Juhid kõrgel Olümposel ei peaks vaatama rahvale kui veekausis ilmuvale ähmasele kujutisele, et näha, kas seal all maa peal veel keegi sipleb, kirjutab kolumnist Roland Tõnisson.
Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks tähistas hiljuti konverentsiga portaali Objektiiv esimese tegevusaasta möödumist. Sõnavõtte oli mitmeid ja hea lugeja saab nendega tutvuda meie portaalis või siis vaadata ka Youtube'is, sisestades otsingusõnaks lihtsalt "objektiiv".
Konverentsi teemaks oli küsimus: "Millist Eestit me tahame?" Mitmes sõnavõtus aduti, et inimene ja kodanik on ise oma õnne sepad. Küllap on sellest Eestis juba ammu aru saadud, sest suur hulk seltse ja MTÜ-sid, mis on Eestis alates taasiseseisvumisest asutatud, on märgiks elanike aktiivsusest.
Ometigi näib, et meie inimesed on identiteedikriisis. Ühtpidi on võetud elu ja selle korraldamine enda kätte, teisalt elab inimestes ka see alateadlik usk ja soov, et institutsioonid ja isikud, keda nimetatakse riigi elu korraldajateks ning iseseisvuse ja rahva püsima jäämise garantideks, seda ka tegelikult oleksid. Kuna soovunelmad osutuvad tihti või pigem enamasti vaid illusioonideks, järgneb sellele pettumus. Praegust aega iseloomustab eeskujude puudumine ja autoriteetide kokkuvarisemine. Lisaks müütilisele palgalõhele on meil tegemist reaalse motivatsioonilõhega, mis on jaganud inimesed tõe poolest kaheks – teadlikult aktiivseteks kodanikeks ja lihtsalt kodakondsuse omanikeks, kes eelistavad "mitte midagi" teha, peaasi, et keegi hõlma ei hakkaks.
Aeg võib meil ju olla progressiivne ja kaasaegne läänlane ehk ei vajagi tema enda sõnul kedagi, kes õpetaks teda elama, ent elu ise näitab vastupidist. Kõigis inimestes on alateadlik vajadus elada konkreetsete reeglite või siis ka juhtnööride järgi. Kui keegi neid ei sea, reguleerivad inimesed oma elu ise nagu Metsikus Läänes või kambakesi pärast laevahukku üksikule saarele jõudes. Ilma reeglite ja ühistööta ei saa. Ühiskond, ka kõige väiksem, vajab reegleid, otsuseid ja nende täideviijaid. Ja lõpuks kujunevad ka kombed ja traditsioonid. Ellu jäädakse tänu heale ja mõistlikule koostööle – kõikide pingutusele.
Nii nagu ei ole kindralil teha midagi, kui sõduritel puudub võitlustahe, ei saa ehitada riiki laiskadele kodanikele. Hästi väljaõpetatud sõjavägi on aga määratud hukkumisele, kui seda pannakse juhtima isik, kes on oma kindralipagunid saanud pugejaliku käsutäitmise eest – nagu juhtus feldmarssal Pauluse ja tema 6. armeega Stalingradi all. Või Göringiga, kes kraapis haiglase enesekesksusega oma õhujõududesse nii palju inimesi, et neile ei jätkunud lennukeid isegi natsiriigi sõjalise võimsuse tipul. Neist moodustati ebardlik moodustis WL ehk Wehrmacht-Luftwaffe, maakeeli "Õhuväe Maavägi". Need maaväe diviisid kandsid sinist õhuväe riietust ja olid nii halvasti välja õpetatud, et tähekombinatsioon WL muutus pilke objektiks – wier laufen ehk "meie jookseme". Marssal Göring saatis mõttetusse surma kümneid, kui mitte sadu tuhandeid inimesi, ja sattudes Adolfi kriitika alla ei osanud teha muud, kui valada solvunult paar pisarat ja minna keset kibedat sõda mitmeks kuuks puhkusele. Õhuväe marssali äraolekul vajus kogu kaadervärk veel enam kaosesse ja mitmed õhuväestaabi vastutavad isikud tegid enesetapu, suutmata taluda mittejuhtimise tõttu kujunenud absurdset olukorda ja vastutusekoormat. Vaprat morfinisti Hermanni need surmad aga ei morjendanud, vaid ta jätkas edukalt oma jahilossidesse kokku röövitud kunsti- ja konjakikogude nautimist, uhkeldades roosade pintsakurevääride ja karusnahksete kraedega kaetud sinelitega.
