Paljud paremkonservatiivsed mõtlejad on selgelt arusaamatuses, miks uhked rahvad nagu ungarlased, poolakad ja teised suudavad enda eest seista, Eesti aga pigem teeb püksid täis kui ütleb Junckerile “ei”. Kuid Eesti konservatiivid ja parempoolsed mõtlejad teevad endid aina enam kuuldavaks ja nähtavaks ning see kõik kokku tekitab usku, et Eesti ja Euroopa ei ole veel kadunud, leiab Aldo Maksimov.

Oktoobris, valimiste eel kogesin eestlaste suhtumises seda palet, mida olen meie kaaskondlastes halvematel päevadel ikka-jälle näinud. Need on eestlaste mitte just parimad omadused – väiklus, kahepalgelisus ja silmakirjalikkus.

Inetu on alustada kirjatükki oma rahva kritiseerimisega, nõustun isegi. Kuna olen seda varemgi teinud, ja ma nii mõtlen, ma sellest ometi ei tagane. Võibolla meil rahvana napib nii enesekriitilisust (“tiigrid” nagu me oleme), nii nagu ka eneseirooniat, tahet naerda enda üle.

Niisiis. See, mida ma nägin, oli seotud minu kandideerimisega EKRE ridades Põhja-Tallinnas. Ja sellega, kuidas muutus inimeste suhtumine pelgalt seetõttu, et kodanik andis teada oma kandideerimisest EKRE kandidaadina. Piirkonna juht muidugi andis ka eelnevalt mõista, et ole valmis halvimaks.

*     *     *

Küsite, mis seal imestada. President on ju meid kõiki EKRE kui mittesoovitava poliitilise jõu eest hoiatanud. Riigi suurima päevalehe Postimehe arvamustoimetaja Taavi Minnik iseloomustab EKRE valijat kui “poolearulist pööblit”. (Huvitav, kuidas sellisel juhul peaks nimetama praalivat ja prassivat eliiti? Ah ärme hakka, nalja on niigi omajagu saanud.)

Aldo, mis sinuga juhtus? Küsisid need, kes mind ammu tunnevad ent pole kursis mu viimase aja tegemistega. Eriti n-ö poliitika või KOV valimiste puhul pigem kohaliku poliitika, elukeskkonna ja muu temaatika asjus.

Siit aga jõuamegi asja tuumani. Mis ajab EKRE olemasolu puhul vahest kõige rohkem närvi neid liberaale – ükskõik kas vasak- (SDE, Kesk) või parempoolseid (Reform, IRL) liberalistlikke poliitikuid, meelsuslasi, tolerante ja sallivusaktiviste (et mitte öelda sallivusterroriste)? Vastus on väga lihtne, kuid oma kurvas võtmes nii haletsusväärne. Hale sellepärast, et tugineb eelarvamusele, stereotüübile ja soovmõtlemisele. Mõtlemisele, et EKRE valija nii nagu ka EKRE poliitik on “poolearuline pööbel”, “räuskav ksenofoobist lollpea”.

*    *     *

Mida ma siis näen? Mis on võimule truu liberalismi kui ideoloogia suurim hirm? See on argumenteeritud, selgesõnalise, konservatiivse ilmavaate ja poliitilise sõnumi intelligentne edastamine, ning selle esitaja. Või ütleme kasvõi lihtlabaselt: ajudega ja mõtlev EKRE poliitik või iseseisev konservatiiv. Iseseisvuslane selle sõna kõige õilsamas tähenduses.

Tundub, et pole midagi hullemat sotsliberaalsete poliitikute jaoks kui nimetatud kodanike olemasolu. See ajab neid jubedalt närvi, võin omast kogemusest kinnitada. Mitte ilmtingimata enda näite varal, vaid me näeme, kuidas roosade ja vikerkaarevärviliste sokkidega ja/või punase lipsu ja rinnarätiga täismehed ja naised hakkavad suust vahtu välja ajama, kui nad peavad lugema Peeter Espaki, Varro Vooglaiu, Jaak Valge, Hardo Pajula, Mihkel Muti, Tõnis Mägi või Toomas Haugi mõtteid.

