Inimelu, perekonna ja rahva alal hoidmiseks on vaja eelkõige inimeste eneste tahet, tõdeb kolumnist Roland Tõnisson ning kutsub samas poliitikuid valitsuses ja riigikogus tegelema meie rahva tulevikuga, selle asemel, et seda hävitada.
Inimelu, perekonna ja rahva alal hoidmiseks on vaja eelkõige inimeste eneste tahet. Kuni võimuküsimustega tegelevad poliitikud üksteisega jagelevad, jätkub nende seast vähestel aega ja huvi tegeleda abordiküsimusega ja teiste aspektidega, et rahva tulevikku kindlustada. Reeglina on konservatiivid need, kes abordigenotsiidi vastu üles tõusta püüavad. Arvestades meil Eestis valitsevat ebasoodsat perspektiivi perekondade ja üldse rahvuse säilitamisel, on eelkõige oluline rahva, kodanike eneste initsiatiiv. Näiteid edukatest ettevõtmistest leidub mujalt maailmast küllaga.
Sel ajal kui meie oleme seotud oma maiste võitluste ja väitlustega, tegelevad mõned inimesed vaikselt hoopis teist laadi päästetööga. Tegemata suuri sõnu. Kahjuks ei toimu see Eestis, vaid Venemaal, mida paljud meie seast peavad pimeduse koopaks ja kõige negatiivse pesaks.
Lugu on ühest küljest võttes iseenesest lihtne ja tavaline – Tomski linnas Siberis ristiti käesoleva aasta 14. oktoobril mitu väikelast. Eriliseks teeb sündmuse see, et neid lapsi ei oleks tohtinud meie aja kriteeriumite järgi olemaski olla, sest nende emad plaanisid oma lapsed kõrvaldada abordi teel.
Nagu mujal maailmas, leidub ka Venemaal küllalt neid, kes oleksid abordile takka kiitnud. Esiteks tuleb raseda naise eest hoolitsemine ja sünnituse vastuvõtmine koos kõige sellega kaasnevaga riigile palju kallim. Olukorras, kus Venemaa meditsiin on üha tugevamalt alarahastatud, oleks abort olnud igati ratsionaalne lahendus.
Alarahastatud ja depressiivseks peetaval Venemaal on aga hoomatav kummaline ja samas rõõmustav tendents – kui aastal 1990 sooritati seal 4 103 400 aborti, siis aastal 2015 pea viis korda vähem ehk 848 000. Üheks oluliseks faktoriks inimhingede ja kehade päästmisel on olnud Venemaa Kiriku selgitus- ja konkreetne päästetöö. Tänu Kiriku tegevusele on idanaabrite juures õnnestunud tunduvalt pidurdada seda meeletut, suitsidiaalset genotsiidi, mida läänemaailm praegu iseenda vastu teostab.
Kõnealused lapsed nägid ilmavalgust tänu projektile "Laps on kingitus taevast" ehk "Младенец – дар Небес", mida teostab Kiriku perekeskus "Aitame üheskoos" ("Поможем вместе!"). Tänu vabatahtlike psühholoogide, filantroopide ja arstide tööle on Tomskis käesoleva aasta jooksul päästetud umbes 50 lapse elu. Need lapsed ristiti Jumalaema Kaitsmise pühal (Jumalaema ilmumine moslemite poolt ümberpiiratud Konstantinoopoli elanikele ja kaitsjatele) ning on seega tunnistajad ka Maarja kaitsetööst just eriti laste elude nimel.
Kolmekuune Zahhar ristiti eelmise aasta oktoobris, tema ema Ljudmilla eelmise aasta juunis, üheksandal raseduskuul. Nad mõlemad elavad nüüd perekeskuse majutusruumides, mis avati käesoleva aasta juunikuus.
