"Viimased kümnendid on toonud endaga kaasa ühiskonna vaimse kõrbestumise. Juba Vatikani Teise Kirikukogu ajal võis teatud traagilistest ajalooepisoodidest näha, milline on elu Jumalata maailmas, kuid nüüd näeme seda endi ümber iga päev. Tühjus on levinud."
Paavst Benedictus XVI, jutlus "Usu aasta"
avamissal, 11. oktoobril 2012

Järjekordne Vatikani Teise Kirikukogu läbimurre, ja ma peaksin tõstma selle esikohale: katoliiklased on viimaks avastanud Jumala sõna maitse. Piibel, mis näis kunagi mõnevõrra hermeetilisena, on nüüd avatud kõigile ning äratanud meie usu.
Kardinal Philippe  Barbarin, Lyoni peapiiskop, intervjuu
ajakirjale Paris Match, 27. septembril 2012

Portaal Rorate Coeli vahendab statistilisi andmeid, mis joonistavad Katoliku Kiriku olukorrast Prantsusmaal väga nukra pildi. Vatikani Teise Kirikukogu 50. aastapäeva eelõhtul avaldas ajaleht Le Croix uuringu, mis käsitleb Katoliku Kiriku olukorda Prantsusmaal võrrelduna 1961. aastast pärineva samalaadese uuringu tulemustega. Kokkuvõetuna on uuringu tulemused järgmised:

Ristitud katoliikalste osakaal ühiskonnas:

  • 92% aastal 1961
  • 80% aastal 2012

Osavõtt Missa-liturgiast:

(Märkus: "mõnikord" tähendab "mõnel korral aastas".)

Kõigi prantslaste lõikes, kas ristitud katoliiklased või mitte:

  • 1961: 35% igal pühapäeval või tihemini, 33% mõnikord, 24% mitte kunagi, 8% ristimata
  • 2012: 6% igal pühapäeval või tihemini, 28% mõnikord, 46% mitte kunagi, 20% ristimata

Kõigi ristitud katoliiklaste lõikes:

  • 1961: 25% – igal pühapäeval, 13% – nii tihti kui võimalik, 36% – mõnikord, 26% – mitte kunagi
  • 2012: 5% – igal pühapäeval, 2% – nii tihti kui võimalik, 35% – mõnikord, 58% – mitte kunagi

Missadest osavõtt ristitud katoliiklaste lõikes 2012. aastal vanusegrupi alusel:

65-aastased ja vanemad

  • 15% – igal pühapäeval, 4% – nii tihti kui võimalik, 35% – mõnikord, 46% – mitte kunagi

50-64-aastased

  • 3% – igal pühapäeval, 3% – nii tihti kui võimalik, 38% – mõnikord, 56% – mitte kunagi

35-49-aastased

  • 2% – igal pühapäeval, 1% – nii tihti kui võimalik, 37% – mõnikord, 60% – mitte kunagi

25-34-aastased

  • 1% – igal pühapäeval, 1% – nii tihti kui võimalik, 33% – mõnikord, 65% – mitte kunagi

18-24-aastased

  • Andmed puuduvad (0%) – igal pühapäeval, 2% – nii tihti kui võimalik, 19% – mõnikord, 79% – mitte kunagi

Seda pilti vaadeldes ja analüüsides tekib tahes-tahtmata küsimus, mis on juhtunud. Poole sajandi jooksul on katoliiklik kultuur suures osas Euroopast kokku varisenud ning hiljutine hiilgus on asendunud virelemise ja hääbumisega. Suletud on palju kogudusi, kloostreid ja katoliiklikke koole; väga paljud kirikud seisavad tühjalt, suur hulk on leidnud kasutuse paremal juhul kontsertsaalidena, halvemal juhul spordi- või konverentsisaalidena – või on ehitatud ümber elumajadeks.

 


Näide kaasaegsest monastilisest arhitektuurist Prantsusmaal. Le Corbusier, Saint Marie de La Tourette’i dominiiklaste klooster, 1960. Kloostrihoone rajati valmisolekuks Vatikani Teise Kirikukogu järel oodatud preestrikutsumuste buumile, ent nüüd elab seal vähem kui 12 dominikaani munka.

 

Näide keskaegsest monastilisest arhitektuurist Prantsusmaal. Püha Bernardi poolt
12. sajandil asutatud Fontenay tsistertslaste kloostri ristikäigud.
Enam kloostrikompleks kloostrina kasutusel ei ole.

Sakraalne ja monastiline arhitektuur ise (nagu ka liturgia ning sakraalne kunst ja muusika) on kõnealusel perioodil tundmatuseni muutunud. Klassikalistest ilukaanonitest lahtiütlemise tagajärjel ei oma palju uusi sakraalseid ja monastilisi hooneid enam neid iseloomulikke tunnuseid, mille kaudu ülejäänud arhitektuurist eristuda. Ülaltoodud pilt Le Corbusier projekteeritud kloostrikompleksist kõneleb iseenda eest. Näib, et Kiriku avamine maailmale – püüdlus ajaga kaasas käia – on ilmselgelt muutnud rohkem Kirikut ennast kui maailma. Preestrite ahistamis-skandaalidest ning nende häbiväärsest mahavaikimistest rääkimatagi on selge, et Kirikus valitseb sügav kriis.

 

Vatikani Teise Kirikukogu 50. juubelit tähistama asudes oleks igati paslik mitte üksi kutsuda inimesi üles avastama enda jaoks kõnealuse Kirikukogu dokumente ja neis sisalduvat õpetust, vaid süvenema ka küsimusse sellest, mis võiks olla kõigile nähtava allakäigu põhjuseks. Kindlasti oleks väär öelda, et see on tingitud üksnes Vatikani Teisel Kirikukogul ning sellele järgneval ajal tehtud muudatustest Kirikus – nimetatud protsessid kindlasti ei alanud Vatikani Teisest Kirikukogust, vaid ilmnesid juba varem –, ent vähemalt sama ekslik näib väide, et tehtud muudatustel ei ole möödunud aastakümnetel laialt levinud mastaapsete probleemidega mingit pistmist.

Varro Vooglaid