Kas Jeesus tõusis üles?

Kolumnist Malle Pärn arutleb faktide üle, mis kinnitavad, et Jeesuse ülestõusmine ei olnud kellegi väljamõeldis ega jüngrite pime usk.

Kas Jeesus tõusis üles?

Väga paljud inimesed tänapäeval ütlevad, et neil on seda raske uskuda.

Ent seda on võimalik mõistuslikult seletada.

Me loeme evangeeliumist välja KAKS kindlat fakti, milles ei saa kahelda.

Tühi haud ja kadunud surnukeha

Esiteks: haud oli kolmanda päeva hommikul tühi.

Teiseks: Jeesuse jüngritel ei saanud olla midagi tegemist Jeesuse surnukeha kadumisega.

Kui jüngrid hakkasid kuulutama Jeesuse ülestõusmist, siis oleks ju Pilatusel lihtne olnud nende kuulutus tühjaks teha: selleks oleks vaja olnud vaid rahvale näidata Jeesuse surnukeha, endiselt hauas lebamas. Miks seda ei tehtud? Sest seda EI OLNUD seal. Haud oli tühi. Suur kivi oli eest ära veeretatud.

Kuhu ta kadus? Haua juures oli väga tugev valve. Rooma vahisõdurid valvasid kahe tunni kaupa, siis tuli vahetus, et mehed ei oleks liiga väsinud. Nad ei saanud magama jääda. Vahisõdurite rühm oli kokku pandud nõnda, et sõdurid olid omavahel võõrad, et nende vahel ei saanud olla mingit isiklikku sidet, see tähendas, et nad kiivalt jälgisid üksteist. Poleks kuidagi olnud võimalik nendega kokku leppida või neid ära osta, et nad laseksid kellelgi nii ohtliku surnukeha hauast ära varastada. Neid ju hoiatati selle eest. Pealegi kehtis rooma sõduritele ükskõik millise eksimuse eest ainult üks karistus: surmanuhtlus.

Millega seletada jüngrite meelemuutust?

Edasi: kõik Jeesuse jüngrid olid peidus, pettunud, meeleheitel, hirmul. Nad ei oleks iial tulnud selle peale, et püüda surnukeha kõrvale toimetada ja seejärel valetada, et Jeesus on üles tõusnud.

Pealegi oleks selline asi olnud nende jaoks täielik pühaduse rüvetamine, juut ei tohtinud surnut puudutada.

Ja nad ju ei uskunud, et Jeesus võiks üles tõusta!

Nad olid täiesti veendunud, et Jeesus on surnud, et ta on neid alt vedanud, et ta ei olnud see tõotatud messias, kellena nad teda näha tahtsid.

Kuidas nad oleksid saanud nii veenvalt ja järjekindlalt etendada sündmust, mille võimalikkusse nad isegi ei uskunud? Petta saab ikka neid, kes usuvad, mitte neid, kes ei usu.

Edasi. Kuidas, millega seletada seda äkilist muutust, mis leidis aset jüngrite meelsuses paari päeva jooksul? Nad olid hirmunud, heitunud, meeleheitel, murtud vaimuga, lisaks veel oma armsa sõbra vägivaldse ja ülekohtuse surma pärast sügavas leinas. Ja korraga tulid nad välja oma peidikust ja kuulutasid ülevoolava rõõmuga, et Jeesus ei olegi surnud!  Nad olid korraga õnnelikud, energilised, julged, juubeldavad, enesekindlad, igasuguseid hädaohte trotsivad, valmis isegi surma minema…

Selliselt muuta sai neid ainult üks asi: palgest palgesse kohtumine ülestõusnud Jeesusega.

Nad ei olnud mingid kergeusklikud tuulelipud, nad olid karmid mehed, harjunud raske tööga, justnimelt sellise meelsusega nagu paljud tänapäeva inimesedki: usun ainult seda, mida oma silmaga näen. Tuletagem meelde Toomast, kes just nõnda ütles. Kuni ta Jeesust ISE oma silmaga nägi, ja uskus.

Mida nägid rooma sõdurid?

Veel üks fakt, mis tõestab Jeesuse ülestõusmist. Kui naised olid haua juurest läinud, siis tulid mõned valvesalgast linna ja rääkisid ülempreestritele, mis oli toimunud.

Matteus kirjutab: “Ja need tulid ühes vanematega kokku ja võtsid nõuks anda sõduritele tublisti raha. Nad õpetasid: “Öelge: Jeesuse jüngrid tulid öösel ja varastasid Tema ära, kui me magasime. Ja kui maavalitseja peaks sellest kuulda saama, küll me teda meelitame ja teeme, et te võite olla mureta.” Nemad aga võtsid raha ja tegid, nagu neid oli õpetatud. Ja seda juttu levitatakse juutide seas tänini.”

