Viis aastat tagasi, 2012. aastal, väljendas Eesti luterliku kiriku peapiiskop Andres Põder hämmastust vabariigi presidendi ja mõnede riigikogu liikmete toetusavalduse üle Moskva Lunastaja Kristuse kirikus huligaanitsenud skandaalsele punkbändile. Meenutame, mis sellele järgnes.
Äsja nimetas Postimehe kolumnist Ahto Lobjakas Eesti luterlikku kirikut (EELK) äärmuslikuks organisatsiooniks. "Eesti luterlik kirik on Põhja-Euroopa protestantlike usuvendade seas oma konservatiivsusega üsna äärmuslik, omades defineerivates eelistustes – mis puudutavad küsimusi nagu samasooliste kooselu, abort ning naiste õigused – suuremat lähedust vana katoliikliku traditsiooniga," kirjutas Lobjakas.
Kui revolutsioonilisest liikumisest mõjutatud ühiskonnas on varasemast äärmusest (homoseksualism, sündimata laste tapmine jne) saanud üldtunnustatud norm, siis see, mis enne oli norm, võib tõesti äärmusena tunduda.
Määratlus "äärmuskonservatiivne EELK" võtab muidugi muigama, sest mitmete oma naaberkirikutega – Ingeri, Läti ja Leedu luterliku kirikuga – võrreldes on EELK üsna liberaalne ja õpetuslikult laialivalguv. Äärmusluse ja padutagurluse silt on jäänud EELK-le külge ilmselt mõnest seigast, millest ühte on täna põhjust meenutada.
Kui Eesti "valgustatud eliit" valis Pussy Rioti
Umbes viis aastat tagasi, täpsemalt 21. veebruaril 2012 leidis Moskva Lunastaja Kristuse kirikus aset järgmine intsident – pühakotta sisenenud ropu ja skandaalse pungipundi Pussy Riot liikmed üritasid kiriku ikonostaasi peauste ees kareldes ja lauldes "Jumalaema, aja Putin minema" president Vladimir Putini vastu meelt avaldada (vt originaalset videojäädvustust siit, laulu kokkumonteeritud videot siit.) Huligaanid võeti kinni ja kahele neist mõisteti hiljem reaalne vangistus.
Mõistagi olid paljud venelased sellisest kirikurüvetamisest nördinud ja võimud said selle ära kasutada. Lääne liberaalsed poliitikud aga nägid juhtunus head võimalust Putini-vastastele protestijatele toetust avaldada.
Kaks aastat hiljem meenutas Tallinn Music Weeki korraldaja Helen Sildna, kuidas president Toomas Hendrik Ilves 2012. aasta märtsi lõpus toimunud festivalil teema tõstatas: "President Toomas Hendrik Ilves oli üks esimesi, kes oma festivali avakõnes sellest laiemalt rääkis. Tema kõne oli demokraatiast ja sõnavabadusest, esinemise lõpus näitas ta Pussy Rioti videot."
Sellega asi ei piirdunud. 1. aprillil 2012 tegid mõned riigikogu liikmete avalduse, milles nõuti vahi alla võetud Pussy Rioti liikmete vabastamist. Pöördumisele kirjutasid alla Juku-Kalle Raid, Marko Mihkelson, Urmas Reinsalu, Margus Tsahkna, Andres Herkel, Liisa Pakosta, Tarmo Leinatamm, Raivo Järvi ja Aivar Riisalu. Muuhulgas ütlesid rahvaesindajad järgmist: "Oleme solidaarsed kõigi inimestega, kes mõtlevad maailmas vabale sõnale ning arvamusvabadusele. Tuletame Venemaa võimudele meelde, et elades ühises Euroopa kultuuriruumis on võimatu mööda vaadata kõige elementaarsematest isiku-, sõna- ja mõttevabadustest ning inimõigustest."
Meie Kiriku uudis lööb laineid
Täna (eile – toim) täpselt viis aastat tagasi, 2. aprillil 2012, avaldas veebileht Meie Kirik uudise "EELK peapiiskop ei pea Moskva pühakojas huligaanitsemise õigustamist põhjendatuks". Konservatiivses kristlikus portaalis ilmunud uudis pälvis kiiresti meedia ja lugejate tähelepanu, sest selles oli tsiteeritud tollase peapiiskopi Andres Põderi poolt vaimulikele saadetud e-kirja (olgu lisatud, et Meie Kiriku toimetus küsis kirja sisu avaldamiseks luba.)
