Riskifondi Bearing Asset Management asutaja ja juht Kevin Duffy, kes sai kuulsaks Suure Finantskriisi ajal kui oskas panustada Fannie Mae, Bearn Stearnsi ja Lehmann Brothersi vastu, kirjutab Misesi Instituudi portaalis, kuidas Suurest Tehnost on saanud "tänu" koostööle suure riigiga "termiitide poolt kõige puretum puu metsas", mille "kõigemull" võib iga hetk lõhkeda. Analüüsi on kaasatud ülevaade Teise maailmasõja järgsest USA majandusest ja poliitikast.
"Sõna-, kirjutamis- ja tegutsemisvabaduse piirangud, mis võivad eraldi võttes olla suhteliselt kahjutud, omandavad koos kumulatiivse mõju ja kui sellistele vabaduste kitsendustele vastu ei hakata, toob see kaasa üleüldise kodanikuõiguste jalge alla trampimise." – George Orwell: The Collected Essays, Journalism, & Letters
Detsembri alguses küsisin ma Jim Grantilt, kuidas oleks võimalik ülevoolavad rahaturud lepitada düstoopilise ulmeromaani moodi majandusliku reaalsusega. Ta vastas:
Ma pole kindel, et need on väga erinevad. Minu jaoks on tänane düstoopia mullikujuline. Ma arvan, et tänavust aastat võib kutsuda düstoopiamulli aastaks.
Uue aastakümnendi avalehed jätavad mulje, et me elame läbi George Orwelli "1984" ja Charles Mackay "Märkimisväärseid avalikke välmeid ja masside hullust" (Extraordinary Popular Delusions and the Madness of Crowds). Päeval kui USA Senatis hakati kinnitama 2020. aasta presidendivalmiste tulemusi, ründas rahvajõuk Kapitooliumi. Ametist lahkuvat presidenti süüdistati mässu õhutamises, teda ähvardati tagandada ja Twitter keelas talle eluks ajaks ligipääsu oma keskkonnale. Vaatamata kaosele ei pannud aktsiaturud seda tähelegi ja jätkasid tõusmist ennenägematutesse kõrgustesse
Järgneval nädalavahetusel ilmunud nädalakirja Barron's loos "Põhjus optimismiks" (The Case for Optimism) võeti selle düstoopilise mulli maniakaalne olemus suurepäraselt kokku. Nädalakirja toimetus näeb sisuliselt läbi iga pilve paistmas päikest:
"Tänane turg on määratud marssima kõrgemale ja seda ei suuda rööbastelt maha ajada isegi ajalooline märul riigi pealinnas. Aktsiad kihutavad triljonite majanduse turgutamise dollarite toel kõrgustesse ja uue valitsuse ajal ei saa juhtuda muud, kui selline ralli ainult kiireneb. Poliitiline elu on rahunemas, samas kui majandus kogub hoogu pandeemiajärgseks avanemiseks."
Investorid peavad vaatama tulevikku ja arvestama Joe Bideni presidendiajaga: ettearvatav sisepoliitika, sujuvamad kaubandussuhted ja lisapingutused majanduse taastamseks. Praegu ei ole ilmselt õige aeg aktsiaturgudel kaitsepositsioonide sissevõtmiseks.
Samas Barron's näeb, et Demokraatide poliitikad võivad kaasa tuua uue riskidekomplekti:
Sellega me ei taha öelda, et Demokraatide kontrolli all olev Washington … oleks investorite suhtes üdini sõbralik. Demokraadid kavatsevad tõsta nii ettevõtete kui eraisikute makse, suurendada regulatiivset järelvalvet ja tahavad ellu viia nii ambitsioonikaid sotsiaalmajanduslikke poliitikaid nagu Uus Roheline Kurss, tervishoiureform ning õppelaenude kustutamine.
Riik läheb üha suuremaks ja mis küll saaks selle juures valesti minna?
Teeme Ameerika taas suureks
Esimesel presidentide debatil 2016. aasta septembris siunas kodanik Donald Trump seitse ja pool aastat ülesmäge kihutanud Obama–Bernanke–Yelleni pulliturgu, mida ta nimetas "suureks, rasvaseks ja koledaks mulliks". Sellest ajast alates on Föderaalreservi bilansimaht kasvanud 63 protsenti, USA riigivõlg 41 protsenti (ulatudes kaheksa triljoni dollarini) ja eelarvepuudujääk on suurenenud 5,5 korda. Samal ajal on Ameerika ühendriikide aktsiate väärtus, kui seda mõõta S&P 500 indeksiga, kasvanud 80 protsenti.
