"Vladimir Putin kardab demokraatiat," on üks Kaja Kallase jutupunkte, mida ta korrutab läbi aastate. Selle jutupunkti plaadistaja on Ameerika Ühendriikide süvariigi üks mõjukamaid mõttekodasid NED, kirjutab Karol Kallas.
Kallas võib Ameerika Ühendriikide korporatistliku süvariigi hegemoonia tugistruktuuridega seotusest olla puhas kui prillikivi, aga nende jutupunkte ta läbivalt kordab. Lisaks ei seisnud Kallas peaministrina läbivalt Eesti ja selle kodanike heaolu eest ega kaitse kõrge esindajana Euroopa Liidu huvisid. Mida ta teeb määral, mida võib pidada kas rumaluseks või (kellegi käsu peale?) sihilikuks kurjuseks.
Ameerika Ühendriikide sihtasutus Riikliku Demokraatia Rahastu (National Endowment for Democracy; NED) on üks jõulisemaid Ameerika Ühendriikide demokraatia – "demokraatia", nagu seda kujutab ette süvariik – "valvureid", mille aastaeelarve küündib/küündis üle 300 miljoni dollari.
NED kirjastab teadusajakirja "Demokraatia ajakiri", mis üllitas 2022. aasta aprillis Ameerika Ühendriikide Sõjaakadeemia rahvusvaheliste suhete professori Robert Personi ja Stanfordi Ülikooli politoloogi Michael McFauli artikli "Mida Putin kõige rohkem kardab".
Artikli kokkuvõte kõlab:
"Venemaa president Vladimir Putin tahab panna inimesed uskuma, et NATO vastutab tema 24. veebruaril alanud Ukraina sissetungi eest. NATO laienemine paneb väidetavalt Venemaa tundma ennast ebaturvaliselt, mis sundis Putini vägivaldselt käituma. Sellisel väitel on kaks olulist viga. Esiteks on NATO Venemaa ja Lääne vaheliste pingete muutuv- (variable), mitte püsiallikas (constant). Moskva on varem tunnistanud, et Ukrainal on õigus ühineda NATO-ga. Selged mustrid näitavad, et Kreml hakkab sõjalise liidu peale hoogsalt hädaldama siis kui Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liidu järgses ruumis toimuvad demokraatlikud läbimurded. See omakorda juhib tähelepanu teisele eksiarvamusele: kuna Putin kardab eelkõige demokraatiat ja ohtu, mida see kujutab tema režiimile, mitte [Ukraina] laienenud NATO-liikmelisust, siis viimase mängulaualt kõrvaldamine ei aita rahustada tema ebaturvalisuse tunnet. Tema väidetav sissetungi eesmärk, Ukraina natsionaalsotsialistidest vabastamine (denatsifikatsioon), tähendab tema tegelikke eesmärke varjavat koodi, milleks on [Ukraina] demokraatiavaenulik režiimimuutus."
Aasta hiljem avaldas teine süvariigi jutupunktide sepikoda Atlantic Council vanemteadur Michael John Williamsi lugulaulu "Kuidas Putini demokraatiapelgus veenis teda Ukrainasse tungima".
Personi, McFauli, Williamsi ja Kallase "Putin kardab demokraatiat" jutupunkti ning seda saatva mütoloogia tõsiseltvõetavuse põrmustab tõik, et nii 2004. aasta "oranž" kui 2014. aasta Maidani mäss olid Ameerika Ühendriikide süvariigi, milles osalesid nii USAID kui NED, korraldatud igasugusele demokraatiale sülitavad putšid, mille käigus üks oligarhide jõuk vahetati välja teise vastu.
Euroopa Liidu enda erilist demokraatiaarmastust näitab lisaks suhtumine Alternatiiv Saksamaasse, Austria Vabadusparteisse, Viktor Orbánisse, PiS-i, VOX-i elik kasvõi Eestis EKRE-sse. Jutt, "Putinile ei meeldi demokraatia" kõlab lisaks silmakirjalikkusele rumalalt ning nürimeelselt lolli jutu plaadi mängimine on arusaamatu. Aga arulageda jutu ajamine vabastabki inimesed arust, mis on midagi loodusseaduse laadset.
