Kolumnist Roland Tõnisson kirjutab, et kaua rahus elanud eurooplased ei oska enam reageerida ei kallaletungile ega sissetungile. Ometi sisendaks kodanikesse kindlustunnet, kui Eesti Vabariik peaks lugu iseendast ja oma kodanikest, kontrolliks tegelasi, kes tema territooriumile siseneda soovivad, ega kummardaks silmini Brüsseli emissaride ees, kes talle ukaase toovad.
Viimased kolm põlvkonda on Euroopa mandril saanud elada ilma kuumade konfliktideta. Jugoslaavia rahvaste sõda üksteisega oli muidugi erand. Venemaa sõjakäik Ukraina vastu samuti. Vana hea Lääne-Euroopa on see-eest nautinud rahupõlve ning ei ole sakslased nottinud prantslasi ega inglased iirlasi. Hollandlastel pole hispaanlastega olnud teist muret peale siesta ajal suletud kohvikute ning korsiklaste seast ei ole teps mitte sirgunud uut Napoleoni, vaid sealsetel randadel on ilma igasuguse hirmuta puhkamas saanud käia. Seitsekümmend aastat rahu on olnud üks ütlemata ilus aeg. Sellist ei ole vist Euroopas kunagi olnudki.
Eurooplased on selle aja jooksul tugevasti muutunud. Nõukogude inimestena imestasime nende naiivset heatahtlikkust ning nii mõnigi meie kaasmaalastest kasutas seda kurjasti ära. Eurooplastele on siiski loomult juba antud usaldada teisi inimesi. Sellest on andnud tunnistust ka varasemad ajad. Kinešma piiskop Vassili toob oma 1920. aastatel kirjutatud Markuse evangeeliumi seletuses paaril puhul eeskujuks keisriaegset luterlikku Soomet. Maanteelt leitud sõrmuse võis toona viia lähimasse pastoraati ning kui pastor pärast jutlust teatas, et kaotatud sõrmuse saab kätte tema käest, siis sellega oligi asi ühel pool. Kui keegi Venemaalt Soome suurvürstiriiki saabunud külaline imestas, miks raudteejaamas keegi kohvreid ei valva, kuulis ta hämmastavat vastust: "Aga mida peaks keegi peale hakkama võõra kohvriga?"
Varastada võib ometigi uskumatult palju ja uskumatuid asju. Juhan Smuulil on ühes teoses kaks tegelast, kes varastavad kõike peale sooja s—a ja kuuma raua. Varastada saab ka identiteeti. Oma tõelise olemise varjamine on valetamine ja see peaks olema taunitav. Head lapsed kasvavad vitsata ainult laulus. Inimesi ei pea alati peksma, ent kui kogukond, ühiskond, riik sulgeb oma silmad kuritegevuse ja pahatahtliku parasiteerimise ees, on ta ise süüdi, kui teda tühjaks lüpstakse ja naerualuseks tehakse.
Loomulikult kasutatakse siin kurjas maailmas ära usaldavaid inimesi. Riigi ülesanne on kaitsta naiivseid inimesi kurikaelte eest. Kui riik seda ei tee, kaotab see ühiskond ja rahvas peagi oma positsiooni ning lugupidamise üldsuse silmis. Euroopa suutlikkust end kehtestada on pandud proovile juba pikemat aega ning siiani ei ole veel näha olnud, et pahatahtlikkust oleks suudetud mingilgi moel ohjeldada. Ja meie Euroopa on praegu valeliku, illegaalse rahvasterännu sihtmärk. Kui vanas Roomas anti endale lõpuks aru, et nüüd on riik mokas ja peab hakkama barbaritega koostööd tegema, siis meie elame veel selles faasis, kus heietatakse totraid unistusi: "Jääme lootma, et ehk ei lähe see asi hullemaks."
Kõik suured asjad saavad alguse väikestest. Näiteks väikestest lastest, kes on meie kontinendile saabunud ilma vanemateta. Lapsed on väidetavalt meie tuleviku pant. Ometigi ei saa neist ühiskonna täisväärtuslikke liikmeid, kui neid ei kohelda ausa otsekohesusega ega õpetata elama ühiskondlike reeglite järgi. Üheks koostoimimise eelduseks on just nimelt ausus.