Niisiis ei olnud marssal Hermann esimene, kelle arvates on eduka juhtimise garantiiks väljapaistev garderoob ja enesekriitika puudumine. Paraku ei või kesta riik, mille juhid on vargad, pätid, joodikud ja laiskvorstid ning reeturid. Isegi kui need juhid ja asemikud nimetavad end rahva teenriteks. Ukrainas asuva Odessa kuberneril, meilgi tuntud endine Gruusia president Mikheil Saakašvilil olevat oma ametnike karjatamisest täiesti kõrini, sest võimuvahetus ei ole üldsegi kaotanud korruptsiooni ning ametnikud paluvad oma nadile palgale lisaks sotsiaaltoetusi. Samas ei ole kellelegi saladuseks, millistesse häärberitesse nad raskete tööpäevade järel oma maasturitega sõidavad. Ukraina riiklikesse struktuuridesse ei suhtu kohalikud inimesed enam ammu teisti kui vaid huumoriga, sest masendusest väsib ka kõige räsitum rahvas.
Meie valitud esindajad lubavad teenida meid hästi. Mõisted "minister" ja "ministeerium" tulevad sõnast "teenima". Ainus, kes meil Eestis räägib avalikult inimeste valitsemisest targemate ja pädevamate poolt, on endine minister ja praegune opositsioonipoliitik Jürgen Ligi. Talle pannakse seda pahaks ja teda ennast nimetatakse ülbitsejaks, aga tegelikult on ta välja öelnud selle, kuidas nähakse ühiskondlikku elu meie esindusdemokraatia tingimustes valdava enamuse rahvaesindajate ja kõrgemate ametnike poolt.
Inimesed siiski usaldavad riiklikke institutsioone ning nende esindajaid juba oma loomu poolest, sest keegi peab ju suurt inimrühma ohjama. Kodanikkond loodab, et kui keegi on pandud ametisse, siis ilmselt on tal ka piisav pädevus oma ametikohal toimetulekuks. Paraku on ka poliitikud ekslikud inimesed (kuigi nad üritavad jätta endast muljet kui Olümpose mäe asukaist) või kinni makstud ja teevad aegajalt asju, millest lihtsurelikel on raske aru saada.
Tänases läänelikus ühiskonnas, nimetatagu seda siis tinglikult heaoluks, on riigi kui sellise mõiste hägustunud. Riiklike struktuure nähakse üha enam vaid kui teenusepakkujat, klienditeenindajat. Soomes viimasel ajal läbi viidud valimistel, olgu kohalikel või parlamendivalimistel, on valimisreklaami läbivaks teemaks – teenused. Ei ole vahet, mis erakonnaga tegemist on – kõik räägivad teenuste paremast kättesaadavusest ja nende rohkendamisest. Loomulikult lubatakse enne valimisi kokku maad ja taevad, ning lubaduste ja nende täitmiste osas ei ole rahval, riigil ja parlamendil vahet. Näha riigis ainult teenusepakkujat on ometigi sama väär, kui nimetada totalitarismi stabiilsuse kantsiks.
Meil ei ole paraku suuresti enam tegemist rahvaesindajatega, vaid rahvauinutajate ja rahvamasendajatega. Ja tundub ka, et koguni rahvaasendajatega.
Läänes on kriisis nii juhid kui alluvad. Olukord on tõesti selline, mida võiks iseloomustada sõnadega "üleval pool ei suudeta ja allpool ei enam ei taheta." Öeldakse, et "ega mujal ei ole teisiti." Võib-olla ei olegi, aga meid ei tohi huvitada, kuidas on mujal. Suur erinevus võrreldes Hiina või islamimaailmaga on see, et Lääne ühiskond on mentaalselt kodutu. Traditsioonid on sattunud teravate rünnakute sihtmärgiks Euroopa rahvaste eneste poolt ning poliitiliste juhtide vastutus oma maade kodanike olemasolu eest on ilmselt asi, mille adumiseni ei ole veel jõutud. Inimesi valitsetakse üha kummalisemate agendade abil. Meil ei ole paraku suuresti enam tegemist rahvaesindajatega, vaid rahvauinutajate ja rahvamasendajatega. Ja tundub ka, et koguni rahvaasendajatega.
