Kahel parteil, Reformierakonnal ja Kahesaja Eestil, on riigikogus nii palju kohti tänu Kaja Kallasele ja Johanna-Maria Lehtmele.
Tänaseks on selgunud, et üks on pettur ja varas ning teine poolearuline valetaja, kes ei saa aru oma ühiskondliku staatusega kaasnevast vastutusest.
Juhul kui tegemist pole mingisuguse Margit Sutropi leiutatud "uue eetikaga", siis normaalsete eetikareeglite järele; selliste, mida inimkond tunneb aastatuhandeid, on mõlemal moraaliga tublisti muresid.
Rahvatarkus küll ütleb, et võitjate üle kohut ei mõisteta, kuid poliitikas on see vähemalt osaliselt võimalik.
Nagu kõlab üks satanistide loosung "nii nagu ülal, nii ka all", on meie hegemooni juures, Ameerika Ühendriikides, välja arendatud kaks õigussüsteemi ja kaks moraalinormistikku. Konservatiivid saavad vastu päid ja jalgu olematute eksimuste eest: 6. jaanuari "ülestõusu" eest inimeste karistamine 18-aastaste vangistustega on kohutav õiguse moonutamine. Hunter Bidenit ei võta samas oma isa mõju müümise eest hiinlastele, venelastele, ukrainlastele, rumeenlastele ja kes teab veel kellele, isegi hõbekuul. Tema kuritegusid kas lihtsalt ei uurita või sellega venitatakse nii kaua kui vähegi kannatab.
Allpool Eestis on täpselt samamoodi. Kellel pole päris haugimälu, peaks mäletama, milliste "eksimuste" eest pidid tagasi astuma EKRE ministrid ja millise "kuriteo" tõttu lagunes Keskerakonna, EKRE ja Isamaa valitsus.
EKRE ministrid on päriselt puhtad kui prillikivid selle kõrval, mida on teinud Lehtme ja Kallas. Poliitkorrektsus on roimstopp ja inimeste päästmise eest nürimeelsuse käest eest tuleb EKRElasi ainult kiita.
Kuna nii Lehtme kui Kallas on käitunud eetiliselt õige mitmetahuliselt ja just tänu neile on nende parteide fraktsioonid riigikogus parasjagu nii suured kui need on, siis järeldus saab olla ainult üks: Eestit valitseb küsitava moraaliga inimeste koalitsioon. Ja mitte ainult nimetatud kaks naisisikut pole küsitavad: täpselt samasse moraalivabaduse valda kuulub vastu valimisi stratkommarite korraldatud Prigožini skandaal.
Mõni pisut otsekohesema keelepruugiga inimene võiks selliseid inimesi isegi nimetada "lurjusteks". Eesti keele seletav sõnaraamat annab "lurjusele" vasteks "alatu inimene, kaabakas".
Lehtme teema on ilmselt selleks korraks lõpetatud. Kuigi ei peaks ja tema tegusid peaksid lähemalt vaatama õiguskaitseorganid, kuid "nii nagu ülal, nii ka all", "õigete" inimeste tõprategusid Eestis ei uurita.
Kaja Kallas alustas oma seekordset peaministriametit tunnistades, et ta pidi eestlastele valetama, kuna "muidu ei oleks teda valitud". Selline ülestunnistus näitas juba, et tegemist pole kõige teravama pliiatsiga karbis ja kõige kiirema loomaga karjas. Taas, normaalses demokraatias ja ühiskonnas oleks poliitik pidanud sellise ülestunnistuse peale poliitika kohe ära unustama, seda enam, et valetati peaministri ametis.
Arvo Halliku ettevõtte Venemaa skandaaliga seoses on Kallas käitunud veelgi arulagedamalt. Ta on kõike eitanud, otseselt valetanud, küsijaid sõimanud, ennast ohvriks pidanud ja muidu täiesti nürimeelselt käitunud. Inimesena, kes ei saa üldse aru, mis tema ümber päriselt toimub. Ei suuda reaalsust mõista.
Korrates: tänane Eesti valitsus ja riigikogu on suuresti just sellised, nagu nad on, tänu kahele olematu moraaliga inimesele. Moraalitus normaalsele demokraatiale ja normaalsele riigile ei sobi. Inimestele, kes on saanud riigikokku tänu osutatud isikutele, laieneb samuti nende meelevallatuse taak.
Ehk loogikast ja Kallase paljukiidetud "moraalsest kompassist" lähtudes, on Eesti riigikogu selline, milline see ei tohiks olla. Tegemist on taasiseseisvusaja ühe tõsisema poliitilise kriisiga ja käes on aeg proovida ära ennetähtaegsed valimised.
Tänapäeva "mitme-kesises" ühiskonnas ei kuule väga tihti enam sõna "paadumine", kuid täpselt selline isikuomadus iseloomustab Kaja Kallast ja kõiki tänase valitsuskoalitsiooni parteide liikmeid. Paadumisel on omadus ainult rohkem paaduda, millest päästab ainult meeleparandus, kuid kas keegi päriselt usub, et meie ühispartei on võimeline meelt parandama? Kõigepealt oli "jokk", siis silvergate ja siin me nüüd oleme. Meie nomenklatuur on paadunud ja paadub üha enam.
See ei ole niisama, et võimul olijatest mitte keegi, mitte millegi eest ei vastuta. Kui nomenklatuur paadub üha enam, siis see hakkab pigem varem kui hiljem alamate pealt tagasi "peegeldama" ning tulemuseks on kaos.
Enam-vähem kindlalt võib väita, et kui Ukraina poleks nii korrumpeerunud, nagu see riigina on, siis poleks ka Ukraina sõda. Paraku on Ukraina korruptsiooniga seotud isegi Ameerika Ühendriikide kõige kõrgem poliitiline ešelon ja süvariik, sealhulgas Bidenite klann.
Mõelda võib lisaks selle peale, mida USA president ja süvariik Ukrainas tegelikult kaitsevad…
Euromaidan ei olnud Ukraina rahva ülestõus korrumpeerunud juhtide vastu, vaid Ameerika Ühendriikide korraldatud riigi "vabastamise" operatsioon. Üks oligarhide-kleptokraatide jõuk vahetati teise samasuguse, aga "euroopameelse", vastu ja siin me nüüd oleme. Nagu seda tehti ka Afganistanis… Ja Iraagis… Ja Liibüas… Taheti teha Süürias…
Siinkohal peab kordama ära mantra, et allakirjutanu soovib Ukraina totaalset võitu ja Venemaa juppideks lagunemist – kuigi viimasega kaasnevad omad ohud.
Kui Eesti kaosesse kukutamine ongi eesmärk, selline on lisaks kõigele muule ka "universumi kuningate" ja Euroopa Liidu eesmärk ning sellise sihiga moodustati kliimaministeerium, siis pole loomulikult midagi teha. Kuid kuskil peaks olema siiski alles mingi väike lootus, et eestlased tegelikult ei taha, et nende lapsed elavad kümme korda halvemini kui nemad ise.
Juba see, et tänaseni pole Kallasega poliitiliselt midagi juhtunud, näitab, et kogu Eesti valitsuskoalitsiooni parteide liikmeskond, eriti nende juhid, on üpris-täpselt temasugused. Paadunud. Meie laste, Eesti ellujäämise nimel, on vaja uusi valimisi. Enam-vähem kohe. Päriselt ühetaolisi, ilma e-hääletuseta.