Eesti haridussüsteemi ühed suurimad murekohad on õpetajate palk, õppeedukuse langus ja laste raske koolikott. Probleemide lahenduseks on raamat nõudmisel moel õppematerjalide trükkimine ja märkmesüsteemi rakendamine, leiab Karol Kallas.
Alljärgnev jutt on eelkõige mõtteharjutus ja kõik ei ole kindlasti nii lihtne, kui käesolevast tekstist võib jääda mulje.
Õpikud ja töövihikud
Õpikute ja töövihikute sisu peaks hankima viisil, et nende autoriõigused kuuluksid kas haridusministeeriumile või oleks nende litsents mingisugune vabakasutus (CC jne). Maailmas tekib ohtralt juurde erinevaid tasuta õppematerjalide keskkondasid, mille õpikuid saab tõlkida ja kohendada Eesti tarbeks. Vähemalt algklasside jaoks sobivad paljud õpikud, mille autoriõiguste aeg on möödas.
Iga lapsevanem teab, kui rasked on koolikotid, seda eriti nooremates klassides. Õpikute trükkimise senisel kujul võiks lõpetada ja asendada selle raamat nõudmisel lahendusega. Raamat nõudmisel tähendaks, et õpikuid ja töövihikuid saab trükkida kas tervenisti või osade kaupa vastavalt vajadusele. Õpikuid ja töövihikuid saavad trükkida koolid iseseisvalt või linnad ja haridusministeerium organiseerida mingi keskse lahenduse. Allhankijate teenuste kasutamine on tõenäoliselt kõige soodsam ja mugavam lahendus.
Raamat nõudmisel õpikusüsteemi üheks plussiks on näiteks, et õppematerjale saab jooksvalt täiendada ning parandada. Näiteks mitmest maailmajaost tänased geograafiaõpikud räägivad? Seitsmest? Kas Zealandia on kuskil kirjas? Ajaloo õpikutest ei ole vist vaja hakata rääkimagi, ühiskonnaõpetuse materjalid on kohati rohkem propaganda kui õpetus ja nii edasi.
Mõned koolid on nii tublid, et õpetajad jagavad lastele lisamaterjale, mida raamat nõudmisel puhul saab sujuvalt lisada ametlikule õppematerjalile.
Märkmesüsteem
Inimene õpib paberilt asjad selgeks märksa paremini kui ekraanilt lugedes. Eriti hästi läheb õppimisega siis, kui paberilt lugemist saadab oma käega kirjutamine. Mõlemat tõestab suur hulk teaduskatseid ja -uuringuid. Lisaks – paberilt lugevad inimesed elavad kauem.
Inimese arengut kiirendab ja tema elu muudab kordades tõhusamaks võime teha süsteemselt märkmeid. Märkmesüsteeme on palju. Käesoleval juhul osutatakse Cornelli lahendusele, mida peetakse märkmesüsteemidest kõige tõhusamaks.
Õpikute sisu saab lisaks siduda töövihikuga ehk õpikud ja töövihikud on ühe failina koos, mida saab üheskoos välja printida.
Erinevate õppeainete materjale saab välja printida näiteks nädala, kuu või veerandi kaupa. Õpilane ei pea koolis käies kandma kaasas õpikuid ja töövihikuid, vaid kõigi õppeainete õppematerjalid saab koos vajalike märkmelehtedega iga nädala alguses, konkreetse nädala jaoks vajalikus mahus, lisada ühte kiirköitjasse. Algklassides võiks kiirköitja olla ilmselt A5 formaadis, suuremates klassides võiks Formaat kujuneda vastavalt vajadusele.
Tulemus
Allakirjutanul ei õnnestunud selgitada välja kui palju Eesti haridussüsteem kulutab aastas õpikutele ja töövihikutele. Vaadates, kui väike on õpikukirjastajate arv, siis tõenäoliselt on tegemist üpris suletud süsteemiga.
Esimene kasu oleks, et lapsed õpivad ära terveks eluks vajaliku teadmiste süstematiseerimise oskuse ja mäletavad õpitut paremini. Õpilastele jääb kooliajast mälestuseks – kui seda vajalikuks peetakse – täielik õppematerjal. Kuna paberilt lugemine ja käega kirjutamine teeb inimesed targemaks, siis päris suur on võimalus, et õpitulemused pööravad nina ülespoole. Kui lisaks koolides keelata, vähemalt algklassides, ära nutiseadmete kasutamine, siis võib-olla õnnestub pisut maandada probleeme (tähelepanu ulatus, mäletamise võime jne), mis kaasnevad igasuguse uue meedia sõltuvusega.
Teiseks eesmärgiks on laste tervis ehk kergem koolikott. Kolmandaks kulude kokkuhoid ja õpetajate suuremad palgad.