Ka ajakirjanik on rahva teener ja õpetaja. Ta peab rahvale tõtt vahendama. Ta peab levitama arukate inimeste mõtteavaldusi, peab ära kasutama kogu vaimse potentsiaali, mis meie rahval olemas on. Ta ei tohi jätta avaldamata murelike ja oma rahvast hoolivate inimeste mõtteid, mida nad tahavad oma rahvale edasi öelda, kirjutab Objektiivi kolumnist Malle Pärn. 

Me elame räigel valetamise ajastul. Pettus ja omakasu, kaasinimese igakülgne ärakasutamine oma huvides on meie suhtlemise lausa seaduslik alus. Loomulikult saab see alguse kõige kõrgemalt, poliitika paneb inimsuhted paika. Poliitikute isiklik eeskuju näitab ilmekalt, et ausalt elamine ei ole tänapäeval enam ühiskonnas hinnatud väärtus. Ega too midagi sisse.

Nii ülbus liiklemises kui ka see uus moodsa sõnaga nimetatud “koolikiusamine” – mõlemad saavad alguse Toompealt. Rahva juhid peavad aru saama, et nad on igal juhul rahvale eeskujuks, nad mõjutavad oma tegevuse ja käitumisega kogu meie vaimset keskkonda, – kui nemad on ahned, äraostetavad, ebaausad ja ülbed, siis muutub ebaausaks ja ülbeks väga suur osa rahvast. Nad panevad ju seal üleval paika meie ühised “mängureeglid”.

Poliitik loeb küll sõnades rahvale moraali ja viibutab näppu, aga käitub ise sellele moraalile vastupidiselt, ja rahvas näeb seda. See teeb tühjaks tema poliitiliselt korrektsed sõnad.

Niisiis, kui rahva juhid ei ole oma rahva käitumisega rahul, siis tuleks neil peeglisse vaadata.

Ka ajakirjanik on rahva teener ja õpetaja. Teener peab tegema seda, mis on isandale kasulik, peab rahuldama isanda elulisi vajadusi. Jätame kapriisid kõrvale, räägime elulistest vajadustest. Õpetaja ei tohi õpilasele valetada. Õpetaja ei tohi õpilast juhtida valele teele, mis teda hukatusse viia võib.

Meie paberlehed on kaotanud väga palju lugejaid. Sellest on kahju, sest ajaleht on meie kultuuris kunagi olnud tõesti rahva juht ja õpetaja. Ta on ju sidemeks inimeste vahel. Ta ju uurib ja omakorda ka kujundab rahvust. Ja meisse on justkui sisse kodeeritud austus trükitud sõna vastu.

Ajalehed ja meedia üldse on kaotanud väga paljude inimeste usalduse. See sai alguse juba nõukogude ajal, kui ajakirjandus oli vähemalt suures osas ideoloogia teener, mitte rahva teener. Ja praegu oleme, pärast väikest värskema õhu vaheaega, sealsamas tagasi, kusjuures isegi räigemas vormis. Räägitakse küll sõnavabadusest, aga tegelikult surutakse agressiivselt peale uut ideoloogiat. Ja tõrjutakse õiglast ühiskonnakriitikat.

Loomulikult soovib see usalduse kaotanud ajakirjandus ennast ikka mõnusalt ülal pidada, seega tuleb lugejaid juurde meelitada. Tark püüab meelitada sellega, et avaldab veel olulisemaid tarkusi, rumal aga hakkab lugejat petma.

Lehetoimetajad on hakanud ise välja mõtlema oma kaastöödele pealkirju, mis nende meelest on löövamad kui autorite pakutud pealkirjad. Sageli on nad lausa vastuolus sellega, millest artikkel kõneleb. Lugeja on vaja ärritada ajalehte ostma. See on sulaselge pettus.

Valetamise ajastu inimesed suhtlevad omavahel suuresti loosungite ja siltidega. Kesse ikka viitsib nende tähendusse süveneda, arvavad nende levitajad. Ent targemad süvenevad, ja paljastavad teistelegi nende loosungite ja siltide narruse.

Pealkiri ei tohiks olla loosung ega sisaldada sildistamist või lausa laimu. Nojah, kultuurses riigis on kellegi laimamine ju üldse keelatud. Meie riik ei ole kultuurne, sest meil on avalik laimamine lubatud, ja on isegi ideoloogia kaitse all. Seda ei loeta mitte “vihakõne” hulka. Tuletame meelde, mida kõike on räägitud SAPTK-i ja EKRE kohta. Avalikus ajakirjanduses.

Toimetaja paneb pealkirjaks mingi võimalikult paljusid ärritava lause, ja lugejad tõttavad seda lauset kommenteerima. Ajalehele on oluline, et artikkel saaks võimalikult palju “klikke”. Ja et pealkiri meelitaks inimesi lugema tasulist artiklit.

Autor on selleks ajaks unustatud. Sageli sõimatakse kommentaariumis rumala pealkirja pärast artikli autorit, aga tema ei pannud sellist pealkirja. Tema püüdis oma pealkirjas ausalt rõhutada teemat või probleemi, millest ta kirjutas. Toimetaja selline käitumine peaks tegelikult kuuluma sõnavabaduse rikkumise hulka.

Me peame lõpetama üksteisele valetamise. Me peame hakkama tõsiselt mõtlema oma elu ja ühiskonna heaolu peale. Igaüks isiklikult ja üheskoos rahvana, rahvusena. Me peame oma noored välja aitama lausa katastroofiliseks kasvanud alaväärsuskompleksist. Me peame andma neile tagasi põhjuse oma vanemat põlvkonda austada ja usaldada. Oma keelt austada ja armastada. Valedele ei saa rajada ühiskonda. Riik, mis on iseenesega riius, ei püsi.

Ka ajakirjanik on rahva teener ja õpetaja. Ta peab rahvale tõtt vahendama. Ta peab levitama arukate inimeste mõtteavaldusi, peab ära kasutama kogu vaimse potentsiaali, mis meie rahval olemas on, ei tohi jätta avaldamata murelike ja oma rahvast hoolivate inimeste mõtteid, mida nad tahavad oma rahvale edasi öelda. Kriitika ei ole laim ega mahategemine, solvamine ega vihakõne. Aus kriitika on koguni austusavaldus, sest lolli ei ole ju mõtet kritiseerida. Kui kellegi tegevust kritiseeritakse, siis ju usutakse, et ta on suuteline paremaks.

Kui ta aga kriitikat üldse ei arvesta, kui ta seda üleolevalt põlastab ja kriitikule inetu sildi peale kleebib, siis ta näitab sellega, et kriitika oli õige.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!