Peapiiskop Põderi kiri oli ajendatud riigikogu liikmete ülal mainitud pöördumisest. "On hämmastav ja mõtlemapanev, et riigikogu liikmed on asunud oma avaliku kirjaga õigustama ansambli Pussy Riot huligaanset rünnet vene õigeusu kiriku vastu Moskvas ning et selle toetuseks Von Krahlis korraldatud kontserdist võttis osa ka vabariigi president," kirjutas Andres Põder.
"Teame, et enamiku venelaste jaoks on kirik tõepoolest püha paik ning seal omavolitsemine sakrileeg. Miljonite õigeusklike tunnete haavamise kõrval on ansambli väidetav poliitiline sõnum täiesti kõrvaline ja tähtsusetu."
"On selge, et kellegi poliitiliste, majanduslike või meelelahutuslike eesmärkide saavutamiseks on pühakoja rüvetamine ja usuvabaduse jalge alla tallamine lubamatu vahend. Rääkida sellest kui sõnavabaduse kaitsmisest on küüniline. Kas sellisel moel oleks õigustatav ka Anu Saagimi hiljutine pidutsemine Tallinna Püha Vaimu kirikus? Kui väidetavad sõnavabaduse kaitsjad tahtnuks dialoogi ja lugupidamist võimude poolt, tulnuks neil samamoodi austada kirikut ja seal kehtivaid reegleid," jätkas peapiiskop.
"Arvan, et meil tuleb niisugustest arengutest teha oma järeldused, selgitada inimestele väärtuspõhise eluhoiaku aluseid ning mõjutada erakondi ja riiki neist lugu pidama. Esmajoones aga palvetagem üksteise eest, et õigeid eesmärke taotletaks õigete vahenditega," kutsus peapiiskop Põder vaimulikke üles.
Nagu öeldud, korjasid meediaväljaanded Meie Kiriku uudise kiiresti üles. Sellele viitasid isegi välismaised meediaväljaanded.
See autoritaarne ja tagurlik EELK
Asjaolu, et IRLi taustaga ja muidu igati läänemeelne Andres Põder oli julgenud võtta seisukoha, mis lahknes Eesti poliitilise „eliidi" omast, andis liberaalse süsteemi teenritele võimaluse "tagurliku" EELK aadressil suud pruukida.
Esmalt andis president Ilves andis oma nõuniku Toomas Sildami kaudu teada, et ta ei ole kunagi ega kuidagi kiitnud heaks Venemaa muusikute otsust valida kirik oma poliitilise protesti väljendamise kohaks. "Kirik võib olla – aga vabas ühiskonnas ei saa olla – võimu mugav tööriist," vahendas Sildam tema sõnu. Ilves pidas silmas ilmselt Vene kiriku seotust Kremliga, kuid iroonilisel kombel oli just EELK äsja demonstreerinud, et ta ei ole sugugi liberaalse ja demokraatliku võimu mugav tööriist – mis näis aga Ilvest pahandavat.
Igatahes hakkas Ilves jumalateenistusi vältima. Väidetavalt leidis ta, et peapiiskop Põder olevat ta suisa kirikuvande alla pannud.
Ajakirjanikel ja "arvamusliidritel" olid muidugi vabamad käed, et luteri kiriku konservatiivsust ja vanameelsust taunida.
Tollane Eesti rahvusringhäälingu Moskva korrespondent Krister Paris kuulutas, et punkbändi Pussy Riot liikmete vangishoidmine näitab Vene Õigeusu Kiriku kurjust ning võimude viha sõnavabaduse vastu. Paris ei jätnud lisamata, et taolise mõtteviisi pooldajaid leidub Eestiski.
"Eesti Evangeelset Luterlikku Kirikut võis seni pidada kahjutuks ühenduseks, kes küll arusaamatul põhjusel mõnikord ka riigiobjekte sisse õnnistab, aga muidu inimeste eludest veelgi kaugemaks jääb kui siinsed ortodoksid," kirjutas Paris. "Peapiiskop Andres Põdra avaldusega on EELK asunud selgelt Venemaa võimude julmuse poolele."
Politoloog ja kolumnist Iivi Anna Masso – kellest sai peatselt president Ilvese nõunik – avaldas 2012. aasta suvel arvamust, et Eesti luterlik kirik punkbändi Pussy Riot küsimuses Vene võimuga sama meelt. "Meie luteri kirik on häbiväärses positsioonis," teatas ta Vikerraadio saates "Rahva teenrid".
