Euroopa Komisjoni peakorter Brüsselis. Foto: Darko Vojinovic, AP/Scanpix

On võimatu ennustada, milleni tänane olukord välja viib, ent universaalse tehnoimpeeriumi – omamoodi täiustatud Euroopa Liidu – unistus kukub mingil hetkel kokku ning senikaua on meie kohuseks propageerida midagi intelligentsemat ja inimeluga paremini kokku sobivat, kirjutab James Kalb.

Tänases avalikus diskussioonis on ekspertiis [erialaseid teadmisi eeldav hinnang – toim] omandanud autoriteedi, mis varem kuulus tervele mõistusele. See peegeldab ühiskonnas ja poliitikas levivates hoiakutes toimunud muutusi. Haritud, mõjukad ja ühiskonnas kõrgel positsioonil asuvad inimesed tahavad nüüd, et ühiskonda juhiksid üleilmsed turud ja finantsinstitutsioonid ning et haldusjuhtimine põhineks väidetavalt neutraalsel ekspertiisil. Nagu võib näha seda tüüpi inimeste reaktsioonist Brexitile, peavad nad seesugust lähenemist ainulaadselt ja ilmselgelt õigeks, mistõttu nende vastased on nende arvates rumalad, tahtlikult ignorantsed ja kahepalgelised.

Keskne idee seisneb selles, et tehnitsistlik lähenemine – eesmärkide ja vahendite ratsionaalne kokkusobitamine suurema tähelepanuta ajaloole või kommetele – on õige lähenemine kõigile praktilistele probleemidele. Loomulikud ja mitteametlikult arenenud sotsiaalsed suhted ja arusaamad on ebavõrdsed, ebausaldusväärsed, irratsionaalsed ja rõhuvad. Traditsiooniline pereelu on seksistlik, traditsioonilised naabruskonnad mittekaasavad, traditsiooniline religioon lahkhelisid tekitav ja fanaatiline, rahvuste olemasolu rassistlik. Meie juhid on veendunud, et kõik need asjad viivad sõja, vaesuse ja rõhumiseni – seega kui tahame rahu, jõukust, õiglust ja stabiilsust, peame minema kaasa universaalse sotsiaalse tehnoloogia plaaniga.

Sellistes tingimustes pole traditsioonil ja loomuseadusel mingit kaalu. Väljendusi nagu “loomulik” hinnatakse sügavalt problemaatiliseks, samal ajal kui “sügavalt juurdunud sotsiaalseid stereotüüpe” – teisisõnu tavaliste inimeste vaateid – peetakse destruktiivseks ja vääraks. Seega leiab tavaliste inimeste terve mõistus ühiskonnas vähe rakendust ning viis, kuidas valitsus mõjutab elu tavapärast kulgu ja traditsioonilisi ja mitteametlike harjumusi ja korraldusi, mis seda alati on alal hoidnud, avalikus diskussioonis vähe kõlapinda. Selle asemel kuuleme ekspertidest, uuringutest, sekkumistest, pilootprojektidest ja programmidest, mis kõik töötavad selle nimel, et tõhususe, ratsionaalsuse ja võrdsuse nimel hävitada kõike, mis on traditsiooniline ja mitteametlik. Väidetavalt põhinevad kõik need meetmed inimõigustel ja kvantitatiivsetel sotsiaalteadustel, tegelikkuses aga suurel kogumil linnalegendidel tavapäraste arusaamade ja elukorralduse pahedest.

