Justiitsminister Urmas Reinsalu sai oma sõnade eest täie rauaga, kuid feminist Nika Kalantari palju antihumaansemat mõtteavaldust lastesaamise kui keskkonda koormava nähtuse kohta nähakse mõtte- ja sõnavabaduse kontekstis normaalsena, nendib Erich Birkhuhn.
Jaanuari alguses, kui justiitsminister Urmas Reinsalu kommenteeris sisutühja feministlikku irisemist kui kanakarja kambakat, kisti vaene mees meedia ja oma lähemate ning kaugemate poliitliitlaste – sõpru selles mängus vist ei leidu – poolt vaat' et tükkideks. Olgem ausad, kedagi ei huvitanud ilmselt sisuliselt teemad nagu lähisuhtevägivald, kultuuriüritustega seotud skeemitamised meie kodutanumal, EV aastapäeva tähistamise moraalne külg jne, vaid pigem oli vaja midagi kiiresti asetada kilbile, et siis oleks mingigi argument kellegi tümitamiseks. Realpolitik Eesti moodi.
Meie ühiskonnas domineerib tänapäeval vormi eelistamine ja formaalsete riituste rõhutamine olulistes eluvaldkondades vajalike sisuliste muutuste elluviimise arvelt. Iseenesest on see väga eurobürokraatlik käitumine, sest kui allkiri on millegi all ja virn pabereid ametniku laualt kadunud, siis on ilmselt ka töö tehtud. Nõue, kus seaduse loojatel oleks ka mingi moraalne vastutus ning realistlik arusaam, millised on nii lühi- kui pikaajalised implikatsioonid kodanike praktilistele toimetustele, kõlab juba diskrimineerimisena, à la ole õnnelik, et mina, suur ametnik, üldse vaevusin siia alla kirjutama. Riik on sellega juba kohanenud ja väljendab siin oma tänulikkust ka sellele seltskonnale ordenite ja medalite andmisega.
Kui asotsiaalne[1] feminist Nika Kalantar ütles, et üleüldse laste saamine, kasvatamine-sotsialiseerimine on kahjulik, kuna see nõuab keskkondlikku ressurssi ja kiirendab meie planeedi väljasuremist, siis mingit sotsiaalset-poliitilist jne resonantsi tegelikult ei tulnudki. Põhjusega nördinult reageeris rühm inimesi, nn vanad sõjaratsud, kellel see teema kogu aeg südamel olnud, kuid mis Eestis kahjuks eriti institutsionaalset kõlapinda ei leia. Kuid "kanakarja" peale leili läinud (riiklikud) institutsioonid ja autoriteedid jäid paralleelselt kahjuks vägagi vaguraks. Presidendil, mõnel ministril ja parlamendiliikmel on ka päris mitu last, kuid jäi tunne, et selle ütlusega välja tulnud olevusele anti ilma väitluseta justkui moraalne õigus või siis kardeti paleekoeralikult poliitkorrektse kodukorra rikkumisega kaasnevaid sanktsioone. Irooniliselt ja utreeritult võiks öelda, et okei, kui mõned aastad tagasi hakati Euroopas mõõtma, kui suur on ettevõtete "keskkondlik jalajälg" (kui palju/mis energiat nad kasutavad, kas sisend/väljund on loodussõbralik jne), siis olgem eesrindlikud (esimesed Euroopa Liidus) ja hakakem seda Eestis meie perede peal jõuga praktiseerima. Karistusmaksud laste eest, vajadusel kohtutäiturid kaela, võlavangla või GULAG.
Nende kahe juhtumi analüüs toob esile ka teise järjest süveneva tendentsi meie ühiskonnas – asjade hindamiseks on üha enam kasutusel kaks erinevate ühikutega mõõdupuud. Oleks nagu üks pikkuse mõõtmine küll, aga kui ühel on tollid ja teisel sentimeetrid ning ühikutes pole kokku lepitud, siis on tagajärjeks segadus ning võimu kuritarvitamine. Mõnda väljaütlemist võetakse kui sihilikku vihakõnet ja vägivaldset kommunikatsiooni ning selle edastajat peedistatakse täie rauaga, samas kui teise palju antihumaansemat väljaütlemist, mis ühtlasi mõnitab meie riigis hetkel niigi nõrka ühis- ja kogukonda kooshoidvat moraali, tõlgendatakse kui normaalset akti mõtte- ja sõnavabaduse kontekstis.
Ajaloos on sarnaseid näiteid enam kui küllaga. Kuid praeguse Eesti kontekstis on selline suundumus väga ohtlik, sest võimaldab poliitiliselt motiveeritud hämamist, potentsiaalsete konkurentide represseerimist (jälgimisest vangistamiseni), alternatiivsete ideede elimineerimist, lolluse umbrohu vohamist seal, kus peaks olema viljapuuaed. Aga ennekõike meie esivanemate poolt 100 aastat tagasi loodud rahvusriiklike ideede kõrvaleviskamist ning rahvusriigi ja rahva (piinarikast) väljasuretamist. Kas see on praeguse võimuladviku teadlikult motiveeritud või oskamatusest tingitud tegevus – see on juba südametunnistuse asi, kui midagi sellist euronormide poolt poliitbürokraatidele üleüldse ette nähtud on.
Märkus
[1] Nimetatud isik on väitnud, et ei ole huvitatud normaalsest mehe ja naise vahelisest suhtest, lastesaamisest ning sellega seotud perekondlikust elust, mis kokkuvõttes muudab ta ka asotsiaalseks. Mingit seost näiteks sotsiaal-majanduslikul skaalal pole siinkohal käsitletud.