Mingit liiki kogukonna organiseerimine on vajalik ja riik pole mitte kunagi "hea". Nii nagu riik on mittehea paratamatus, on vajalik strateegiline kommunikatsioon, sest tõde teeb vabaks, kirjutab Karol Kallas.
Tõik: tõde on absoluutne suurus ja loomuõiguse põhine riik on edukas.
Lühidalt tähendab osutatud tõdemus, et loodu(s) on Jumala looming, inimesed on osa loodusest ja inimühiskonna korraldus peab olema kooskõlas loodusseadustega. Inimloomus on olnud ühesugune alates esimese inimese loomise hetkest. Ehk teistpidi: "uut inimest" ja "uut moraali" pole olemas.
Tõde võrdub moraaliga ja on ühine hüve.
"Ma kutsun täna tunnistajaiks teie vastu taeva ja maa: ma olen pannud su ette elu ja surma, õnnistuse ja needuse. [Kümme käsku.] Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada, armastades Isandat, oma Jumalat, kuulates tema häält ja hoidudes tema poole!"
(5. Moosese raamat, salmid 19–20)
Tees
Kuna tõde teeb vabaks, siis tõde on võimalik "ära kasutada" kogukonna, ühiskonna, kodanike riigi ja kõige muu parendamiseks.
Jumala sõna Piibel on strateegilise kommunikatsiooni "piibel", selle aluseks olev käsiraamat. Mooses ja evangelistid on "laiatarbe" strateegilise kommunikatsiooni etalon. Kogujast ja Õpetussõnadest võiksid õppust võtta strateegilise kommunikatsiooni eksperdid, kes tahavad jõuda "tihedama" mõtlemisega inimesteni. Kui tuleb peale tahtmine kurta, siis võiks vaadata Iiobi raamatusse. Ühiskonnas on alati müstikuid ja vahest tuleb, tõenäoliselt, pritsida "tuld ja tõrva", ergo prohvetid ning Johannese ilmutus.
Antitees
Rohepöörde, massisisserände, Covidi režiimi ja Ukraina sõja stratkommarluse põhimõtteline probleem on asjaolus, et need on rajatud kas valedele, pooltõdedele elik tõdede varjamisele. Kui puu on rüve, siis valetamise, rumala jutu ja soovmõtlemise projitseerimisega selle roiskunud vilju kuldõunteks manada pole võimalik. Riik, ühiskond ja inimesed samas vajavad kuldõunu. Mida rohkem neid on, seda parem.
Valedele rajatud strateegilise kommunikatsiooni paratamatu tulemus on tunnetuslik ebakõla (kognitiivne dissonants), sest tõde tõuseb ja vale vaob. Lisaks, vaatamata kõigile pingutustele – n Euroopa Liidu digiteenuste määrus –, on tõeministeeriumi loomise üritus ilmavõrgu ajastul väga nürimeelne ettevõtmine, kuna "1984" düstoopia kombel pole inimeste peades ühte tõde hetkega võimalik teise vastu välja vahetada.
Elik teistpidi: hoolimata korporatistliku süvariigi, -ühispartei ja -meedia tahtmistest pole "1984-likult" inimeste peades, vähemalt mingil osal neist, võimalik ühte plaati hoobilt teise vastu vahetada. Covidilt oli sõjale võimalik ühe hüppega üle minna ainult põhjusel, et nende kahe "suureks ühendajaks" on hirm. Plaadi "sõda lõpuka ja õiglase võiduni" vahetamine "rahu ja inimelud on tähtsamad kui territooriumid" elik "Euroopal pole Ukraina sõja jaoks tegelikult raha, ega võimekust" vastu saab olema märksa keerulisem. Millega kaasneb ühsikonnas vääramatult laialdane segadus (tunnetuslik ebakõla).
