Reaktsioon ühe näitleja sõltuvuse paljastusele osutab, et Eestisse on kohale jõudnud nõndanimetatud "taastava õigusemõistmise" needus.
Encyclopædia Britannica kirjutab "taastava õigusemõistmise" (edaspidi TÕM) kohta järgmist:
TÕM on kriminaalsele käitumisele reageerimise viis, mis keskendub seaduserikkuja [ühiskonda] ennistamisele ja kuritegevusest johtuvates olukordades ohvrite, seaduserikkujate ning kogukonna ühendamisele, mille lõppeesmärgiks on osapoolte vahelise harmoonia taastamine. TÕMi osadeks on seaduserikkujate, ohvrite, nende perekondade ja kogukonna vahel toimuv otsene vahendustegevus ning vastuolude lahendamine. Seaduserikkuja vastutab teiste osapoolte ees, samas pakub talle õpikogemusi, mis näitavad seadusekuulekaid käitumisi alternatiivina kuritegevusele. Oskusväljendi "taastav õigusemõistmine" autorlus omistatakse üldjuhul Ameerika Ühendriikide psühholoogile Albert Eglashile, kes kasutas antud sõnu 1959. aastal avaldatud teadusartiklis "Loominguline [ühiskonda] ennistamine: selle juured psühhiaatrias, religioonis ja seadusandluses" (Creative Restitution: Its Roots in Psychiatry, Religion and Law).
TÕM näeb kuritegevust millegi suuremana kui lihtsalt seaduserikkumisena, mis on valitsuse kehtestatud reeglitega vastuollu minek. Kuritegevus rikub inimestevahelisi suhteid, kahjustab ohvreid ja kogukondi ning isegi seaduserikkujaid endid. Iga osapool saab erineval viisil kannatada ja igal osapoolel on erivajadused, mida peab rahuldama, et alata saaks tervenemine. Kuritegevus häirib ühiskonna usalduse tunnet, see tekitab tihti eelarvamusi, eraldumist ja diskrimineerimist. Enamasti ei pöörata tähelepanu asjaolule, et ohvril ja seaduserikkujal on suhe – neil on ühine, valusalt negatiivne kogemus. Kui see jäetakse lahendamata, siis selline vaen mõjutab negatiivselt mõlema osapoole heaolu. Õigussüsteem nõuab ohvritele, seaduserikkujatele ja kogukondadele, mida mõjutab kuritegevus, [kahjude] hüvitamist. Tervenemise jõustamiseks peab ühiskond vastama ohvriks osutunud osapoolte vajadustele, samas nõudma seaduserikkujatelt vastutust.
Britannica kirjutab teemast pikemalt ja selline on ametlik TÕMi selgitus. TÕMil on lisaks viis suurt alusprintsiipi, mida nimetatakse "viieks Riks" (5 Rs). Viis R-i on:
- Relationship / Suhe
- Respect / Austus
- Responsibility/Vastutus
- Repair/Parandamine
- Reintegration/Ühiskonnaga taaslõimumine
Paraku "puud tuntakse tema viljadest" ja TÕMi viljad on väga suure helluse ja usuga inimeste headusesse sõnu seades… ilgelt jubedad. Järgneb lühike ja laia pintsliga maalitud eelneva väite põhjendus.
TÕM on osa kohtusüsteemi allutamisest progressiusule, mis omakorda on osa igasuguse ühiskondliku sidususe hävitamise programmist. Ameerika Ühendriikides on prokurör poliitiline amet ja nii, nagu poliitikute valimisel, sõltub sealpool Lompi ametisse saamine suuresti kampaaniale kulutatud rahast. Kohtunikud määrab ametisse parasjagu võimul olev partei, mis teeb sellest samuti poliitilise ameti.
Mingil hetkel otsustasid mingid "universumi kuningad", et kogu USA õigusemõistmine peab olema "taastav" ja hakkasid rahastama äärmiselt progressistlikke prokuröre. George Soros on näiteks üks selline heategija, kes teeb seda väga suures mahus. Samuti on TÕM USA Demokraatide partei tegevuskavades olulisel kohal.