See mureta olemine tähendas lubadust neid vahipostil magamise eest mitte karistada – nagu ma juba ütlesin: ainus karistus rooma sõjaväes oli surmanuhtlus.

Öeldakse, et parim kaitse on rünnak. Niisiis, ülempreestrid ISE hakkasid levitama kuulujuttu sellest, et jüngrid on varastanud ära Jeesuse surnukeha – enne veel kui need tema ülestõusmist said kuulutama hakata. Sel hetkel ei uskunud ju mitte keegi veel tema ülestõusmisse. Kolm naist nutsid haual. Jüngrid olid taas läinud kala püüdma, et oma tavalist igapäevaelu jätkata.

Sellele on vaid üks seletus: midagi nii enneolematut pidi juhtuma haua juures, et vahimehed läksid sellest rääkima. Keegi nendest küllap teadis Vana Testamendi ettekuulutusi Jumala Poja ülestõusmise kohta. Oht, et see sõnum levima hakkab, tuli juba eos kõrvaldada. Selles olukorras oli ainuke loogiline samm: eitada seda, mida valvurid olid näinud! Selle asemel mõtlesid nad välja kuulujutu, et surnukeha on varastatud.

Valvurid olid rooma sõdurid, ent rooma sõjavägi oli tol ajal väga võimas ja väga distsiplineeritud. Oli mõeldamatu, et vahisõdur võiks hetkekski tukastada, või mitte märgata nii vaevanõudvat tegevust nagu kivi haua eest ära veeretamine ja surnukeha äraviimine.

Ja seal ei olnud mitte kaks ega kolm vahisõdurit, vaid terve valvesalk, mis tähendas oma kolmekümmet sõdurit.

Kõike seda mõistuslikult kaaludes on tunduvalt lihtsam uskuda Jeesuse ülestõusmist kui seda preestrite poolt väljamõeldud muinasjuttu.

Pauluse pöördumine

Ja mõtelgem Paulusele, kes on veel üks ülestõusmise tunnistaja. Sealjuures, algselt väga vaenulik tunnistaja. Ta oli edasipüüdlik noormees, rabi Gamalieli õpilane, jõukast perekonnast, ilmselgelt edukas karjäär terendamas silmapiiril.

Ta oli teel Damaskusesse, kus ta pidi vahistama ja kohtu ette viima grupi kristlasi, kes seal ärevust külvasid.

Ent kui ta sinna kohale jõuab, siis on ta täiesti muutunud mees. Ta ei ründa kristlasi, vaid hakkab neile jutlustama Jeesuse õpetust. Ta loobub oma edukast karjäärist juutide hulgas ning astub okkalisele teele, kuulutama evangeeliumi, looma ja õpetama noori kristlikke kogudusi.

Mingi väike asi ei saa inimest selliselt ära muuta. Ta ju vahetas jõukuse vaesuse vastu, mõnusa elu raskuste vastu, turvalisuse ohtude vastu, sai vabatahtlikult võimu teostajast võimu poolt jälitatavaks, kuni vangistuste ja surmanuhtluseni välja.

See OLI kohtumine ülestõusnud Jeesusega, mitte miski muu ei oleks suutnud nii ratsionaalset ja kindlameelset meest selliselt muuta.

Kirjas korintlastele räägib Paulus sellest kohtumisest. Aga ta ei uhkusta sellega, ta ei räägi seda selleks, et kuulajaid selles veenda. Paulus ei jutusta lugu ega kirjelda emotsionaalset elamust. Ta tuletab noort kogudust manitsedes seda meelde kui sündmust, mis on kõigile teadaolev tõde, sest nad on ise sellest osa saanud. Nad on ise kohtunud ülestõusnud Jeesusega.

Ülestõusnu tunnistajad

Jeesus tõusis üles, ja jüngrid kohtusid temaga, ja Paulus kohtus temaga. Teisiti see ei saanud olla. Seda tõestavad faktid. See ei ole pime usk. Ammugi mitte kellegi väljamõeldis ega vandenõu.

Muidugi ei vaja usklik inimene sellist tõestust. Sest Jeesus on öelnud: “Õndsad on need, kes ei näe, aga siiski usuvad.”

Need faktid on rohkem selleks, et ümber lükata naeruväärsed väljamõeldised, mida meilgi levitavad paljud Jumalat eitavad inimesed. Ja pole ju paha lisaks usule ka fakte teada.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!