Perekeskuse töötajatel on rääkida hulgaliselt lugusid naistest, kelle õnnetu olukord ei olegi sellega tegelemisel osutunud nii hirmsaks, et oleks pidanud hukkama Jumala poolt emaüsasse antud hinge. Perekeskuse töötajatel on õnnestunud paljudele segaduses olevatele tulevastele emadele selgeks teha, kes nad on tegelikult selle inimese jaoks, kellest saab nende laps.
Projekti "Laps on kingitus taevast" kuraator, põhiametilt sünnitusmaja arst-psühhoterapeut Tatjana Nikiforova:
"Naised, kes neile teadaolevatel põhjustel on otsustanud raseduse katkestada, saadetakse konsultatsioonile. On tavaline, et naiste hirmud on seotud eelkõige majanduslike ja sotsiaalsete probleemidega. Suur roll on teadvustamata hirmudel, sisemistel motiividel, mille selgitamiseks on analüütiline konsultatsioon ainus võimalus. Selle abil võib naine mõtestada endale lahti oma sisemised ressursid ja leida sel moel ka välised võimalused ja jõu. Üks selline ressurss on meie projekt."
Keskuse töötajad on väga tänulikud tähelepanelikele inimestele, kes on aidanud eluga umbejooksnud naistel nendeni jõuda. Nii juhtus ka mainitud Ljudmillaga, kes alles pärast lapse sündi mõistis täielikult, milline rõõm on olla ema. Ta tänas oma sissekandes perekeskuse külalisteraamatusse appi tulnud inimesi nõnda: "Kui ma rasestusin, tõusis koheselt küsimus – kuidas ma hakkan kasvatama lapsest väärikat inimest kui olen ise alles nii noor … Teie leidsite selle aja minu jaoks, et mõistaksin, kes olen ma oma lapsele."
Seega ei ole kaugeltki kõik sõltuv riiklikust rahastusest või tutvustest ministeeriumites. Erainimeste annetuste ja ohverdustega on tehtud teoks suurepärased projektid ning Tomski linn ei ole ainuke koht Venemaal, kus selliseid perekeskusi leida võib. Need on olemas, tegelikult igas suuremas linnas ja mujalgi. Selliseid võib leida ka katoliiklikes maades, kus Kirik ja eraisikud on asutanud hospiitse ehk varjupaiku neidudele, kes on jäänud petlike partnerite või enda eksimuste tõttu olukorda, kus nad on oma rasedusega üksi.
Abort ei ole lahendus. Tean oma vaimulikus ametis vastuvõetud pihtide järgi, et raseduse katkestamine on normaalsele naisterahvale suur tragöödia, mille täit mõõdet hakkab ta mõistma alles aastate pärast. Selles on sageli süü ka laste isadel, kes tihtipeale osutuvad lihtlabasteks päevavarasteks, kes ei soovi end koormata liigsete murede ja vastutusega.
Siinkirjutajale ei ole teada, et meil Eestis eksisteeriks selliseid perekeskusi, nagu ülal kirjeldatud "Aitame üheskoos" Tomskis. Sellise olemasolul palun mulle kindlasti teada anda, et ma edaspidi selles asjas ei eksiks. Ühtlasi kutsun üles kodanikke algatama esimest või järgmist ettevõtmist elude ilmale aitamiseks. Iga elu on väärtus ja kingitus Loojalt. Kutsun üles ka riiklikul tasandil otsustajaid eraldama vahendeid ja looma soodsat õiguslikku pinnast raskesse olukorda sattunud naistega tegelemiseks. Selle asemel, et nimetada täiesti arusaamatutel põhjustel inimkonna heategijateks ja filantroopideks ehk inimesearmastajateks selliseid tegelasi nagu George Soros, kes eraldavad vahendeid abordihaiglate – tegelikult tapamajade – rajamiseks ning aborditööstuse ideoloogiliseks õigustamiseks.
Poliitikud valitsuses ja Riigikogus! Kutsun üles kõiki – ka neid, kes leiavad (jällegi täiesti mõistmatul moel minu jaoks), et võõrtööjõu sissetoomine lahendab Eesti probleemid – tegelema meie rahva tulevikuga, selle asemel, et seda hävitada.