Tulemuseks on kümnetes USA suurlinnades ja osariikides, mida juhivad enamasti demokraadid, valitsev olukord, kus lapsed ei saa minna jala kooli, inimesi lükatakse metroodes suvaliselt rongi rööbastele, vanainimesi taotakse noortejõukude poolt tänavatel sodiks ja prokurörid ei hakka alla 1000 dollari suuruseid varguseid üldse uurimagi, mis on toonud kaasa tohutu poodide rüüstamise laine. Konkreetsemalt lastakse Chicagos igal nädalavahetusel maha mõni inimene ja tihti on see number üle kümne. Mis omakorda on kaasa toonud olukorra, kus vähegi jõukamad ja normaalsemad inimesed, kes saavad seda omale lubada, põgenevad demokraatide režiimi alt mõnda vabariiklaste osariiki, nagu näiteks Texas või Florida, kus õigusemõistmist nii palju ei taastata ning kord on linnades niivõrd-kuivõrd majas.
Lühidalt: TÕM on needus!
Tänu erinevate "heategijate" ja progressiusuliste poliitikute tegevusele on TÕM jõudnud ka Euroopa Liidu kohtusüsteemi ning sealt tilkunud aegamööda Eesti omasse. Üks põhjus, miks Poolat Liidu poolt ahistatakse, on riigi soov TÕMist oma kohtusüsteemis lahti saada.
Kui näitleja juurde tagasi tulla, siis politseis rääkis temaga ilmselt keegi TÕM-usku uurija. Probleem on paraku selles, et mõnuainete sõltuvus hävitab inimese ja tema lähedased ära. Näiteks Ritalin ja muud sarnase mõjuga ained on mõnda aega väga lahedad, kuid ühel hetkel tekivad rängad tervisemured. Ja nii edasi.
TÕMil on ka teine pool ja see on pime usuviha kõige konservatiivse vastu. Hegemooni juures võivad linnades tuhanded musta kurjategija usku inimesed karistamatult märatseda, kuid lapsevanematele, kes ei olnud nõus, et nende algoolis käivatele lastele soovahetamist ja kriitilist rassiteooriat õpetatakse, riputati "struktuurides" külge terroristi silt.
Näitleja juhtum pole iseenesest isegi tähelepanu väärt, aga reaktsioon sellele näitab, et TÕMi needus on Eestis kohal. Teine näide on, vähemalt osaliselt, ühe poliitiku teatav eriline pildistamishuvi, mille varjamises olid osalised nii Eesti nomenklatuuri kõige kõrgem tasand, õigussüsteem kui korporatiivne ajakirjandus.
Vastaspoolelt on näideteks, kuidas Riigikohus ei võta seisukohta valitsuse koroonatürannia osas ja Peeter Helme kaasuses, mille sisuks oli – erinevalt poliitikust, kelle tegevus käib otseselt teatud raske kuriteoliigi valda – rumal jutt.
TÕMi ülesandeks on usalduse hävitamine riigivõimu kolmanda samba vastu. Oodata on ühiskonna sidususe hävingut, kuritegevuse plahvatuslikku suurenemist ja üldiselt kõiki muid Soodoma ning Gomorra sümptomeid. USA pole ainukene TÕMi tekitatud laastamise näide, sama toimub Kanadas, Uus-Meremaal ja Lääne-Euroopa suurriikides.
Kes tahab TÕMi needusega kaasneva kohta pikemalt lugeda, siis lööge näiteks Twitteri otsingusse sisse "restorative justice". Google selleks ei kõlba, sest see näitab ainult progressiusu dogmadega kooskõlas vastuseid.
Lõpetuseks mõtteharjutus: mis oleks saanud siis kui näitleja oleks lisaks pahe tunnistamisele tulnud "kapist välja" ja teatanud, et ta on tegelikult konservatiiv, valinud kogu aeg teatud parteid, talle ei meeldi Eesti rahva suur asendamine ning põhiseaduse reetnud valitsus? Et kogu tema progressiusku kiitev jutt on siiani olnud ainult üks etendus paljude muude hulgas. Kas uurija juures oleks asi samamoodi lõppenud ainult vestlusega ja korporatiivne ajakirjandus oleks teinud talle pika-pika kaastundest nõretava ning tunnustava kollektiivse pai?