Ametist lahkunud president Trump võib kannatada nartsissistliku isiksusehäire all, või ka mitte, kuid kindlasti ei saa talle panna süüks enesekindluse puudust. Üheks nartsissismi sümptomiks on mania grandiosa – "teeme Ameerika taas suureks" on alati olnud pettekujutelm.
Uus valitsus lubab küll "ehitada paremini üles" (build back better), kuid panuseid tegev inimene võiks oodata rohkem samu asju; tegelikult palju rohkem kõike sama, mida tegi Trump.
Poliitilise soo mehitamine
Ameerika poliitika on vähemalt Cameloti aegadest (1960. aasta JFK valimistest) olnud pea üheparteisüsteem. Demokraadid suruvad peale üha suuremat valitsust ja Vabariiklased üritavad osutada vähest näiliselt põhimõttelist vastupanu, luues nii illusiooni täie tervise juures olevast poliitilisest debatist, samas protsessi käigus kohastudes ise poliitilise sooga. Kahe partei süsteem sai ametlikult surma 1964. aastal kui Lyndon Baines Johnson võitis ülekaalukalt Barry Goldwaterit. Goldwater oli üks viimastest "vana parempoolsuse" vormi valatud vabariiklastest: ta oli Külma Sõja sõduri meelega Uue Kursi vastane, klassikaline liberaal, kes kutsus ennast konservatiiviks.
Richard Nixon oli esimene omasugune nomenklatuursete vabariiklaste pikas rivis. Kuigi ta lõpetas Vietnami sõja, siis tema valitsus lõikas kasu LBJ Suure Ühiskonna programmidest (Great Society programs), tema ametiajal loodi EPA (Environmental Protection Agency; keskkonnahoiu agentuur), OSHA (Occupational Safety and Health Administration; tööohutuse ja -tervishoiu amet) ja võeti vastu ERISA (Employee Retirement Income Security Act; töötajate pensioniea sissetulekute tagamise seadus). Nixoni ajal kuulutati sõda vähile, narkootikumidele ja inflatsioonile ning 1971. aasta 15. augustil lõigati läbi viimased sidemed, mis USA dollaril olid säilinud kullaga. Watergate'i skandaal lõpetas küll Nixoni poliitilise karjääri, kuid Goldwateri ähvardus toetada tema tagandamisprotsessi pani tema saatusele lõpliku punkti.
Etatistlik marss on sellest ajast peale takistamatult jätkunud ainult mõne üksiku hingetõmbepausiga: Ronald Reagani ametiaeg kujutas tagasipöördumist Goldwateri poole ja Trump oli ilmselt pisut rämedakoelisem versioon Reaganist, mõlemad neist olid oma eelkäija lahjendatud versioon. Mõlemad kas ei tahtnud või ei suutnud taltsutada võlakoorma paisumist, eelarvepuudujääke ega rahatrükki.
Trumpist võib arvata mida iganes, aga nagu 2016. aastal kommenteeris tema võimatuna näivat võitu Lew Rockwell, on tema kõige armastusväärsemaks omaduseks, et "kõik õiged inimesed vihkavad teda". Vasakpoliitikud ja nomenklatuursed parempoolsed on õnnelikud tema kaotuse üle ja soovivad raiuda vaia nii läbi tema kui teda järgiva populistliku liikumise südame.
2020. aasta valimistega vormistati Ameerika Ühendriikides ühe partei võim.
Tõeotsing
"Ühiskond muutub totalitaarseks kui selle struktuur muutub karjuvalt tehislikuks. See tähendab, et kui valitseval klassil pole enam otstarvet, kuid see klammerdub pettuste ja jõuga võimu külge. – George Orwell
Kõik (või peaaegu kõik) poliitikud valetavad, kuid pahempoliitikud on selle kunsti ülendanud seninägematutesse kõrgustesse. Selle mõistmiseks on vaja vaadata progressiusuliste mõttemaailma.