Need nimed on vaid rügemendi teravik, Vana-Kreeka geruusia häälekamad näited. On ju mõtlemise koht, et kes on ses kontekstis näiteks Hando Runnel jt temataolised, isamaalised poeedid, mõtlejad? Küllap ta rahvuslane on, aga kas ka patrioot ja rahvuslane, ei tea.

Kuna argumente jääb poliitbürokraatidel nendega vaieldes napiks, selgub ühtäkki ja üleöö, et need eelnimetatud kodanikud on natsid, fašistid, rassistid, sallimatud, valge rämps ja heterod pealekauba. Isegi president Ilves kasutab sõnu nagu nats ja fašist vabalt sidesõnadena nagu venelased matj’e. Mõni võiks ikka mõelda, mida öelda. Barbi Pilvre (SDE) – jah Barbi Pilvre! – lausus pärast Taavi Rõivase skandaali ilmsikstulekut: “Poliitik peab mõtlema 24/7, mida teeb.” (võib naerda).

Me oleme juba ammu aru saanud Eesti Vabariigis, et ID-kaart, e-valimised ja kõik sellega seonduv on püha krutsifiks, puutumatu teema. ID-kaart on meie viie Euroopa rikkaima kolmel jalal seisva tiigri Püha Jumalaema kujund. Kui seda puutud, sa sured!

*     *     *

Pidime aga rääkima konservatiividest, intellektuaalidest, parempoolsetest mõtlejatest. Et kas nad esinevad ainult sigaritubades, firmapeo sauna eesruumis ja internetikommuunides?

Ei. Nad aina enam teevad ennast kuuldavaks, nähtavaks. Sest kui muidu võiks veel kuidagi kannatada ja loota et rumaluse tamiil katkeb enda pinge käes, siis valus tõde on see, et piltlikult öeldes hetkel rongijuht ei näe ees haigutavat kuristikku…

Need meie parempoolsed mõtlejad, “natsid ja fašistid”, enda arvates Eesti rahva pärast mures mõtlejad, ajaloolased, teadlased, analüütikud, iseseisvuslased ja rahvusriigi toetajad, kelle esmaseks huviks on see, et siin riigis oleks võimalik elada ka meie lastel ja lastelastel. Ilma et juba lasteaias tehtaks kõiki kesksoolisteks ning ilma Eestit hävitamata riikliku meeletu migratsiooniga.

Kindlasti on need ja paljud teised paremkonservatiivsed mõtlejad ka selgelt arusaamatuses, miks uhked rahvad nagu Ungari, Poola, Slovakkia, vähemal määral ka Tšehhi jt suudavad enda eest seista, Eesti aga pigem teeb püksid täis kui ütleb Junckerile ja Verhofstadtile “Nein. No way. Ei.” Meie ütleme: “Jah, kallis Jean-Claude!” ning laseme endale kolm musi põsele anda ja tagumikule patsutada.

Poolakas kaebab mingi sarnase jama peale kodanikuna EP või ELi juhi (vt Verhofstadti psühhopatoloogiline juhtum) kohtusse, meie aga ütleme, et tuleb rahvaste sõprade liiduga solidaarne olla. Eesti rahva juhid, meil on häbi teie pärast, teie pugejalikkuse pärast!

Meie ideaal on olnud alati Saksamaa, Rootsi, Soome, Taani, kogu see Põhjala liit jne… Kuid mõtlev inimene, olgu ta siis tänases kontekstis konservatiiv ja parempoolne, kes on käinud neis riikides ja mitte vähe, näeb, kui vähe on nendes riikides järele jäänud nendele riikidele omastest väärtustest. Me ei taha Saksamaa ja Rootsi nägemiseks ja tundma õppimiseks külastada pelgalt nende rahvusmuuseume. Et teada saada, mis kunagi oli. Kurb.

