“Anna andeks,” soovitab Sam Guzman kõikidel abielumeestel öelda kasvõi tuhandeid kordi, selgitades, et just võime tunnistada oma vigu ja nende eest andeks paluda on terve abielu lahutamatuks eelduseks.

Mehed ei salli juhiste küsimist. Teate küll seda stereotüüpi: perekond on puhkusel ning võõras kohas viibides kaotatakse tee. Isa istub auto roolis ning on veendunud, et suudab taas õige tee leida. Naine pakub lahkelt nõu, et võiks korraks auto kinni pidada ning küsida kohalikelt juhiseid, ent mees nähvab vastu kinnitades, et ta suudab ka ise orienteeruda ega vaja abi. Ja nii see asi läheb.

Kust aga selline stereotüüp pärineb? Kas selle allikaks on tõesti meeste soov olla hea orienteeruja? Muidugi mitte. Probleemi tegelikuks juureks on tõsiasi, et mehed vihkavad oma eksimuste tunnistamist.

Milline mees tahab tunnistada, et ta sõitis ringteelt valele teele? Milline mees tahab tunnistada, et tema abikaasal oli õigus, kui ta ütles, et pöörata tuleks paremale, mitte vasakule? Millisele mehele meeldiks tunnistada, et ta tegelikult ei teadnud päris täpselt, mida ta autoroolis otsuseid langetades tegi? Minule kindlasti ei meeldi niisuguseid asju tunnistada!

Vähesed asjad on meie, meeste jaoks nii rasked kui siiralt vabanduse palumine, sest see on valus, lastes egost vilinaga üleliigse õhu välja.

Jah, tõsiasi on see, et meile, meestele, on oma eksimuste tunnistamine üks kõige raskemaid asju. Ja selle põhjus on lihtne: me kõik sünnime sellesse ilma puuduliku ja ebanormaalselt suure egoga. Ilma kohase hooleta hakkavad need egod end nähtavaks tegema mitmesuguste tõsiste sümptomite näol: viha, kannatamatus, kalkus, ärrituvus, jäärapäisus, põlgus, taktitundetus, hoolimatus, kadedus jne. Ja üllatus-üllatus: kõik need pahed on meie abielule tõsiseks paineks.

Tervete suhete ilmselt kõige suuremaks vaenlaseks on uhkus. Just sellest pahest lähtuvad paljud teised pahed, mis haavavad meie lähedasi inimesi, eriti meie abikaasat. Kas teie abielus on raskused? Kui nii, siis on sel suure tõenäosusega nii mõndagi pistmist uhkusega. Uskuge mind, kammitsemata uhkus võib hävitada abielu kiiremini kui miski muu. See on pahe, mis söövitab ära ennastandva, ohvrivalmi armastuse sidemed, mis on terve abielu aluseks.

Ent meelt ei tule heita, sest Suurel Arstil on uhkuse surmava pahe vastu retsept, milleks on käesoleva artikli pealkirjas toodud kaks väikest sõna: “Anna andeks!”

See on tõesti just nii lihtne. Kas te käitusite nagu jobu? Keerasite asjad nässu? Kui nii, siis paluge lihtsalt vabandust ja tehke seda siiralt!

Tõsi, vähesed asjad on meie, meeste jaoks nii rasked kui siiras andekspalumine, sest see on valus, lastes egost vilinaga üleliigse õhu välja. See paneb meid tundma end väiksemana. See on tunduvalt rohkem kui veidi alandav. Ent mis sellest siis on? Ei midagi, sellest tuleb lihtsalt üle olla. Fakt on see, et kui mees ei õpi oma vigu tunnistama ja nende eest vabandust paluma, siis hakkab abielu varem või hiljem tõsiselt kannatama. Ajapikku hakkab kanda kinnitama põlgus ja maad võtab viha ning neist tekkivad haavad jäävad veritsema. Enne kui arugi saate, kasvavad väikseimadki erimeelsused teravalt vaenulikeks kokkupõrgeteks.

Niisiis, mehed, kui te tõesti tahate õnnelikku abielu, siis õppige siirast südamest andestust paluma.

Kõige selle juures tuleb endale aru anda, et ükskõik kui kaugele me pühaduse teel ei jõua, pahedest ja patust ei saa me kunagi lõplikult lahti. Seda juhtub ikka, et teeme oma abikaasale oma sõnade ja tegudega haiget. Ärritume ikka ning lausume asju, mida hiljem kahetseme. Käitume ikkagi kõlupeadena ning see on teatud mõttes paratamatu. Kriitilise tähtsusega küsimus seisneb aga selles, et kui nii juhtub, siis mida me olukorraga peale hakkame?

Mina õppisin oma abielu algusaegadel, kui tohutult suur on andeks palumise jõud. Ma ei jõua juba ammu enam kokku lugeda, kui palju kordi olen käitunud oma abikaasa suhtes isekalt ja jämedalt. Ent niipea, kui teadvustan enesele tema vastu toime pandud pattu, püüan paluda andeks ning heastada tehtu esimesel võimalusel. Seejuures on imeilus, et minu abikaasa andestab mulle alati varmalt ning sageli palub ta omaenda eksimuste eest andeks, kui tunneb juhtunus endal süüd. Kas andeks palumine teeb haiget? Jah, iga kord. Ent see on hoidnud meie abielu terve ja õnnelikuna.

Siinpool taevaväravaid ei seisne terved inimsuhted selles, et neis ei esine pahesid ega patustamist. Pigem on nende keskmes vajadus õppida oma vigu kahetsema ja lõpmatuseni andeks paluma. Meie elu on armastuse kool ning Jumal tahab õpetada inimestele armastama nii, nagu tema seda teeb, kuni täieliku eneseohverduseni. Niisiis, mehed, kui te tõesti tahate õnnelikku abielu, siis õppige siirast südamest andestust paluma. Tehke seda nii palju kordi kui tarvis (neid kordi saab olema tuhandeid). Uskuge, et tulemus saab olema imeline.

Artikkel avaldati algselt lehel The Catholic Gentleman.