Ehkki seesugune lähenemine on avalikus elus saanud autoriteetseks, on sellel üks tõsine probleem. Tehnitsism tegeleb kvantiteedi ja mehhanismiga, inimelu aga mõistetakse pigem sellele tunnusomaste vormide, funktsioonide ja eesmärkide kaudu. Kvantitatiivsed ja mehaanilised aspektid on teatud küsimustes muidugi olulised – on tähtis teada, kas Chicagos mõrvati möödunud aastal viis või viissada inimest ning kas antibeebipillid mürgitavad joogivett või mitte, ning faktid on reaalsele olukorrale tähelepanu juhtimises asendamatud. Inimestevahelistes suhetes toimivad aga terve mõistus, kogemus ja olukorra tundmine paremini kui kvantitatiivsed sotsiaalteadused. Tehnitsistlikud arvestused alluvad reaalsetes olukordades enamasti inimfaktorile ning esimest ei tohiks kunagi interpreteerida viimast arvesse võtmata. Hiljutised “riigi ülesehitamise” projektid on heaks näiteks: ekspertidest konsultandid võivad kaitsejõude parimate rahvusvaheliste praktikate järgi ümber koolitada nii palju kui tahavad, aga kui vajalikud lojaalsussuhted puuduvad, on pingutus asjatu.

Sellegipoolest on tehnokraatliku suundumusega raske võidelda. Seda õpetatakse koolis ning seda võib kuulda ja lugeda kõikjal. Samuti sobib selline nägemus bürokraatlike ja kaubanduslike institutsioonidega ning suurendab nende võimu, leides seega ülekaalukat institutsionaalset toetust. Et teha olukorda veel hullemaks, on kõne all ühiskonna alusküsimused, mistõttu asjakohased argumendid on sageli abstraktsed, kusjuures need, mis väljendavad tehnoloogilist nägemust, on tänase intellektuaalse kultuuri poolt kujundatud inimesele arusaadavamad. Sellistele argumentidele vastu seista on nagu vaielda liberaali või kiirkõnes rääkiva müügimehega: oleme veendunud, et nägemusest on midagi puudu, aga raske on öelda, mis see on, ilma lõputuid etteaimatavaid vastuväiteid esile kutsumata (“see on stereotüüp”, “sul pole tõsiseltvõetavaid uuringuid” jne).

Kujutiste, meemide, üherealiste arvamusavalduste ja Twitteri ajastul on selliseid raskusi keeruline ületada. Siiski õpetab elu inimestele jätkuvalt toimivat asjaajamist, milles leiab rakendust iseloomulikule vormile ja funktsioonile rajanev terve mõistus. “Naiivne” ei tähenda “ametliku ekspertiisita”, vaid osundab, et tegutseme kobamisi, kuni mõistame, et erinevate olukordade lahendamiseks ja toimuvast arusaamiseks on meil vaja tervet talupojamõistust ja praktilist kogemust.

Kuivõrd tehnokraatlikku nägemust peetakse haritud nägemuseks, on inimestel raske vastupidist seisukohta väljendada. Kellegi teise poolt öelduna võetakse see aga hästi vastu. Niisiis peame taastama avaliku diskussiooni reaalsustaju – loobuma näiteks mõtlemast, et võime kohalikku valitsust kukutades ja demokraatiat üles seades teha Süüriast Minnesota või parandada naiste ja noorte elu, loobudes soolisest eristamisest – tuues ühtlasi sellesse rohkem igapäevaelulist mõtte- ja kõneviisi akadeemilise väljenduse asemel. Selle saavutamiseks tuleb leida paremaid viise terve mõistuse seisukoha esitlemiseks, väljendamiseks ja kaitsmiseks.

Abi võib olla lihtsatest asjadest. Peaksime olema ettevaatlikud muutuste suhtes keeles, eriti mis puudutab tehnilisi termineid ja uudissõnu. Keele muutmise eesmärk on arusaamade muutmine. Uusi ja tehnilisi väljendeid võetakse kasutusele selleks, et seada kahtluse alla harjumuspärane mõtteviis ning propageerida intuitsiooni vastu käivat – ehk sageli väära – nn ekspertide arvamust.

