Ühendkuningriigi tunnustatud vähiarst Karol Sikora põhjendab päevalehes Telegraph, kuidas sulgemised ja eriti koolide sulgemised olid Covidi aja kõige kohutavam eksitus.
Teatud filosoofia tõttu tabasid tervet põlvkonda lapsi tööstuslikus mõõtkavas kannatused. Mille pärast? Lapsed pidid kannatama viiruse pärast, mis ei kujutanud neile pea mitte mingisugust ohtu ja kindlasti mitte suuremat, millega nad seisid silmitsi Covidi eelse aja normaalses igapäevaelus.
Juba pandeemia väga varases algusjärgus saime me tänuväärsel kombel teada, et viirus ohustab ebaproportsionaalsel määral vanureid ja nõrgema tervisega inimesi. Noortel lastel kaasnesid nakatumisega, kui üldse, seda pea kõikide juhtumite puhul, väga tagasihoidlikud haigusnähud. Ometigi lajatasid tervisepoliitikate välja mõtlejad neile sulgemiste kogu rangusega, keelates koolides suurema osa kontakttundidest. Tänaseks hakkavad ilmnema sellise poliitika tagajärjed.
Sulgemiste pooldajad väidavad, et lapsed on visad ja suudavad neile tekitatud kahjust taastuda. Milline on minu vastus?
Neil ei peaks olema seda vaja teha. See on kriminaalne, kuidas miljoneid noori inimesi kasutati inimkilbina vanurite kaitseks, millega tekitati nende elus edasi jõudmise võimalustele korvamatut kahju.
Tänaseks on selgunud, et sulgemised kahjustasid pea poolte laste emotsionaalset arengut. Kuid see on ainult tohutu jäämäe tipp.
Lastel pole võimalik enda eest seista, seega peavad seda tegema täiskasvanud. Mina isiklikult tegin oma vastuseisu koolide sulgemisele teatavaks juba toona ja mind karistati selle eest. Kas suurem osa inimesi, kes täna kurdavad sulgemiste tagajärgede üle, saavad seda samamoodi kinnitada? Ära ei tohi ka unustada, et kui paljud neist inimestest oleks saanud oma tahtmise, oleks ühiskond tänaseni suletud. Üks tuntud teadlane soovitas, et maskid ja üksteisest eemale hoidmine peavad jääma kestma igavesti.
Kõige enam kannatasid kõige viletsamatest oludest pärit lapsed. Minul on kuus väikest lapselast ja ma olen tohutult tänulik, et meil oli võimalus kaitsta neid sulgemiste kõige jubedamate tagajärgede eest. Miljonitel perekondadel sellist õnne ei olnud.
Kujutage ette elu keset linna asuvas kõrghoones, kus te oma korteri köögilaua taga üritate teha tööd ja samal ajal vaadata, et teie laps oleks koolitükkidega järje peal. Inimesed, kellel ei ole oma aeda, avastasid, et politsei oli nende lemmikpargid "nende kaitsmise eesmärgil" kinni pannud. Inimesed, kes räägivad "sulgemisaja nostalgiast", tuleb panna kaheks nädalaks elama säherdustesse tingimustesse ja siis vaadata, milline on nende igatsus piirangute järele.
Need inimesed, kes mõtlesid sellised reeglid välja ja ühiskonna neid täitma sundisid, ei saanud aru, millist valu need elanikkonnale põhjustavad. Nemad ise ei kannatanud ja seda ei teinud ka nende lapsed, kuna üldjuhul on sellistel inimestel suurte roheliste aedadega suured majad ja nende kasutuses oli piisavalt aega ning tehnoloogilisi vahendeid tagamaks, et nende laste sulgemiste aja haridus ei jää väga palju alla koolis käimisele.
Kui lastel lubati kooli tagasi minna, siis sunniti neid tundide viisi kandma ebamugavaid ja segavaid maske. Neid poliitikuid ja ajakirjanikke, kes toetasid sellist düstoopilist õudust, oleks pidanud sundima kandma maske täpselt sama palju sekundeid kui seda pidid tegema lapsed.
Mina olen kuri. Ajal kui peaministri residentsi veeti kastide kaupa veini, võeti meie riigi vaesemates osades elavatelt lastel ära suur osa nende elus hakkama saamise võimalustest, mida neil oli niigi vähe.
Kõike oleks saanud paremini teha. Rootsi hoidis nii lasteaiad kui koolid pea kogu pandeemiaaja avatuna. Toonane Rootsi haridusminister Anna Ekström kirjutas hiljuti, et koolide sulgemise pahupool "oleks olnud lihtsalt liiga kohutav". Tema lähenemine osutus õigeks.
Ajal kui Ühendkuningriigi Covidi aja meetmeid uuriv komisjon tegeleb küsimusega, kas Brexit mõjutas kuidagi lahendusi, millega riik Covidile reageeris, ei tegele keegi kirjeldatud eluliselt tähtsa küsimusega. Lapsi pole komisjoni tegevuses otseselt sõnagagi mainitud. Haridust mainitakse ühe korra, kuid sõnu "laps" või "lapsed" nende aruannetest ei leia. Millise sõnumi see avalikkusele saadab?
Alustada tuleks täiesti uue uurimisega põhjusel, et küsida küsimusi, mida meie riigi lapsed ise küsida ei saa. Nagu seda nõuab kodanikualgatus Meie Nende Heaks (Us For Them).
Täna on pea igasuguse usutavuse kaotanud väide, et sulgemistega hoiti ära suurem kahju kui need põhjustasid. Järjest enam koguneb sellist arutluskäiku tühistavaid tõendeid ja järgnevate aastakümnete jooksul saame me teada veelgi enam. Käes on aeg, kus sulgemiste taga oleval nomenklatuuril tuleb tunnistada, et järjestikused sulgemised ja nendega Briti lastele tekitatud kahjud on meie eluaja suurim poliitiline viga.
Tõlkis Karol Kallas