Vandeadvokaat kommenteeris oma intervjuus portaalile vabadused.ee, et uue vihakõnesätte ebamäärasus ja selle tulevane sisustamine kohtupraktika poolt ei ole põhiseaduspärane ega vasta karistusõiguse normi nõuetele. Lisaks ei ole seaduseelnõu väljatöötajad sõnastanud täpselt mitte ühtegi olemasolevat probleemi, mida seadusemuudatus peaks lahendama ja see on nii seadusloome kui ka karistusõiguse mõttes ennekuulmatu.
„Õige oleks võtta välja nende inimeste nimekiri, kes olid selle otsuse juures, kui Eesti esindajale anti volitus [Euroopa Liidu] raamotsusele alla kirjutada [millega võeti Eestile kohustus uue vihakõnesätte vastuvõtmiseks] ja küsida nende käest, miks nad seda tegid," ütles Keres ja lisas, et sel ajal oli juba selge, et Eesti ühiskonna ootustele ja vajadustele see raamotsus ei vasta.
„Kui ma hakkasin uut seadust uurima, siis esimene asi, mida jurist vaatab seaduse puhul, on see, et milleks see seadus on. Hakkasin otsima, kas kuskil on põhjendatud, millist olemasolevat probleemi seadus lahendada suudab ja mille jaoks seadus on mõeldud. Mina ei leidnud neid," märkis Keres. „Ja siis hakkasin mõtlema, et püha Issand, peab ju olema midagi. Hakkasin lugema arvamusartikleid, mis selle [seaduseelnõu] toetuseks on kirjutatud, hakkasin lugema meediakajastust, ja ma vaatan, et nad tõesti tunnistavadki, et tegelikult probleemi, mida nad soovivad lahendada karistusõigusnormiga, ei ole olemas. Et küll tulevikus leiab midagi, küll kohtupraktika leiab midagi."
„Minu arust on see kõige absurdsem viis, kuidas karistusõiguse normi rakendada," on Keres kriitiline justiitsministeeriumi suunas. „Karistusõiguse normi saab kehtestada ainult siis, kui mingisugune ühiskonnas tekkinud probleem vajab kõige rangemat meedet, et seda lahendada."
Vandeadvokaat märkis, et seni on au teotamise ja teisi sarnaseid kaasuseid lahendanud tsiviilkohus ning see on hästi toiminud. „Ja nüüd luua selline monstrumseadus, mis ei ole päris hästi aru saadav mitte kellelegi, seaduseelnõu loojatele endale ka mitte…"
Eriti karistusnormiga ei saa teha nii, et seda hakkab sisustama kohtupraktika, selline seadus ei saa vastata karistusõiguse normi nõuetele, osutab Keres ja sõnas, et „õigusnormi peab ära sisustama ikkagi seadusandja ja kohus saab seda üksnes rakendada. Kui selles normis on ebaselgusi, siis tõlgendada. Aga sellist volitust seadusandja küll kohtule anda ei tohi, et kohus hakkab seda [seadust] sisustama. See on täiesti välistatud."
„Uus vihakõnesäte on täiesti laialivalguv, õigusselgusetu ja see tähendab, et ta ei vasta põhiseaduses sätestatud määratletuse põhimõttele. Ta ei lahenda mitte ühtegi ühiskonnas eksisteerivat probleemi ja ta loob eeldused ulatuslikeks seaduse kuritarvitusteks tulevikus, mida ma arvan, et meie seadusandja praegu isegi ette ei näe," nentis Keres ja viitas Soome parlamendiliikme Päivi Räsäneni juhtumile, kus Soome parlamendiliige ise selle seaduse hammasrataste vahele sattus. Kusjuures Räsänen tunnistas ausalt, et kui Soome parlament selle seaduse vastu võttis, siis ei osanud keegi oodata, et sellised probleemid tekivad.