Miks asjad on nii, nagu need on?
Näiteks Karol Kallas ei kannata silmaotsaski Reformierakonda, ega sotsialiste. Ta on veendunud, et 2021. aastast võimutsenud Eesti valitsused vihkavad Eesti inimesi ja annavad endast parima, et kõigil läheks kõik võimalikult halvasti. Samas kui vastaline Kallas jätab näiteks maksud maksmata, on sellel tagajärjed, olenemata sellest kui õiglaselt ta ennast kuritegeliku ja arulageda rohepöörde rahastamisest loobumise juures tunneb.
Samamoodi teavad kõik, et Eesti demokraatiaga on kõik korras ja põhiseaduspärane, e-hääletamine on kontrollitav ning ühetaoline pabervalimistega ja Eesti valitsusele meeldib rahvahääletustes kümmelda.
Nii on jutt reeglitepõhisest maailmakorrast küll armas, aga suurriigid eesotsas Ameerika Ühendriikidega on nendesse reeglitesse suhtunud üpris loominguliselt. Loomulikult on iga riigi enda asi, kuhu ja millisesse liitu see tahab kuuluda, kuid nii nagu Ameerika Ühendriigid ei arva midagi USA lõunapiiri taga olevatest Hiina Rahvavabariigi sõjaväebaasidest, suhtub Venemaa samuti vastu selle piiri asuvatesse Ameerika Ühendriikide baasidesse. Jutt, et Venemaa on "aatompommiga bensiinijaam" oli küll tore, aga peale kolme sõjaaastat näevad kõik, kellel natukenegi aru peas, et päris nii need asjad ei ole. Eriti kui lääneriikide, eriti Euroopa poolt vaadates rumala sõjaga avatakse Hiina Rahvavabariigile sajandi võimalus läänele kapitaalselt "käru keerata".
Euroopa Liidu jaoks oli koht, kus jalgu trampida ja iseloomu näidata, kuskil 2022. aasta märtsis-aprillis, kui Ukraina ja Venemaa olid valmis rahu sõlmima. Ukrainat asuti toetama Ameerika Ühendriikide süvariigi sõjapartei käsu peale. 2023. aasta suve järel oli päris analüütikutele selge, et Ukraina seda sõda ei võida. Pehmelt öeldes on kummaline vaadata, kuidas täna president Trumpi rahusoovi vastu takka üles lüüakse.
See toob tagasi Kaja Kallase juurde: maailmapoliitikas pisutki orienteeruv, jõuvahekordasid hinnata oskav inimene Ameerika Ühendriikide presidendiga tüli ei nori. Ometi ta teeb seda. Miks? Kas Euroopa Liit sai kuidagi äkki tugevaks ja iseseisvaks? Või hoopis on kuskil peremehed, keda kardetakse rohkem kui Trumpi? Ollakse ise Ukraina sõja korruptsioonis niivõrd kõrvuni sees, et sõja lõpp kujutab ohtu karjäärile elik isegi elule?
Viimati kordas Kaja Kallas jutupunkti "Putin kardab demokraatiat" Belgia uudistekanalile vrtnws antud intervjuus. Sest Euroopa, erinevalt Trumpist, "kaitseb demokraatiat".
Eriline demokraatliku vastutuse kandja Kallas rääkis:
"Venemaa ei karda NATO-t. Nad ei karda, et NATO ründab Venemaad, see pole kunagi nii olnud. Venemaa kardab demokraatiat, sest demokraatias peavad riigijuhid vastutama. Neil [Venemaal] seda ei ole."
Kallas lisas, et ta on jätkuvalt kindel, et kui Ukraina Venemaad ei võida, algab kolmas maailmasõda.
Politoloogias arvatakse, et kui keegi prääksub pardi moodi, siis ta ilmselt ongi part.