Seega peaksime näiteks ütlema “sugu” ja mitte “sooidentiteet”. Üldisemalt aga peaksime asjakohastel juhtudel alati välja tooma ametliku ekspertiisi puuduseid. Akadeemilisel mõtlemisel, nagu akadeemilisel kunstilgi, on omad eelised, aga see pole kõrgeim mõtlemise vorm ning seda on raske kohandada igapäevastele praktilisele vajadustele. Seda toodavad bürokraadid bürokraatidele, mis pole igat laadi teadmiste jaoks ideaaltingimus. Igapäevaelu ütleb meile, et kokaraamatud ja kasutusjuhendid ei sisalda kogu teadmist, mida kasutaja vajab, ning teatud majandusvõtete kasulikkus streikide ärahoidmisel näitab, et ka tööstuslikke protsesse pole võimalik muuta formaalsete reeglite süsteemiks.

Lisaks sellele peame avalike küsimuste üle arutledes korduvalt viitama tervele mõistusele ja igapäevaelu kogemusele. Traditsioon ja kombed on head asjad ning neid ei tohiks kõrvale heita kui eeldatavasti väärasid ja rusuvaid “sotsiaalseid stereotüüpe”. Siinkohal võime isegi veenda hipstereid: kohalikust naturaalsest toorainest traditsiooniline käsitsivalmistatud toit on tavaliselt parem. Miks ei võiks sama printsiip kehtida teistes kategooriates? Inimeste mõistus on enamasti funktsionaalne – vastasel juhul oleks inimkond juba ammu välja surnud –, seega on ebatõenäoline, et mõistuse puhastamine loomulikest reaktsioonidest paneb selle paremini tööle. Kui leidub midagi, mida inimesed on teinud ühtemoodi alati ja igal pool, on see tõenäoliselt mõistuspärane ning kui ilmnevad spetsiifilised probleemid, on üksikjuhtumite lahendamine tõenäoliselt tulemuslikum kui kogu mõtteviisi väljavahetamine.

Rõhutada tuleks asjaolu, et ametliku ekspertiisi kasulikkusel puudub ametlik kinnitus: uuringud näitavad, et uuringud on ebausaldusväärsed. Mõnikord on ametlik ekspertiis loomulikult väga kasulik. Lennukite ehitamiseks on vaja koolitatud insenere ja surmade arvu vähendamiseks koolitatud arste. Mis aga puudutab inimsuhteid ja seega kogu poliitikat, on ametliku ekspertiisi kasutegur madal. Kas akadeemiline kraad teeb inimesest parema õpetaja? Kas mitmekesisuse koolitus paneb inimesi paremini läbi saama? Kas vihaga toimetulemise kursused aitavad inimestel paremini vihaga toime tulla? Koolidesse paigutatud lisaraha pole nähtavasti teinud lapsi targemaks. Kas enamiku praktiliste elualade puhul poleks rohkem kasu õpipoisi ametist ja elukoolist? Populistlike argumentide kasulikkusel on muidugi piirid. Vaja oleks täielikku avaliku nägemuse muutust, mistõttu vajame ka intelligentset arutelu teemal, kuidas tehakse häid otsuseid. Selleks peame uurima ajalugu ja kirjandust – inimkogemuse kirjalikku ülestähendust. Ühtlasi tuleks uurida selliste kirjanike teoseid nagu G. K. Chesterton ja C. S. Lewis, kes oskasid traditsioonilist arusaama kaasaegsetele inimestele esitleda löövalt ja arusaadavalt; ning samuti nende omi, kes esitlevad traditsiooni ja mitteametlikke teadmisi viisil, mis on haritud inimestele ligitõmbav  – autorite nagu Hayek, Oakeshott ja Edmund Burke. Need, kes suudavad, peaks üritama astuda nimetatud suurkujude jälgedes.

On võimatu ennustada, milleni tänane olukord välja viib, ent universaalse tehnoimpeeriumi – omamoodi täiustatud Euroopa Liidu – unistus kukub mingil hetkel kokku ning senikaua on meie kohuseks kodanike ja katoliiklastena propageerida midagi intelligentsemat ja inimeluga paremini kohanduvat.

Tõlkinud Maria Vooglaid