Inimesed pole Covidi režiimi kurjuse peale veel piisavalt pahased ainult põhjusel, et see asendati sujuvalt sõjaga hirmutamisega. Operatsioon muidugi antud juhul õnnestus, aga pigem on siiski tegemist "kummi venitamisega" ja tagasilöök nomenklatuuri, ning paraku ühiskonna, jaoks seda koledam.
Süsihappegaas on elugaas, massisisseränne hävitab riigi, süstid teevad rohkem kurja kui neist on kasu ja Ukraina on tänaseni äärmiselt korrumpeerunud, vähese usaldusega riik ning Volodõmõr Želenskõi ei ole tõenäoliselt "vaba maailma" kurja Vladimir Putini eest kaitsev "uus Winston Churchill".
Normaalsetele inimestele, kelle ajud pole valede propagandaga päris siledaks triigitud, üldjuhul ei meeldi pettusega hirmutamine ja muidu lolliks tegemine. Valus tõde on alati loomuõiguse-pärasem kui "magusad valed" ja soovmõtlemine. Karm tõde, tegelemine "palkidega" oma silmis, on alati tõhusam, kasulikum ja teeb tugevamaks kui pettuse toel tõe tunnistamise edasi lükkamine. Mida kauem tõe tunnistamist ja tõepõhist tegutsemist edasi lükatakse, seda jubedamad on tagajärjed.
Ükski suur tsivilisatsioon ei lange välise vaenlase kätte ilma eelnevalt ennast sisemiselt hävitamata.
Will Durant
Kõigele lisaks näitab elu, objektiivne reaalsus, et sihikindel lolli jutu ajamine muudab inimesed lolliks. Mis põhjusel on näiteks progressiusk võrreldav raske ajuhaigusega. Ergo kui strateegilise kommunikatsioone eksperte sunnitakse iga päev rääkima rumalat juttu, väheneb koos sellega nende toimevõime ja väärtus. Ükskord valetamine võib olla aus eksitus. Kui seda tehakse läbi aastate, nelja ja enama maailma majandust ning poliitikat mõjutava sündmuse puhul, siis pole seda võimalik muud moodi kirjeldada kui puhta kurjusena.
Ajuhaiguse näiteks võib tuua tõiga, et progressiusklike jaoks on kõigi probleemide lahenduseks rohkem progressiusku. Täna võib Eestis kõrvalt vaadata – teiste asjade hulgas – kuidas koroonavalesid ja -diktatuuri jõustanud seltskond arvab, et neid kaitseb tõe eest koroonavalede korrutamine, enda õigustamine, Ameerika Ühendriikide terviseministri tsenseerimine, teadusliku meetodi eiramine ning päris õigusriigi põhimõtete jalge alla tallamine.
Ühispartei ja korporatistliku pravda-meedia stratkommarite puhul, tekitab sügavat arusaamatust lisaks tõik, kuidas inimesed üritavad Ukraina sõja kohta jätta mulje, nagu ajalugu ning sõjakunsti õpetust poleks olemas ja Kaja Kallas on moraalne inimene. Üks asi on sõjaudu ja sõjas läheb vaja propagandat, aga lõppeks on kõigile parem, seda nii inimeste vaimsele tervisele kui riigi majandusele, kui toimuvast on võimalikult täpne ülevaade "ekspertide" kõrval ka "laiadel massidel". Kui "kulude ja tulude" vahekord on üldjoontes avalik teave.
Teisalt: kui Eesti stratkommarite ülesandeks ongi kaose tekitamine ja lühiajalised korporatistlikud eesmärgid, mitte terve mõistus ja parem elu, siis saavad nad oma tööga suurepäraselt hakkama. Mis ei tähenda pisut pikemas perspektiivis head mitte kellelegi, kaasa arvatud neile endile.
Tõde ei ole dialektiline
Kui teatud puhkudel on mõistlik ehitada kirik keset küla, siis tõest ja valest reglina tarvitamiskõlblikku sünteesi kokku segada pole võimalik.
