Kas sooneutraalne abieluseadus osteti suure raha eest?

Mehhikos surrogaatema abil kaksikud saanud Hispaania homopaar. Foto: Stringer/Mexico, Reuters/Scanpix

Jyväskylä Ülikooli pedagoogika teooria ja traditsiooni professor Tapio Puolimatka juhib tähelepanu sellele, et ülemaailmne LGBT lobiliikumine on jõukas meestekeskne võrgustik, mis esitleb end rõhutud vähemusena, kuid rikub oma huve silmas pidades nii naiste kui laste õigusi. 

Ehkki enamus sooneutraalse abieluseaduse pooldajaist arvab, et toetab rõhutud vähemust, pärineb sooneutraalse abielu seadus Ameerika Ühendriikidest elitaarsetelt püstirikastelt meestelt ning seda propageeritakse kogu maailmas nende raha eest. Püstirikkad, peamiselt valgenahalised eliidi hulka kuuluvad mehed on suure raha eest palganud reklaamiala professionaalid esitlema neid kui rõhutud vähemust.

Homod kui “rõhutud vähemus”: rikkad eliidi hulka kuuluvad valged mehed

Selle reklaamikampaania tuumaks on väide, et need rikkad eliidi hulka kuuluvad mehed on süütud rõhumise ohvrid ning väärivad meie kaastunnet. Meile kinnitatakse, et neil on sünnist saadik olnud teatud seksuaalne suundumus, mis on muutumatu ning võimaldab neil saada õnnelikuks üksnes koos samasoolise partneriga. Kas tõesti – oma väikluse pärast – keelame neile õnne?

See sõnum on suunatud hea tahtega inimestele, kes on kaastundlikud rõhutute vastu. Sõnumit võimendab loomulik vajadus kogeda end hea inimesena ning soov kuuluda nende hulka, keda peetakse sallivaks ja vabadeks eelarvamustest.

Lapse õigused ununevad

Selles loos ununevad lapsed. Mehed, kes esmalt nõuavad õigust abielluda, nõuavad järgmiseks õigust moodustada perekond ning saada lapsi. Nad soovivad peret ja lapsi ilma, et peaks abielluma naisega. Näiteks David Strahi raamatust Gay Dads: A Celebration of Fatherhood võib leida lause: “Kui avalikkuse ette astumine oli esimene samm ning liikumise algatamine teine, siis võib-olla kolmas samm meie kogukonna arengus on kaitsta meie põhiõigust olla lapsevanemaks.” Lapse saamiseks vajavad nad siiski naist, veel parem, kui kaht naist: üht, kes loovutab munaraku ning teist asendusemakaks. Mõlemad naised seavad ohtu oma tervise ning peavad suruma alla oma emalikud tunded.

Kalifornia osariigi ülikooli inglise kirjanduse professor Robert Oscar Lopez kasvas üles lesbikodus. Rahuldamaks igatsust isa järele hakkas ta otsima turvalisust vanematelt meestelt, kes kasutasid teda seksuaalselt ära. Vanuses 13 kuni 28 aastat elas ta homoseksuaalsetes suhetes, kuni armus naisesse, abiellus temaga ning on nüüd kahe lapse isa. Ta kommenteeris:

“Ja nüüd sööb madu oma pead. Aktivistid kuulutavad, et homoseksuaalsed mehed on rõhutud vähemus, mis võitleb oma “kodanikuõiguste” eest sarnaselt vabastatud orjadega. Siis aga hakkasid nad nõudma õigust saada lapsi – ilma naisteta. Nad tahavad, et lapsed nimetaks neid isaks ja armastaks neid. Nad tahavad, et nende lapsed oleksid vahvad ja kannaksid nende nime. Aga nad ei taha elada armastavas suhtes naisega. […] Nad ei taha, et naine majas kamandaks, meelitaks pangakontolt nende raha ja oleks armastatud nende laste poolt. See ei ole revolutsiooniline. See on päris vana lugu, millel on uus pealkiri. Seda nimetatakse naistevihkamiseks ja patriarhaalsuseks. Sellel on ka teisi nimetusi, aga me ei saa pidada seda kodanikuõiguseks.” (Lopez 2015: 141–142.)

LGBT lobiliikumine kui jõukas meestekeskne võrgustik

Asendusemaka kasutamisel röövitakse lastelt tavaliselt sünnist saadik ema armastus. Pea kogu eliit alates massiteabevahenditest ja äriettevõtetest kuni poliitiliste juhtide ja ülikoolimaailmani on aga keskendunud sellele, et mitte keegi ei riivaks nende õrnade meeste tundeid. Lapse valul ei ole tähtsust, sest lapsed ei suuda pakkuda raha, ühiskondlikku positsiooni või head sotsiaalset kuvandit.