Masso jätkas samal lainel Postimehe veergudel. "Mõned siinse luterliku kiriku esindajad, kes on oma põhjamaistest ametivendadest ja -õdedest tunduvalt konservatiivsemad, on samuti, väljendades oma pahameelt kirikus laulnud naiste (aga mitte nende alandajate ja vangistajate) vastu, pannud nende kaitsjatele sama hingetõmbega pahaks ka homode õiguste kaitsmist," kirjutas Masso ning oletas, et Eesti kirikumeeste kuri ja vanameelne moralism pärineb idast.
"Tuleb välja, et kirik eelistab ka siin autoritaarsust demokraatiale, kui samas paketis vastanduvad konservatiivsed väärtused liberaalsetele, sh naiste ja vähemuste kardetud õigustele," leidis Masso.
Kriitikat peapiiskop Põderi aadressil tuli ka kiriku seest. Septembris 2012 avaldas teoloog Alar Laats kahetsust, et Eesti luterliku kiriku juhtkond on asunud ühte paati mitte just väärika seltskonnaga. 2014. aasta novembris – enne peapiiskopivalimisi – kirjutas Alar Laats, et "noorema ja harituma põlvkonna jaoks on EELK kuvand üsna ebameeldiv – väike obskurantistlik moskvaliku maailmavaate ja ugandaliku poliitikaga kirik."
Eesti luterlased saavad patriarh Kirillilt kiita
2013. aasta juunis külastas Eestit Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirill. Kõrge külaline leidis aega, et kohtuda Tallinna Toomkirikus EELK juhtidega. Vene kirikupea tänas Eesti luterlasi selle eest, et nad on keerulises olukorras jäänud "ristiusu mehisteks tunnistajateks".
Patriarh ütles, et nii nagu minevikus, ateistliku korra ajal, tuleb ka tänapäeval usust tunnistust anda ning asjaolu, et Balti luterlikud kirikud on võtnud ühise seisukoha "homoabielude" ja homovaimulike küsimuses, lähendab neid Moskva patriarhaadi positsioonile.
Patriarh Kirill tänas ka peapiiskop Andres Põderit "väga selge seisukohavõtu eest seoses huligaanitsemisega Lunastaja Kristuse kirikus", pidades silmas Pussy Rioti aktsiooni.
"Me tutvusime teie sõnavõttudega. Te iseloomustate seda ilmingut väga täpselt. Ma ei hakka sellel pikemalt peatuma, kuid oli väga vajalik kuulda teie häält, mis ei lähtunud mitte poliitilise konjunktuuri kaalutlustest, vaid teie kristlikest veendumustest," kõneles patriarh Kirill.
Mis sai edasi
Krister Parisest sai hüsteeriliselt vasakliberaalse Eesti Päevalehe arvamustoimetuse juht, praegu on ta lapsehoolduspuhkusel.
Iivi Anna Masso töötas aastatel 2013–2015 presidendi nõunikuna, kuid sunniti lahkuma. Ta on hiljem ajakirjanduses Kadrioru aadressil oma kibedust jaganud.
Märtsis 2014 tulid vahepeal vabadusse pääsenud punkbändi Pussy Riot liikmed kõnelema Tallinn Music Weeki konverentsile – üritusele, mille avas president Toomas Hendrik Ilves.
2014. aastal lõhestas Eesti ühiskonda kooseluseaduse läbisurumine, 2015. aastal pagulaskriis. Helen Sildna võttis sõna salliva ühiskonna ja pagulaste kaitseks, sai 2015. aastal tiitli "Aasta kodanik" ja pälvis 2016. aastal Toomas Hendrik Ilveselt teenemärgi.
Andres Põder siirdus 2015. aastal emerituuri.
2. jaanuaril 2016 lasi avalikkuses kirikut vältinud Ilves Halliste kirikus laulatada oma kolmanda abielu.
Sügisel 2016 täitus president Ilvesel teine ametiaeg. Tema ametist lahkumisel puhkes skandaal Ärma talu ümber, millele antud mittesihipäraselt kulutatud toetus suures osas kustutati.
2017. aastal kümnenda tegevusaasta täitumist tähistav veebiportaal Meie Kirik jätkab samal – kui soovite, siis obskurantlikul moskoviitlik-ugandalikul – kursil.
Artikkel ilmus veebiajakirjas Meie Kirik (www.meiekirik.net) 2. aprillil 2012