Jacques-Louis David: Napoleon Alpe ületamas, 1801. Fragment. Foto: Wikipedia

“Euroopa suveräänsus” on järjekordne uuskeelne termin, mille taha tahetakse varjata Brüsseli eurokomissaride ja bürokraatide soovi teha Euroopa Liidust föderaalriik, arvab Karol Kallas.

Teisel märtsil avaldatud uuringus väidetakse, et vaatamata liikmesriikide omavahelistele lahkhelidele soovib kolm neljast Euroopa Liidu kodanikust rohkem nõndanimetatud “Euroopa suveräänsust”

Prantsusmaal, Saksamaal, Itaalias, Hispaanias, Poolas, Rumeenias, Rootsis ja Lätis läbi viidud uuring väidab, et nõndanimetatud “Euroopa suveräänsust” soovib 73 protsenti küsiteldutest, vahendab Euractiv

Jean Jaurès Sihtasutuse ja Friedrich Ebert Sihtasutuse tellimusel ja uuringufirma Ipsos läbi viidud uuring näitab, et küsiteldud riikidest soovis kõige vähem “Euroopa suveräänsust” näha Prantsusmaal 66 protsenti, Rootsis 64 ja Itaalias 60 protsenti vastanutest.

Mis komm või pomm on “Euroopa suveräänsus”?

“Euroopa suveräänsus” on järjekordne uuskeelne termin, mille taha tahetakse varjata Brüsseli eurokomissaride ja bürokraatide soovi teha Euroopa Liidust (alustuseks) föderaalriik. Tähele tasub panna ka seda, et ei räägita “Euroopa Liidu suveräänsusest”, vaid ainult Euroopa omast.

Gilles Finchelsteini, kes on Jean Jaurès SA juht, sõnul on “Euroopa suveräänsus” sõnad, mida kasutavad üha rohkem kõik poliitilised jõud. 

“Euroopa suveräänsuse” – mis on ilmselt “rohkem Euroopat” uus nimi – kontseptsioonist on hakatud taas rohkem rääkima ajal kui Euroopa Liit näeb kurja vaeva Hiina viiruse mõjude maandamisega, näidates eesotsas ülemkommissari Ursula von der Leyeniga sealjuures üles erakordset saamatust.

“Me oleme pigem tagasi ajas kui üha rohkem räägitakse Euroopa suveräänsusest,” väidab Finchelstein, lisades samas, et vahet tuleb teha “Euroopa suveräänsusel” ja lihtsalt suveräänsusel.

Riikides, kus küsitlus läbi viidi, on sõnal “suveräänsus” ka väga erinev tähendusväli.

Kui küsitlejad uurisid, mis sõnu, ideid ja pilte nad seoses sõnaga “suveräänsus” spontaanselt ette kujutavad, siis prantslased vastasid “kuningas”, “võim” ja “kuninganna”. Sakslastele seostus sõna “sõltumatuse” ja “riigiga”.

Prantslased, itaallased ja hispaanlased, vastavalt 49, 53 ja 38 protsenti, leidsid lisaks, et märksõna “suveräänsus” on “aegunud”.

Vaatamata sellistele eripäradele leidis 58 protsenti vastanuist, et sõnade “suveräänsus” ja “Euroopa” koos kasutamine on korrapärane, sest “Euroopa ja rahvusriikide suveräänsus on teineteist täiendavad”.

George Orwelli “1984-s” sõnaseletustes selgitatakse täpsemalt, mis on uuskeel ja miks seda tehakse :

“Uuskeele eesmärgiks ei olnud mitte üksnes tagada väljendusvahendeid ingsotsi jüngritele omasele maailmavaatele ja vaimulaadile, vaid ühtlasi teha kõik teised mõtlemisviisid võimatuks. Mõeldud oli, et kui uuskeel on ükskord lõplikult omaks võetud ja vanakeel unustatud, siis on ketserlik mõte, s.t. mõte, mis läheb lahku ingsotsi põhialustest, sõna otseses mõttes mõeldamatu, vähemalt sedavõrd, kui mõte sõltub sõnadest.

Uuskeele sõnavara oli kokku pandud nii, et selle abil sai täpselt ja sageli päris tabavalt väljendada mõtteid, mida partei liige üldse võis tahta väljendada, kusjuures välistatud olid kõik teised mõtted ja ka võimalus kaudsel teel nendeni jõuda. Seda saavutati osalt uute sõnade leiutamisega, peamiselt aga soovimatute sõnade väljajätmise ja allesjäänud sõnade laasimisega ketserlikest tähendustest, või kui vähegi võimalik, kõikidest kõrvaltähendustest.

Võtame lihtsa näite. Sõna „vaba“ oli olemas ka uuskeeles, aga seda sai kasutada ainult niisugustes sedastustes nagu „see koer on kirbuvaba“ või „see põld on umbrohuvaba“. Seda ei saanud kasutada vanas tähenduses „poliitiliselt vaba” või „vaimselt vaba“, sest poliitilist ja vaimset vabadust ei olnud enam olemas isegi mõistena ja need jäid selle tõttu paratamatult tähistamata.”

Ühe näitena “päris” elust võib eelpoolsele sõnaselgitusele tuua väljendi “LGBT rahvas”, mis on ametlikke kanaleid mööda eesti keelde sisse söödetud, samas kui oma eestikeelsed sõnad “omasooihar” ja “libasooline” tekitavad heaoimlikes – teine “1984” termin, mis tähistab pestud ajudega inimest, kes on võimetud valesti mõtlema – kodanikes taltsutamatut raevu ja näiteks võimetust lugeda tekste, kes selliseid omakeelseid sõnu kasutatakse.

“Euroopa suveräänsust” on vaja “üleilmsete väljakutsete maandamiseks”

Finchelsteini sõnul juhul, kui toetus “Euroopa suveräänsusele” jätkuvalt kasvab, juhtub see tänu sellele, et seda tajutakse esmase vastusena “üleilmseltele väljakutsetele”.

Euroopa föderaliseerumise vajaduse põhjendusena tõid vastajad kõige sagedamini välja kliimamuutused, terrorismi ja terviseväljakutsed, mis vajavad rohkem koostööd ning ühtsust, kui seda on võimelised tagama rahvusriigid.

Suurema Brüsseli võimu vajadusena nähti veel “jõukat majandust”, ühtset turva- ja kaitsepoliitikat ning “strateegiliste valdkondade, nagu seda on rahvatervis ja toit, vajaduste rahuldamine”. 

“Euroopa suveräänsust” takistavate teguritena nähti, et “mõnes Euroopa Liidu liikmesriigis on võimul rahvuslikud valitsused” (23%) ja “teatud välismaiste riikide survet, kes ei soovi näha tugevat Euroopat” (22% vastanuist).

Küsitluse üle rõõmustasid Euroopa Parlamendi Renew Europe saadikurühma esindajad, kes lubasid “suveräänsema Euroopa” nimel iga päev rasket vaeva näha. Eesti esindavad “Euroopa suveräänsuse” ja Renew Europe maailmavaadet tänased valitsusparteid Reformierakond ning Keskerakond.