Kerese hinnangul on arusaamatu, kuidas on võimalik konstrueerida karistusõiguse norm, mis tegeleb ohtudega, mis võivad puhtalt teoreetiliselt realiseeruda. „Ise mõtlesin sellise näite peale, et oletame, et mingi autoriteetne isik, näiteks mõni valitsuse liige, ütleb, et meil on parlamendis natsid. Kas selline väide võiks uue sätte järgi tuua kaasa selle olukorra, mille peale rakendub „vihakõne" säte? Teoreetiliselt ju võib, sest ei saa ju välistada, et sellise väljaütlemise tagajärjel käivitub mingi initsiatiivgrupp näiteks kuskil Lõuna-Eestis või Kesk-Eestis, ajab kokku sellise 100-200 liikmelise seltskonna ja tuleb seda nn natsibandet maha võtma riigikogus. On seda võimalik välistada? Ei ole võimalik välistada, et võib tekkida selline olukord. Täiesti vabalt võib tekkida. See ei ole välistatud," juhtis Keres tähelepanu uue sätte vildakusele ja ohtlikkusele ühiskonnale, kui karistusõiguse raames tekib suvaõigus.
„Mis juhtub, kui seadus vastu võetakse?" esitas intervjueerija küsimuse. „Kõige paremal juhul ei juhtu mitte midagi," vastas Keres, "sest inimesed vaatavad, et seda seadust lihtsalt muudeti ja seda rakendatud kunagi ei ole, usaldame oma kohtuid ja õiguskaitseorganeid ning elame normaalselt edasi."
Keres tõi välja reaalse tõsise võimaliku ohtliku tagajärje uue vihakõnesätte vastuvõtmisel. „Kõige halvemal juhul, kui hakkavad tekkima mingisugused absurdsed kaasused, mis on inimmõistusele vastuvõetamatud, tekib inimestel sisemine alalhoiuinstinkt, nad hakkavad ennast tsenseerima," ütles Keres ja lisas: „See tähendab, nad hakkavad tsenseerima oma juttu ja nad hakkavad tsenseerima oma ideid. Läbi selle hakkavad nad piirama oma ühiskonnaelus osalemise ulatust ja selle kvaliteeti. Ning lõppkokkuvõttes võib see kaasa tuua päris katastrofaalseid tagajärgi."
Vastates intervjueerija küsimuse peale, et kas ta hakkab ka ennast sellisel juhul tsenseerima, möönis Keres: „Loomulikult. Ma ju ei taha seadust rikkuda. Ja ma ei taha vangi minna."
Tippadvokaat juhtis tähelepanu sellele, et sõnavabaduse piiramine on põhiõiguste puhul ääretult tõsine probleem, sest sellega lammutatakse põhiõiguste vundament: „Mis on sõnavabaduse piiramise puhul kõige ohtlikum, on see, et sõnavabadus on kõikide teiste vabaduste teostamise alus. Kui sõnavabadus on piiratud, on piiratud ka sinu õigused ja võimalused kandideerida riigikogusse. Kui sõnavabadus on piiratud, siis on piiratud sinu õigus vabale eneseteostamisele, vabale ettevõtlusele. See kõik algab sõna- ja väljendusvabadusest."
„Kui me piirame kasvõi näiliselt, kui saadame sõnumi, et me hakkame piirama sõnavabadust, sest see, mis praegu toimub, meile ei meeldi, siis sellega piiratakse sisuliselt ka kõike muud," osundas Keres. „Sõnavabadus on minu arvates põhiõiguste kataloogi hierarhias teisel kohal kohe pärast õigust elule ja tervisele. See on primaarne, inimene ei saa olla ilma selleta, et ta on elus ja terve. Aga sealt järgmine põhiõigus, mis on kõige alus, on sõnavabadus."
„Piirata sõnavabadust ja väljendusvabadust sellise konstruktsiooniga, et ega me täpselt ei tea, kuidas me seda piirame, aga küll kunagi selgub, siis sõnum ühiskonnale, kui vabalt ja kui hästi te võite ennast tunda või kui vabalt ja hästi võite te ennast teostada, poliitikas osaleda, ühiskonnaelus osaleda ja ettevõtluses osaleda, see sõnum on ju väga ähvardav. See on olemuslikult ähvardav ja kuri sõnum," sõnas Keres.
Toimetas René Allik