegemistest kunagi mitte midagi teada.
Kaidur ei olnud nii primitiivne. Tema tundis kuidagi ära või õigemini öeldes tunnetas – selleks, et midagi elus saavutada on isiklikust jonnist ja tahtmisest vähe, tuleb leida õige partei ja siis selle partei najal ellu „purjetada".
Enne „purjetamist" tuli mõistagi mitmeid aastaid „aerutada", aga aeg möödus ja kuna Kaidur suutis ennast oma parteikaaslastele näidata truu parteisõdurina, siis tõusis ta parteiredelil juba nii kõrgele, et temast sai suisa volikogu liige ning see polnud mingi tavaline volikogu, vaid pealinna volikogu.
„Aerutamise" periood Kaiduri jaoks oli lõppenud ja algas palju meeldivam „purjetamise" periood, kus tuli aerudel higistamise asemel ainult purjeid õiges suunas seada ja tuul viiski aluse edasi, ilma et sellel sõitja pidanuks rabelema ja jõudu rakendama.
Oma saatuselaeva tubli navigaator Kaidur oli õnnega koos ja arvas, et õnn tuli tema õuele selleks, et sinna jääda. Ta oleks võinud purjetada selliselt oma elu lõpuni, aga Kaidur oli edev ja tahtis jääda elama rahva südamesse.
Selleks asus ta juhendama sportlasi alal, millega oli noorusajal tegelenud ning sellises ametis, mis ei takistanud tal volikogus istumast ja mõnes äriühingus oma teadmisi rakendamast. Kaidur oli oma eluga päris rahul.
Erinevalt Priidust, kes samuti nooruses usin spordimees oli, ei töötanud Kaidur kunagi apteekide peavalitsuses ega joonud iga päev suurel hulgal piiritust, mis talle tasuta kätte sattus. Priitu ei ole enam ammu, aga Kaidur on – ja tundub, et veel väga kauaks.
Sellised Kaidurid on tegelikult mitte ainult oravapartei raudne tugisammas, vaid üldse kogu meie väikese riigi maa- ja meresool. Sellised Kaidurid võivad juhtida meie sporti ning katta ühiskonnas kõik vastutusrikkad kohad laulupidude üldkorraldamisest kuni motovõistluste korraldamise ja jahinduse juhtimiseni üleriigilisel tasemel.
Kui vaja ja kui erakond annab vastava korralduse, laseb Kaidur väga täpselt sportpüssist või viskab oda ja märk ei jää tabamata, olgu selleks sihtmärgiks siis opositsioonipartei esindaja või mõni tüütu ajakirjanik.
Kui tarvis, siis Kaidur vestleb selliste tagurlastega, kes ei saa aru, et reformarid on ainsad, kes toovad õnne eestlaste õuele ja safrisse.
Kaiduri soovid on etteaimatavad ja tema püüdlused läbinähtavad. Kaidur on edev ja seepärast üdini truu oma erakonnale, mis lubab tal oma unistusi teoks teha. Kaidur usub oma võimetesse ja sellesse, et kõik siin maailmas on tegelikult tema jaoks ja tema päralt. Kaidur teab, mida ta tahab – tahab ta aga kõike.
Selline parteisõdur on usaldusväärne oma poliitilistele juhtidele. Ta ei ole võimeline reetma, kuna ilma parteita lakkab ta olemast. Ta ei ole isiksus, vaid on isik. Ta on piison piisonikarjas ja kilu kiluparves, ta on orav tuhandete oravate liigist ja ei kujuta oma elu ette teistmoodi kui karjas elava isendina.
Kaidurite oht seisneb selles, et nad ei tegutse iialgi üksi ka omi eesmärke taga ajades, vaid oskavad need eesmärgid alati siduda oma partei eesmärkidega ja muutuda neid eesmärke taga ajades partei vasaraks, mis lömastab kõik ette sattuva.
Kaiduritel on vaja erakonda, aga erakonnal on sama palju vaja Kaidureid. Kõiki Kaidureid. Koos moodustavad nad sellise vasara, mis on võimeline purustama oma oponente teistest erakondadest ja tüütu meedia või pressiesindajaid nagu pähkleid.
Kaidurid on partei relv ja ühtlasi partei sümbol. Ühenduses on jõud. See on kirjutatud Kaidurite laupadele, mis eriti kõrged ei ole. Aerutamine või purjetamine, laskmine või vehklemine, kettaheitmine või jooksmine või hüppamine – kõik on Kaiduritele jõukohane, kui seda nõuab isiklik ambitsioon, mis on seotud erakonna huvidega.
Selline on siis üks reformierakondlase koondkuju. Esmapilgul nähtamatu ja hall mehike, kellel pole ei lõuga ega iseloomu, aga lähemal uurimisel tuleb välja, et ta oskab keerata kõigile kahe käega ja taguda kõiki kahe jalaga ning kelle raudne buldogihaare ei avane iialgi, kui on hambad kellegi säärde löödud.
Kartke Kaidureid. Nad ei tegutse avalikult ja suurt kisa tehes. Nad ründavad alati salaja ja lähevad hoope jagades alati maksimumile välja.
(Tekstis kasutatud andmed pärinevad kogumikust „Eesti täitsameeste välimääraja.")