Peale 6. jaanuari Kapitooliumi sündmusi ähvardas üks progressiusuline Facebookis konservatiive: "Me tirime nad 21. sajandisse, seda isegi siis kui nad karjudes ja rübeledes vastupanu osutavad." Vasakpoolsete eesmärgiks on sotsialistliku utoopia rajamine, mis on inimkonna ja progressi vältimatu eesmärk. Pahemlased näevad enda ülesandena sellise utoopia kehtestamist ilma vahendeid valimata – ja loomulikult ennast seda juhtimas. Progressiusuliste jaoks on tõde hämar kontseptsioon, mida saab riigi tarbeks painutada ja väärastada. Üksikisik õiglust nõuda ei saa, see on ainult meelevaldne kontseptsioon, mille abil jõustatakse riiki, tuues ettekäändeks "ühise hüve" või "sotsiaalse õigluse".
Progressiusklikud eitavad objektiivset tõde, samas on nad veendunud, et riiklik plaanikomitee teab täpselt, mis meile kõigile on on parim. Kuid kuidas nad saavad seda teada, kui tõde pole olemas? Orwell nimetas sellist kahe vastandliku tõekspidamise koosolemist "kaksisoimaks". Järgmiseks näiteks on arusaamine, et poliitiline võim peab olema koondatud ja rikkus laiali jaotatud. Kolmandaks näiteks on demokraatia: inimesi nähakse nürimeelsete mühkamitena, kes peavad sõltuma kõiketeadvatest ja hoolivatest valitsejatest. Ameerika Ühendriikide asutajad pelgasid demokraatiat sama palju kui monarhiat, mis on ka põhjus, miks vasakpoolsed kisuvad maha kujusid ja tahavad ajalugu ümber kirjutada.
Kapitooliumi ründamine
Inimesed usuvad seda, mille kohta meedia neile ütleb, et peab uskuma. – George Orwell
Mis täpsemalt juhtus 6. jaanuaril Washington DC-s?
Kuis iganes selline rahvusliku tähtsusega sündmus aset leiab, läbin ma järgmise arutluskäigu: mida on võimalik võimalikult vähese vaevaga võimalikult täpselt tõestada? Mis äratab suuri kahtlusi, kuid mida on raske tõestada? Kellele on see kasulik? Kes on valmis enda kasu nimel tõde väänama? (Ajaloo uurimine järgib sarnast protsessi.)
Kas president Trump kutsus üles mässule? See peaks vastamiseks olema kõige lihtsam küsimus, kuid sellele pöörati kõige vähem tähelepanu. Meedia lihtsalt kordas mässusüüdistust ilma tõendusmaterjalita järjest üle seni, kuni seda hakati käsitlema tõena.
Kui palju neist inimestest, kes tormasid Trumpi süüdistama, tegelikult tema kõnet kuulasid? Wisconsini Ülikooli Õigusteaduskonna emeriitprofessor Ann Althouse luges läbi Trumpi kõne mahakirjutuse ja tõi välja "raskuse" järjekorras seitse kõige "vägivaldsemat" märkust. Althouse pidas kõige "jõhkramaks":
Me oleme koos otsustanud kaitsta ja hoida rahvavõimu, mille valib rahvas ja mis töötab rahva hüvanguks.
Kapitooliumi mainis Trump oma tund ja kolmteist minutit kestnud kõnes ainult kolm korda, millest üks kõlas:
Ma tean, et siinolijad marsivad peatselt Kapitooliumi hoone juurde, et seal rahumeelselt ja patriootlikult oma hääl kuuldavale tuua.
Kas sellised üleskutsed olid põhjus, miks Trumpi "sütitavad" säutsud nii ruttu kustutati? Miks ei jäetud neid tema süüd tõestava materjalina kõigile vaatamiseks üles?
Teistele küsimustele on vastata keerulisem, kuna pole konkreetset tõestusmaterjali. Kas valimised varastati? Kas Kapitooliumi ründamine oli libaoperatsioon? Seda süüdistust toetab rohkelt tõendeid, kuid vasakmeediat ei huvita juhtlõngad, mis ei toeta nende narratiivi. Meediategelaste standardkäik käesoleval juhul on sellistele teooriatele osutajate nimetamine arulagedateks vandenõulasteks ja valetades korrutamine, et sellised väited on ümber lükatud.