Iseseisvuslased pole siiski natsid ega šovinistid – need, kes tahavad omale teiste arvel maad ja jõukust. Ükskõik kui andunult meie sotsid, reffid ja keskid seda ka ei tahaks. Kuid kõik iseseisvuslased (patrioodid) ei pruugi olla rahvuslased. See ei ole hea termin, aga mõtlen neid, kes aktsepteerivad teiste sarnaseid õigusi.

*     *     *

Suur osa nn parempoolseid või konservatiivseid mõtlejaid (kirjanikke, kunstnikke, näitlejaid, muusikuid) on siiski vait. Veel on. Tõsi, eks see segment oma olemuselt sageli ju ongi pigem vasakpoolne ja see pole iseenesest paha. Eks too võrdsuse ja vendluse ideoloogia on areneva organismi jaoks omamoodi liikumapanev jõud, tung ja torm. Üksikisiku mäss.

Kuid aina enam inimesi, kel mõru mure sisimas keemas, kelle ilmavaade on pigem konservatiivne, nemad on hakanud kapi ust kraapima ja välja tulema. Me teame, kes nad on, küllap on nad “progressiivsemas seltskonnas”, twitteri avangardi avarustes UNI-FORM platvormi äpiga juba ära täägitud. Mõistagi riskivad need inimesed oma staatusega.

Pole ju kindel, kas konservatiivseid (nt multikulti-kriitilisi) mõtteid avaldanud teadlane saab riiklikku või eurotoetust, kui ta on n-ö vastaline. Kas näitleja kaotab palju sõpru ja töösuhteid, tööpakkumisi valdkonnas, mis on tema leib? Kas kirjanik suudab taluda vasakliberaalide, mikkpärnitsate jt solvanguid sotsiaalmeedias.

Kõik ei ole ju soomusrüüga kivisildnikud, mutid või kunnused, kes taolisi saatuselööke poksija tuima rahuga vastu võtavad. Kuskil on tavaliselt piir, eksole. Ja lihtsam on vait olla ja suu avada õllekeldris ning saunas. Inimesed reaalselt kardavad. Oma töö, ühiskondliku positsiooni, halvakspanu, ähvarduste, perekonna pärast. Oleme jõudnud tsensuuri ja hirmu ajastusse. Taaskord.

Eile jõusaalis (seejuures on tegu suhteliselt elitaarse Golden Clubiga) näiteks “poolearuline pööbel” – mu jaoks võõrad keskeas mehed – arutaski sama küsimust, avalikult spekuleerides, kas näiteks kõige turvalisem tänases maailmas oleks elada Rumeenias-Bulgaarias või äkki hoopis Tšetšeenias… Täiesti tõsiselt räägiti. Kuhu edasi?

*     *    *

Muusikute seas, olen viimasel ajal tähele pannud, on nn teisitimõtlejaid ehk protsentuaalselt enim. Äkki nemad ongi kõige vabamad vaimud? Ajalooliselt võiks see ju nii olla, kui mõelda kõiksugu vabadusvõitlustele, muusikalistele revolutsioonidele, müüride langemisele. Respekt selle eest meie muusikutele. Paljudele neist.

Tõnis Mägi, Jaak Ahelik, Toomas Rull, Mait Vaik, Jaan Sööt, Emil Rutiku, Raul Sepper jpt ei ole varjanud oma opositsioonilist meelsust valitsevale klikile ning avaldanud konservatiivseid mõtteid, maailmavaadet. Vabandan, kui kellegi teenimatult ära unustasin hetkel.