Meilt oodatakse, et hoiduksime täielikult nende rikaste meeste soovide kritiseerimisest, sest et nad on “rõhutud”. Ometigi pöörab Rivka Edelman tähelepanu selle eelduse vastuolulisusele: “Olgem mõistlikud. Kas rõhutud inimeste eluasemed on turvateenistuse valvatud linnaosades, mis asuvad maailma kõige olulisemate linnade kõige kallimates piirkondades? Kas rõhutud inimesed on luksuslike puhkusevillade omanikud, kus rahuldatakse kõik nende vajadused? … Enamasti teatakse, et valged mehed pigem ei ole rõhutud. Kahtlemata on lihtsam anda nende jultunud nõudmistele järele, kui tunnistada endale, et täidame nende laste elud kannatustega. … Ärgem eksigem. Ülemaailmne LGBT lobiliikumine on meestekeskne ja jõukas võrgustik, mis on osav kasutama väiteid oma rõhutusest, et võtta ära õigused maailma kõige rõhutumatelt rühmadelt – naistelt ja lastelt. … Vastsündinud laste müük on praegu juba miljardilise käibega äri.”

Lapsel on õigus isale ja emale

Sooneutraalne abieluseadus riivab lapse õigust isale ja emale. “Võrdõiguslikkusest” on saanud loosung, millele on antud uus, kummaline tähendus: mõnedel inimestel pole üldse mingeid õigusi, isegi mitte õigust isale ja emale. Järgmiseks sammuks oli emaka rentimise seadustamine mõnedes riikides, et samasoolised paarid saaksid lihtsamalt lapsi soetada. Sellega soodustab sooneutraalse abieluregulatsiooni heakskiitmine rahvusvahelist lastekaubandust, kus rikaste riikide paarid kasutavad vaeste riikide elanikke neile raha eest laste valmistamiseks. Loomulikult on lastekaubandus sama suur ahvatlus nii viljatuse pärast kannatavatele heterotele kui homodele. Äärmuseni jõuab see siis, kui vaesuses naist ahvatletakse rentima oma emakat, et sünnitada laps mõnele lastetule paarile.

Emaka rentimise (kohdunvuokraus) äri ei ole Soomes lubatud, aga paljudes riikides on see võrdõiguslikkuse ja inimõiguste ettekäändel seadustatud. Lääne-India Anandi linnast on saanud üks emakarendi keskustest. Oma emaka rentimisega saavad India naised tulu, milleks teenimiseks kuluks muidu viisteist aastat. Seega on vaesuses India naisel raske panna vastu kiusatusele nõustuda asendusemadusega. Ometigi on tal raske ette kujutada, mis tunne on tal loovutada oma üsas kantud laps võõrale paarile.

Emakarent kui kaalutletud äri

Emakarent on kaalutletud äri. Indias nõutakse emakarendi lepingu teinud naistelt, et nad viibiksid oma raseduse ajal kliinikus ning sel ajal jäävad emaliku hooleta nende oma lapsed. Sünnitus toimub sageli keisrilõikusega, pärast mida viiakse laps kohe ostjate kätte. Sageli asetatakse asendusema emakasse rohkem viljastatud munarakke, see võimaldab kindlamalt tagada tellijale antud lubadust ning ülejäänud lapsed saab müüa vabal turul. Indias olles kohtas ajakirjanik Gianna Toboni restoranis lapsekaupmeest, kes pakkus talle müügiks vastsündinud last ning oli valmis sobiva summa eest lapse kohapeal loovutama.
Protsessis, milles asendusemal tuleb end raha eest müüa ja loovutada oma laps võõrastele selleks, et ise jääda ellu, jäävad täiesti kõrvale tema enda tunded. See, et ta on vaesuse pärast sunnitud sünnitama last loovutamiseks võõrale paarile ei tähenda seda, et tal ei oleks emalikke tundeid lapse vastu, keda ta oma üsas on kandnud. Harvardi ülikooli professor Michael Sandeli (2012) arvates ei saa me vaesuses oleva asendusema valikut nimetada täiesti vabaks, sest tal on keeruline seista vastu suurele majanduslikule ahvatlusele ning hinnata ette oma tundeid, kui tal tuleb loovutada enda kantud laps võõrale paarile.