DC Ellipsi pargis peetud kõnes kulutas Trump pool tundi valimispettuste ja osariikide ebaseaduslikule, kiirkorras kehtestatud kirja teel hääletamise kirjeldamisele. Minu isa on põhiseaduse ekspert. Peale hulka tunde uurimistööd jõudis ta järeldusele, et Trumpi juristide meeskonnal on rohkem kui küll põhjust kirja teel hääletamise ebaseaduslikuks kuulutamise nõudmisega kohtusse minna, eriti näiteks Pennsylvania seadus 77 asjus, mis on vastuolus osariigi põhiseadusega.
Need asjaolud ei leidnud kunagi laialdasemat käsitlemist ja uputati poliitilisse sohu. Kui demokraadid olid nii kindlad, et kõik toimus seaduspäraselt, siis miks ei lubatud Trumpil oma väidetavalt naeruväärsete süüdistustega kohtusse minna? Vabariiklaste jaoks oli oma rahulolematuse väljendamiseks viimane võimalus 6. jaanuaril, kui Senat hakkas valimistulemusi kinnitama ja millele tõmbas kriipsu peale Demokraatide jaoks õnnistusena toimunud Kapitooliumihoonesse tungimine.
"Kui nüüd sellele rakendada klassikalise juuraküsimuse "cui bono?" (kellele on see kasulik), siis on üheselt selge, et võitjaks olid demokraadid, Trumpivastane vabariiklaste nomenklatuur, vasakmeedia ja trumpimarutõve käes kannatajad," nendib Lew Rockwell.
Prognoos
Raamatu "Vähekäidud rada" (The Road Less Traveled) autori Scott Pecki sõnul koosneb vaimuhaigus "valede, mida meile räägivad teised ja valede, mida me korrutame endale ise, üksteise külge lukustunud süsteemist". Ajal kui pahemlased saavad juurde järjest rohkem võimu ja irduvad reaalsusest, teevad nad üha rohkem ka freudistlikke vääratusi (Freudian slips), millega paljastavad tahtmatult oma meetodid ning kavatsused. Peale 6. jaanuari sündmusi süüdistas Joe Biden Trumpi akolüüte Suures Vales, nagu tema valimisvõit oleks saadud massiliste pettustega, tsiteerides sealjuures natsionaalsotsialistide propagandisti Joseph Goebbelsit. "Määr, mille juures vale muutub söövitavaks, on proportsioonis inimeste arvuga, kes seda korrutavad," seletas Biden.
Psühholoogiline prognoos on Suur Paljastus.
Suur Vend
Me teame, kus sa oled. Me teame, kus sa oled viibinud. Me võime enam-vähem kindlalt öelda, mida sa mõtled. – Eric Schmidt, Google'i tegevjuht 2001–2011
Enne valimisi tsenseerisid Facebook ja Twitter massiliselt konservatiivseid kasutajaid, sundides nad üle minema platvormidele nagu Parler. CNN-i andmetel sai Parlerist 8. novembri nädalavahetusel, kui suured meediaväljaanded kuulutasid Bideni presidendivalimiste võitjaks, rakendustepoodides kõige enam alla laetud rakendus. Kuu hiljem oli Parleril 2,3 miljonit aktiivset kasutajat, mis peale Kapitooliumi sündmusi hüppas 15 miljonini. (30. septembri seisuga kasutas Twitterit päevas 187 miljonit inimest.)
Alguses piiras Twitter Trumpi kontot 12 tunniks, kuid kaks päeva hiljem eemaldas ta alatiseks. Samal nädalavahetusel peatas Twitter seitsmekümne tuhande "paremäärmuslase" konto tegevuse.
Selle peale tõusis Parler laupäeval Apple'i App Store'i enim alla laetud rakenduseks, kuid pühapäeva õhtuks viskasid nii Apple kui Google selle oma mobiilsetest ökosüsteemidest välja. Kui Amazon tõstis sotsiaalvõrgu oma serveritest välja, kustutas see mõneks ajaks Parleri tuled hoopis.
"Ära ole kuri"
Kuidas sai Silicon Valley'ist, mis 1980. arvutiseerumise ja 1990ndate võrgustumise lainete ajal oli apoliitiline ning kaldus libertaarsusesse, ühe põlvkonna jooksul jälgimisühiskonna virtuaalne ripats?
