"Inimõigused" on MTÜ-tööstuse üks suurima käibega harusid, mille "kantpeaks" on Euroopa Inimõiguste Kohus. Terve mõistus, sündsus ja väärikus hakkavad Euroopasse tagasi jõudma ning riikide valitsused ja hea tahtega inimesed on Kohtu tegevuse vastu järjest kriitilisemad.
Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) pole erapooletu, vaid ühese progressistliku maailmavaate jõustamise institutsioon. "Inimõigused" selle nimes ei tähenda päris inimõiguseid, vaid tegemist on uuskeelse kaksisoimlemisega. Seda tõestab näiteks vaikus Covidi aja kõikmõeldavaid meditsiinieetika ja inimõiguste aluspõhimõtteid eirava vaipsüstimise osas.
Rahulolematus EIK-i tegevusega siiski kasvab, mille üheks ettevaatlikuks märgiks on, et Taani ja Itaalia valitsuste eestvõttel saadeti sellele kiri, milles kutsutakse ülas "alustama arutelu" teemal, et riigid võiksid kriminaalkurjategijatest ebaseaduslikud sisserändajad omapäi välja saata. Kirjaga ühinesid lisaks Austria, Belgia, Tšehhi, Poola, Leedu, Läti ja kohalike konservatiivide üllatuseks isegi äärmiselt progressiusklik Eesti valitsus.
Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni esimene versioon võeti vastu 1950. aastal. 1959. aastal asutati EIK, mis kuni 21. sajandini toimis enam-vähem terve mõistuse piires.
1970-ndate lõpus hakkas EIK rakendama konventsiooni tõlgendamisel õpetust, mida nimetatakse "elavaks tööriistaks" (living instrument). Sisuliselt tähendab selline seisukoht, et EIK võttis omale õiguse eirata "kaasaja väljakutsete" ettekäändel konventsioonis sätestatud algseid mõtteid ja eesmärke.
"Elava tööriista" teiseks mõjuks on olukord, millega EIK saab ise määrata, milline on selle võimuulatus. Näiteks konentsiooni esimesest artiklist on EIK tuletanud sisuliselt, et riigid pole enam iseseisvad ja 2. "õigus elule" artiklist, et nii konventsiooniga ühinenud riigid ise kui EIK võivad uurida näiteks Iraagi ja Afganistani sõdade tsiviilelanike surmajuhtumeid.
Samamoodi on EIK haaranud 8. artikli (õigus pereelule) alusel enda kätesse ühinenud riikide sotsiaalpoliitika. Ühendkuningriigi endine ülemkohtunik Lord Sumption kirjeldas olukorda: "[Kohus] on ennast vabastanud tekstist ja võtnud omale õiguse vabalt rännata ringi sotsiaalpoliitika vallas." Hiljutise Šveitsi pensionäride kliimaotsusega ületati järjekordne piir, ehk "riikidel on kohustus kaitsta kodanikke tõsiste kliimamuutuste mõjude eest".
EIK ei saa liikmesriikidele mingisuguseid järelandmisi teha. Kui osutuks, et liikmesriigid tohivad EIK-i kritiseerida ja omapäi tegutseda, siis tuleneks sellest kohe, et sama võib arvata Euroopa Kohtu kohta. Kui midagi sellist juhtuks, saaks äärmiselt politiseeritud kohtute õiguste piiramise tõttu ränga löögi "rohkem Euroopa Liitu"-ideoloogia.
Teiseks mõjuks see rängalt uue maailmakorra ideoloogiale, mille kohaselt käib rahvusvaheliste organisatsioonide võim üle riikide valitsuste. Isegi mõte, et mõlema Euroopa Liidu kohtu otsustega võiks midagi valesti olla, on ränk mõtteroim.
Riikidel elik riikide ühendusel läheb hästi siis kui selle oluline tugisammas, mida kujutab õigussüsteem, on normaalses, reaalsusele vastavas korras. Reaalsusega kooskõlas on ainult loomuõigusel põhinev õigussüsteem. Inimesed on enam-vähem samasugused olnud kogu aeg. Tänased inimesed pole kuidagi paremad ega halvemad 2000 elik 10 000 aastat tagasi elanud eellastest. "Uut" inimest pole olemas. Loomuõiguse alustekstiks on nii kümme käsku kui Hammurabi koodeks.
Loomuõigust on lisaks võimalik kirjeldada kui loodusega kooskõlas olevat õigust. Inimühiskond on osa loodust – loodusest – ja nii keskkonna kui inimühiskonna parimates huvides oleks kui viimase õigus käiks ühte jalga loodusseadustega. [NB Tegemist ei ole mingisuguse paganliku lähenemisega.]
Nii Eesti kui Euroopa Liidu kohtute kehtestatav õigussüsteem on täna loomuõigusest ja loodusest paraku väga kaugel.
"Ma kutsun täna tunnistajaiks teie vastu taeva ja maa: ma olen pannud su ette elu ja surma, õnnistuse ja needuse. [10 käsku] Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada, armastades Issandat, oma Jumalat, kuulates tema häält ja hoidudes tema poole!" (5. Moosese raamat 19–20)