Kõigil asendusemakatena kasutatud naistel ematunnete mahasurumine siiski ei õnnestu. Inglise kõrgeim kohus sundis hiljuti ema loovutama oma 15 kuu vanuse lapse mehele, kelle spermaga ta oli viljastatud ning kellega ta oli teinud emakarendi lepingu. Pärast tütre sünnitamist muutis naine meelt ja tahtis lapse endale jätta. Nimetatud mees ja tema meessoost partner andsid asja kohtusse kaks nädalat pärast sünnitust. Vaesuses ema võimalused käia kohut rikka meespaariga olid lootusetud ning 15 kuud hiljem otsustas kohus, et laps tuleb loovutada meespaarile, keda laps ei tunne. Emal on õigus kohtuda oma lapsega vaid ametniku juuresolekul. Praktikas tähendab see lõppu normaalsele ema-lapse suhtele. Seega on sooneutraalne mõtlemine nõrgestanud Inglismaal moraalset arusaamist ema ja lapse õigustest ja toonud endaga kaasa seadused, kus ema ja lapse suhet ei peeta millekski eriliseks.

Ema ja laps kui kaup

Moraalifilosoof Elizabeth Andersoni arvates riivab emaka rentimine naise ja lapse inimväärikust, kuna neid koheldakse otsekui kaupa. Naist ja last ei kohelda olenditena, keda armastatakse ja austatakse nende endina, vaid neid kasutatakse tulu saamise vahenditena.

Raseduse loomulik funktsioon on luua emotsionaalne side ema ja lapse vahele. Emaka rentimisel puhul on see takistatud, sest naisele makstakse oma loomulike tunnete allasurumise eest. Kasutades naise keha tootmisvahendina ning makstes talle selle eest, ta ei tekitaks sünnitatava lapsega ema-lapse suhet riivatakse naise inimväärikust. Eeldades, et asendusema “lämmatab vanemliku armastuse, mida ta võimalikult lapse vastu tunneb” ning hoidub loomast emotsionaalset sidet oma lapsega, muudavad emaka rentimise lepingud naiseks olemise ühe väärtuslikuma omaduse tootmisvahendiks ning “teevad naiste töö võõrandunud tööks” (Anderson 1990: 79–81). Sandel pöörab tähelepanu sellele, et tegemist on rikaste võimutsemisega vaeste üle: “ülemaailmse kinnimakstud raseduse kui tegevusala kujunemine – eriti just vaestes riikides – kasvatab veendumust, et asendusrasedus alandab naiste väärikust, instrumentaliseerides nende keha ja paljunemisvõime.” (Sandel 2012: 118.)

Riivatud on lapse inimväärikus

Emakarent riivab ka nõnda toodetud lapse inimväärikust. Protsessis, milles emale makstakse keeldumise eest pidada sünnitatud last enda omaks, eiratakse lapse loomulikku vajadust tunda oma ema. Üks lapsele kõige rängematest ja keerulisematest kogemustest, tõrjumine ema poolt, seatakse emakarendi eesmärgiks. Sellise ärilise tootena sünnitatud laps võib hiljem kannatada tunde pärast, et ema on ta maha müünud. See võib kõige sügavamalt haavata lapse eneseväärikust viisil, mida inimene, kellelt ema nõnda ära võetud ei ole, mõista ei suuda. Elavaid kirjeldusi selliste laste kogemustest leidub Alana Newmani veebilehel AnonymousUS.org.

Sooneutraalne abieluseadus sisaldab sõnumit, et laps ei vaja tingimata isa ja ema. See sõnum edendab praktikaid, kus rikutakse lapse põhilisi inimõigusi. Need lapsed, kelle põhilisi inimõigusi ka Soome riik praegu õõnestab, saavad ükskord täiskasvanuks. Nad teavad, millist hinda nad on pidanud maksma eliidi võimujanu eest, kerge eluga kergemeelseks muutunud kodanike kollektiivse rumaluse ja moraalituse pärast.

Tõlkinud Illimar Toomet

Kirjandus

Anderson, Elizabeth (1990), “Is Women’s Labor a Commodity?” – Philosophy and Public Affairs 19: 71−92.
Edelman, Rivka (2015), ”Secular Israel, Gays, and Surrogacy”, teoses: Robert Oscar Lopez & Rivka Edelman (toim), Jephtha’s Daughters, ss. 143–150. Los Angeles, CA: International Children’s Rights Institute.
Holbrook, Jon (2015), “The inhumanity of Britain’s surrogacy laws”, Spiked-online 27.5. 2015.
Lopez, Robert Oscar (2015), “The Problem of Women,” teoses: Robert Oscar Lopez & Rivka Edelman (toim), Jephtha’s Daughters: Innocent Casualties in the War for Family “Equality”, ss. 131–142. Los Angeles, CA: International Children’s Rights Institute.
Puolimatka, Tapio (2014), Lapsen ihmisoikeus: oikeus isään ja äitiin. Helsinki: Uusi Tie.
Sandel, Michael J. (2012), Oikeudenmukaisuus. Tlk Anni Lassila, Janne Luotola, Petja Pelli ja Juha Sainio. Helsinki: HS kirjat.

Artikkel ilmus algselt siin ja avaldatakse Objektiivis autori loal.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!