Alates aastatuhande vahetusest on ilmavõrk inimeste elukorraldust märkimisväärselt muutnud ja sellest on saanud võimas jõud, mis asendas personaalarvutite kesksed tehnoloogiapuud agressiivsete ilmavõrguotsingute, e-kaubanduse, sotsiaalmeedia, pilveraalinduse ja muu sarnase võrsetega. Uus, üha rikkamaks saav – eriti viimase kaheteist aasta likviidsuse toetatud pullituru ajal –, tehnoloogiaärimeeste põlvkond oli märksa vasakpoolsem
Üheks faktoriks oli ka kadedus. Microsofti süüdistati konkurentide poolt kogu aeg, et see käitub "ebaõiglaselt" ja kasutab oma "monopoolset" seisundit ära, mis tõi 1998. aastal kaasa märgilise Justiitsministeeriumi monopolide vastase uurimise. Bill Gates sai peatselt aru, et investeering Washington DC lobistide armeesse tasub ennast kiiresti ära. Täna on Suur Tehno üks suurimaid poliitkampaaniate, seda eriti demokraatide poolel, rahastajaid.
Kolmandaks asjaoluks sai sõda terroriga, mille süütenöör läideti 2001. aasta 11. septembril. Ron Paul selgitab:
"Suur Tehno" asus juba ammu koostööle Obama/Bideni/[Hillary] Clintoni Riigidepartemanguga, võimaldades kasutada oma vahendeid USA "pehme jõu" kehtestamiseks välismaal. Kas tegemist on jätkuvate katsetega muuta Iraani režiimi, 2009. aasta Honduurase riigipööramise, katastroofi mõõtu USA juhitud Ukraina võimuvahetuse, "Araabia kevade", Süüria ja Liibüa hävitamise, või paljude teiste sarnaste näidetega, on USA tehnoloogiaettevõtted rõõmsal meelel asunud koostööle Riigidepartemangu ning USA luureametitega, varustades viimaseid vahenditega, mis võimestavad neid, keda USA tahab võimule upitada, vaigistades samal ajal neid, keda ei pooldata.
Lühidalt kirjeldades on USA valitsuse juhtfiguurid teinud aastaid välismaal koostööd "Suure Tehnoga" otsustades, kellel on õigus midagi rääkida ja kelle peab vaigistama. Tänaseks on juhtunud see, et selline "pehme jõu" Washingtoni kõva jõu huvides rakendamine on tulnud ameerika inimeste kallale.
Suured puud kukuvad mürtsuga
Kas tehnoloogiasektori mets uuendab ennast, nagu see on minevikus korduvalt teinud? Jeff Deist, Misesi Instituudi juht, näeb rohelisi võrseid:
Ideoloogilist vundamenti, milleks on tung vabaduse poole, millega käib kaasas side- ja sõnavabadus, ei ole nii lihtne purustada. Sellel põhjusel olen ma küllalt optimistlik, et meid ootab ees äärmiselt detsentraliseeritud tulevik, kus meil ei ole enam selliseid suuri väravavalvureid nagu Google'i otsingud või Amazoni ilmavõrguteenused, elik sotsiaalvõrgustike 300-kiloste gorilladena käituvaid Facebooke, Twittereid, Instagrame.
Tehnoloogiahiidude ärimudeleid võib tabada jõhker äratus. Väga suur osa nende ärist toetub usaldusele, seda eriti sotsiaalmeedias ja pilveteenustes. Kui tsensuur ja tühistamiskultuur võtavad üha rohkem võimust, muutub privaatsus järjest olulisemaks.
Nagu üks mu Suures Tehnos töötav tuttav mulle räägib, on vaba turg juba probleemi lahendamas:
Tim Berners Lee (kes mõtles välja ilmavõrgu WWW protokolli) on loonud Facebooki sarnase keskkonna MeWe, mis on kogukondade, sealjuures maksumüüri taguste, võrgustik, kus ei ole andmeid traalivaid roboteid ja muud tsensuuri kui ainult see, mille kehtestab konkreetse kanali omanik. Dave Rubin on käima tõmmanud sotsiaalvõrgu Locals.com, mida toetab Peter Thieli protégé ja Palantiri tegevjuht Joe Lonsdale. Localsis on oma kanalid Tulsi Gabbardil, Andy Ngo'l, Scott Adamsil ja staaristaatuses psühholoogiateadlasel Karlyn Borysenkol.