Dotsent ja kooli vanemarst Josef Milerad kirjutab Rootsis ilmuvas Arstilehes ehk Läkartidningenis, et vanusetestid ei ole mingilgi moel ebaeetilised. Käivad ju kõik Rootsi õpilased terviseuuringutel, kus antakse hinnang lapse tervise arengule. Immigrantidest laste puhul on aga sellele olulisele faktorile hakatud lähenema teisel moel.
Milerad kirjutab, et kooliarstid puutuvad iga päev kokku migrantidega, kes on kindlasti oma väidetavast vanusest palju vanemad.
"Ei ole harv juhus, et poisil, kelle on Immigratsiooniameti paberite kohaselt vanust 12 aastat, kasvab habe, tal on kare mehehääl ja ta on oma "eakaaslastest" selgelt pikem. Sellisele poisile, kes on vähemalt 16 aastat vana, võib koolisüsteem läheneda erineval moel. Neist halvimaks mooduseks on uskuda Immigratsiooniameti "vanuselipikut" ja lubada tal käia koos ühes klassis ja osaleda spordivõistlustel endast nooremate lastega.
Rootsil puuduvad täpsed statistilised andmed riiki saabunud "orbudest" ja "vaestest vanemateta lastest". Milerad arvab, et umbes 40 protsenti neist on 20–25 aastased ning on veel ka väike rühm, kuhu kuuluvad 30–40 aastased."
"Olen kohanud selliseidki, kellel on halle karvu peas, esineb kiilanemist ja näos on kortsud. Lastearstide poolt läbiviidud psühhosotsiaalsed eauuringud on täielik praht." Teadaolevalt on nüüdseks "laste" vanusetestide tegemine lõpetatud Soomes kui rassismiilming. Aasta tagasi tegi end naerualuseks Soome peaminister Sipilä, kes tõsise näoga kuulas väidetavalt 17-aastase hästi treenitud noormehe pajatusi tema lapsepõlvest. Kaamera ette jäi ka hulk varjamatult irvitavaid mängukaaslasi, kes suure lustiga kogu dialoogi pealt kuulasid. Kui said avalikuks selle tegelase sõjatandritel võetud fotod, kahetses "lapssõdur" oma valelikkust ning vabandas seda hirmuga ametnike ees. Loomulikult andestati talle kui sõjas traumeeritud kaunishingele ning süüdistust illegaalse riiki saabumise eest ei järgnenud.
Lääne-Euroopa on kaotanud oma usutavuse, sest ta ei järgi reegleid. Illegaalsed immigrandid on saanud selgeks selle, et Euroopa kardab neid. Kahjuks on 70 rahuaastat teinud eurooplastest lollikesed. Palun seda mitte segi ajada usaldava heatahtlikkusega.
Lääne-eurooplased on arad lollikesed, sest nad teavad väga hästi, et neile valetatakse ja neile sõidetakse sisse. Sellest hoolimata ei julge Lääne-Euroopa midagi ette võtta. Meie enda "suured pealikud" püüavad aga meile peale suruda neidsamu mudeleid, mis on tõestanud oma absurdsust juba Saksamaal, Prantsusmaal, Inglismaal, Rootsis. Ja leidub veel keegi, kes arvab, et 10 aastat on piisav, et panna moslem sealiha sööma.
Oleme elanud rahus ega oska enam reageerida ei kallaletungile ega sissetungile. Võrumaa inimesi ei üllata enam sealkandis ringiliikuvad illegaalid, kes suunduvad edasi parematele jahimaadele. Eesti-Vene piir peab tõesti kinni vaid seenelisi, kes endale probleeme ei soovi. Mina isiklikult tunneksin end kindlamini teades, et Eesti Vabariigiks nimetatav kooslus peab lugu iseendast ja seega ka oma kodanikest. Et ta kontrollib tegelasi, kes sellesse koosluse territooriumile soovivad siseneda ja siia jääda. Et ta ei kummarda pärisorja kombel silmini maha Brüsseli emissaride ees, kes talle ukaase toovad. Arvan, et seda ei ole palju tahetud. Headus ja usaldus on igati kiiduväärt omadused, ent nagu ütles Mahatma Gandhi: "Argus ei ole vägivallatus."