Tõtt-öelda, ma ei tea (aga võin aimata), kuidas tunneb ennast Eesti teatri suletud süsteemis Hendrik Toompere Jr (mitte Jr Jr), kes sageli on sõna võtnud just parempoolsete ja konservatiivsete juhtmõtete poolt ning kritiseerinud sallimatuid sallivuslasi, pagulaspoliitika toetajaid ja multikulti entusiaste. Tagasihoidlikult jääb siinkohal lisada, et EKRE telereklaami kohalike omavalitsuste valimiste eel luges sisse Marko Matvere.

Lõppeks, iseseisvusmeelsed ning rahvusriikide Euroopa toetajad on suures osas ka meie kaitseväe, mereväe ja kaitseliidu juhtfiguurid. Alates kõrgemast otsast, admiralidest, kolonelidest. Nad on mõõdukalt vait, aga mitte ilmtingimata.

See kõik kokku ning palju täna välja ütlemata lootusi ja nimesid tekitab usku, et Eesti ja Euroopa ei ole veel kadunud. Soovin lõpetuseks meile rõõmsamaid päevi selle päikese all.

* Sotside vanasõna (Telliskivi 2017).

Miljonite iidol Morrissey võttis sõna ja sai “teenitud” tasu

Nädal algas uudisega selle kohta, et sageli oma ühiskondlik-poliitiliste väljaütlemistega meedia esikülgedel figureeriv artist, laulja ja muusikakirjutaja Morrissey võttis sõna Saksamaa kohta. Ja mitte ainult.

Mitmed suured peavoolumeedia väljaanded vahendasid meile niisiis Morrissey uudised. Remargina tähendan, et olen isegi üles kasvanud 80ndatel-90ndatel suuresti The Sithsi ja Morrissey mõjusfääris, teda oma muusikalseks iidoliks pidades.

Britt Morrissey hinnangul on Berliinist saanud avatud piiride poliitika tõttu Euroopa vägistamispealinn. Ta lisas, et Euroopa maad kaotavad multikultuure soosiva poliitika tõttu paraku oma identiteedi, mitte ei saa seeläbi rikastatud. – “Kui püüad teha kõigest multikultuursemat, lahustud ja kaotad sellegi, mis sul on. Lõpuks ei ole enam mingit kultuuri.”

Legend rõhutas, et toetab rahvusriikide Euroopat. – “Tahaksin, et Saksamaa oleks saksalik ja sakameelne. Tahan, et Prantsusmaa oleks prantslaslik. Ühtlasi saatis Morrissey sõnumi Saksamaa liidukantslerile Angela Merkelile. – „Berliinist on saanud muulaste platvorm, vägistamispealinn, terroristide baaslaager.”

Morrissey jätkas: “Olen sama meelt nende paljudega, kes leiavad, et Merkel tegi suure vea oma willkommen-poliitikaga, öeldes “tulge, tulge kõik siia, kes te olete vaevatud”. Natuke hiljem ütles Merkel küll “phui, ärge ikka kõik tulge”… Mis poliitika see on?”

Morrissey lõpetas intervjuu ajakirjale Rolling Stone, viidates taas identiteediküsimusele: “Iga maa, iga riik peaks püüdma säilitada oma identiteeti, enda jaoks olulisi väärtusi. Miljonid inimesed on surnud selleks, et saksa või prantsuse identiteet elaks ja kestaks. Kui leiate, et nad väärivad austust, võidelge oma riigi, keele ja kultuuri nimel. Te peate kaitsma oma maad.”

Otse loomulikult teenis Morrissey sallivuslastelt, võrdusõiguslastelt ja multikulti entusiastidelt miljonitesse säutsudesse ja sõnavõttudesse ulatuva meelepaha ning ka konkreetseid ähvardusi. Üks Ameerika muusik teatas suisa, et tema jaoks on Morrissey nüüdseks surnud. Avalikkusele teadaolevalt on vähiga võitlust pidanud Morrissey siiski elus ja annab aasta lõpus isegi kontserte.

Teated Morrissey ja Euroopa surma kohta niisiis on enneaegsed.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!