Samuti on teemasid, kus tõde tuleb järjepidevalt "trianguleerida". Kes tappis JFK, kui korrumpeerunud on Ukraina võimuaparaat, millist kurjust kujutab täpsemalt Euroopa Liit, kas Donald Trump ei tähenda ühe korporatistliku jõugu teise vastu välja vahetamist? Viimasel puhul, vähemalt seni, paistab siiski olevat tegemist märkimisväärselt inimlikuma lahendusega kui seda kujutab korporatistliku ühispartei võim, mille eestkõnelejateks on Klaus Schwab, Charles III, Bill Gates, Ursula von der Leyen ja George Soros.
Ameerika Ühendriikide hegemoonia vastu aitab kõige paremini tõepõhine ja tark poliitika ning enda "huvitavaks" tegemine.
Ameeria Ühendriikide hegemoonia teemal vingumine ei vii samuti mitte kuhugi. Pigem on tegemist rumala aja raiskamisega ja selle vastu – nagu kõigi ühe riigi ees seisvate probleemide puhul – aitab kõige paremini tõepõhine ja tark poliitika ning enda "huvitavaks" tegemine. Maailmapoliitikas on "jagamise ja valitsemise" mängu võimalik mängida ka pisikestel riikidel. Eriti nii strateegilises asukohas paiknevatel, nagu Eesti.
Eesti avalikus ruumis tegusteb päris mitu isikut, keda võiks tuua strateegilise kommunikatsiooni ekspertidele eeskujuks.
Varro Vooglaid on inimene, kes alates omasooiharate abielu vastastest väljaastumistest, läbi Covidi diktatuuri ja väga tõenäoliselt Ukraina sõja teemal võib sirge seljaga inimestele silma vaadata ja öelda: "Mida ma teile rääkisin!"
"Hea" strateegilise kommunikatsiooni näideteks võib tuua lisaks ( : ) kivisildniku, Hardo Pajula, Indrek Neivelti, Heido Vitsuri ja Peeter Espaki. Neil kõigil on oma agenda, kõigi sõnumites on "omad head ja vead", aga osutatud ühiskondliku arvamuse suunajad ei taha stratkommarite kombel inimesi läbivalt lolliks teha elik SALK-i kombel neile häda ning viletsust kaela manada.
Siinkohal sai hr Vooglaid näiteks valitud eelkõige põhjusel, kuna tema nimi muudab närviliseks "õiged" inimesed. Mida sai tehtud strateegilise kommunikatsiooni eesmärgil. Mis ei tähenda, et kõigi tema arvamustega peaks automaatselt olema nõus, mis pole ilmselgelt ka tema enda eesmärk.
Kui Vooglaidu oleks natukene tõsisemalt võetud, oleks välditud suurt hulka tulevikus ees ootavaid ühiskonna vundamendi – traditsioonilise perekonna – lammutamisest tingitud probleeme, täna oleks elus ja parema tervise juures tõenäoliselt rohkem inimesi ning olukord Eesti majanduses märksa inimlikum.
Hea ja ühiskonnale kasulik strateegilise kommunikatsiooni ekspert ei otsi sünteesi sooideoloogide, vaipsüstijate ja nii Eestit kui tervet Euroopat hävitava sõja toetajatega. Tõhus strateegilise kommunikatsiooni ekspert saab aru, et tõde teeb vabaks.
Teisalt; mismoodi vaadatakse tõenäoliselt mittepika aja pärast soo- ja kliimaideoloogia, Covidi režiimi ning ühe sõja "tõekuulutajatele", võib lugeja siinkohal ise välja mõelda. Tõenäoliselt kõigub nende inimeste tuleviku kuvand koos häbiga kuskil pestud ajudega ärakasutatud lontruste ja omakasu – raha, võim, tunnustus jne – nimel kõigeks valmis olevate lurjuste vahepeal.