Talent kolib ruttu mädanevate metsahiiglaste juurest elujõuliste võrsete manu, kui need pakuvad suuremat loominguvabadust ja võimalusi:
Ma arvan, et see hakkab Facebooki ja Twitterit rahaliselt märgatavalt mõjutama, kui nimetatud alternatiivsetel kanalitel õnnestub oma ühendused lahti hoida. Gabi tegevjuhi sõnul on tema poole pöördunud tuhanded Silicon Valley siseringi inimesed, alates tippjuhtidest kuni tarkvarainsenerideni, kes on soovinud tema sotsiaalteenuse juures tööle asuda. Gab on sotsiaalvõrgustik, mis ei sõltu ühestki suurest pilveteenusest.
Kui Suures Tehnos töötavad kõrge profiiliga insenerid ja äriinimesed hakkavad sellist väljarännet tajuma ohuna, avaldab see ettevõtetele sisemist survet. Sellest võib saada nii avalik vastupanu ja muutuste nõudmine, kui ka hakatakse vaikselt üle minema firmadesse, kus ei võimutse progressihullus.
Minu arust on progressihullude virgunute, kes on viimased kaksteist aastat peremehetsenud, vastu kogunenud märkimisväärselt rahulolematust. Me saame näha kuidas andekas rahvas, juhul kui mõni rikkam rahastaja näeb võimalust uue turuosa hõlvamiseks või mõne uue laheda asja tegemiseks, hakkab ära voolama. Täna me näeme selliste muutuste varaseid märke, millest võib saada teine võimalus nende jaoks meist, kes viimased kümme-kaksteist aastat on lämbunud suure osa tarkvaraettevõtete progressihullude juhtide pehme türannia käes.
Riigi võltsnarratiivi võimestamine võib hävitada ettevõtte kaubamärgi. Ülikoolide ja proffide spordisarjad said möödunud aastal kätte oma õppetunni, kui hakkasid toetama BLM liikumist ning nende vaadatavus langes rekordmadalale. "Progressiusuhullus teeb vaeseks" (Get woke, go broke) loosungist on saanud lahkuvate spordifännide sõjahüüd.
Nagu ma kirjutasin möödunud novembris: "Loodus töötab suuruse vastu. Liigid ammendavad toiduallikad, monopolid sünnitavad konkurentsi, impeeriumid laienevad maani, kus ei suuda ennast enam koos hoida." Suur Tehno paistab ennast ise sisemiselt hävitavat, see on enesepettuse ja toksilise ettevõttekultuuri ohver. Veelgi hullem, see on oma saatuse sidunud termiitide poolt kõige puretuma sekvoiaga metsas – riigiga.
Kirve, tapri ja saega
Kas tehnoloogiakoljatite tegevuse peaks allutama karmimatele regulatsioonidele või need tükkideks lõhkuma? Paljud arvavad nii, eriti need, kes ei usu turujõududesse.
Eric Savitz, kes kirjutab Barron'si tehnoloogiainvesteeringute kolumni, leiab: "Biden, nagu ka Trump, on üles kutsunud lõige 230e tühistamisele (see on sideteenuste sündsuse seaduse klausel, mis tagab veebiteenuste osutajatele puutumatuse kolmandate osapoolte levitatava sisu puhul)."
Sellisel käigul oleks märkimisväärselt kahjulik mõju ilmavõrgu sõnavabadusele ja sellest saaks tehnoloogiahiide ümbritsev vallikraav, mille punaste joonte ja juriidilise vastutuse taha nende alustavad võistlejad upuksid.
Sekkumine muudaks turuolukorra ainult keerulisemaks. Nagu on öelnud intellektuaalse omandi jurist Stephan Kinsella, on "ainsaks võimaluseks nende häbistamine ja alternatiivide ehitamine".
Kokkuvõte
Seni pole investorid Suure Tehno vastu üles rivistunud mustadest luikedest suurt hoolinud. Alates Kapitooliumi sündmustest on Twitteri aktsia kukkunud kümme protsenti, samas Facebooki oma on märkimisväärselt tõusnud. Facebooki, Twitteri, Amazoni ja Google'i turuväärtus on kokku 3,7 triljonit dollarit (mis moodustab 10% S&P 500 indeksist). Kas kaldumine poliitilisse pahemlusse võib põhjustada selle kõigemulli ootamatu lõhkemise?
Charles Mackay nentis targalt 180 aastat tagasi:
Inimesed, nagu on tabavalt täheldatud, mõtlevad karjakaupa. Nii on ka märgatud, et nad lähevad karjas hulluks, samas kui mõistusele tullakse vaevaliselt ja ükshaaval.
Toimetas Karol Kallas