Tsahkna-Ossinovski soomuutuse-projekt (õigus muuta oma sugu meditsiinilise sekkumiseta) on oma arulagedusega rahva õiglustundele nii vastu kui veel olla saab. Selles küsimuses, nagu väga paljude teiste puhul, ei huvita neid ei meie kultuuriline pärand, ega arusaam tervest inimesest. Siin on tegemist sellise otsusega, mida on keeruline uskuda tõeks. Ent tõsi see on. Tegemist on ilmse näitega rahva tasalülitamisest.
Riigi juhtide hoolimatus ja sallimatus oma rahva suhtes on ka üks põhjustest, miks lahkub Eestist tööjõuline elanikkond. Koolitaja ning personalihaldamise asjatundja Aigar Hain on välja toonud olulised punktid neile ettevõtete juhtidele, kes soovivad oma firmat mitte ainult säilitada, vaid ka selle konkurentsivõimet tugevdada. Meie võime need soovitused vabalt kanda üle meie valitsusele, ministritele, rahvasaadikutele, ametite juhtidele jne, jne, jne. Aigar Hain räägib oma soovitustes Töötajatest ja Ülemustest – meie räägime Kodanikest ja nende Esindajatest. Õigemini Juhtidest.
"Töötajate, iseäranis parimate töötajate hoidmine on ülioluline ning inimeste ootused väärikale kohtlemisele tõusevad kiiresti. Head inimesed tahavad rohkem valikuvõimalusi, rohkem vastutust ning rohkem rõõmu elus, et neid oodatakse ka töökohas." Ehk siis – inimesed tahavad tõesti väga näha, tunda, teada ja kogeda, et riik neist hoolib, suhtub neisse väärikalt, mitte ei tembelda neid presidendi või teiste suu läbi madalalaubalisteks degenerantideks, kes ei mõista Olümposel peesitavate Juhtide geniaalseid mõttekäike.
"Öeldakse, et inimesed ei lahku töölt mitte ettevõtte, vaid oma ülemuse pärast. Palk ei ole peamine põhjus, miks töötajad lahkuvad. Palju olulisem on inimestest hoolimine. Kui sa jätad hooletusse oma töötajate eest hoolitsemise inimlikul või emotsionaalsel tasemel, siis jätavad nad sind maha, ükskõik kui palju sa ka neile ei maksaks." Ehk siis – Eestist lahkunud inimesed jääksid Eestisse ka väiksema palga eest kui Soomes või Rootsis, kui see võimaldaks maksta maksud ja osta söögi lauale ja lastele riided selga. Aga seda võimalust ju meie inimestel sageli ei ole.
"Teine põhjus, miks head töötajad lahkuvad ettevõttest, tuleneb sellest, et juhi (eelkõige uue juhi) põhiväärtused ei ühti ettevõtte oluliste töötajate väärtustega ja ta ei võta kogenud töötajate ideid ja mõtteid kuulda. Kui juht neid ei kuula, siis leiavad nad endale kuulajad mujalt. Warren Buffet on öelnud: "Kui sa soovid minna kiiresti, mine üksi, kui sa soovid minna kaugele, mine koos teistega"." Ehk siis – inimesed lahkuvad füüsiliselt välismaale või lülitavad end mentaalselt teisele, Stenbocki maja lainetest erinevatele sagedustele, kuna rahvas on Juhtide arvates selline kõnts, keda kõlbab vaid valimiste eel värviliste kaltsude ja klaashelmeste (loe: valelike valimislubadustega) eest ära osta. Paraku on Juhtidel omamoodi õigus, sest rahvas lasebki end odavate peeglitükkide ja sulenugade eest just nimelt ära osta.
"Jättes märkamata oma töötajate saavutused, pole juht mitte ainult ülbe ja silmakirjalik, vaid sisuliselt on see sama hea, kui paluda neil ise töölt lahkuda. Lubadused on väärt vaid siis, kui neist kinni peetakse. Kui juht petab inimeste usaldust, siis maksab ettevõte selle eest väga karmi hinda." Ehk siis meie riik on juba maksmas väga ränka hinda sellega, et umbes 100 000 inimest on Eestist lahkunud, et end ja oma peresid ära elatada. Eesti riik ei ole pidanud kinni lubadustest teha Eesti Vabariik siin elavate inimeste riigiks.
"Juhi ülioluline juhtimisomadus on olla ehtne ja siiras: olla see, kes me tegelikult oleme, ning mitte karta olla selline teiste ees. See tähendab enese vabastamist hirmust ebaõnnestuda, olla erinev või näida rumal, saada teiste poolt hukka mõistetud või tõrjutud. Ärid ei ebaõnnestu, tooted ja projektid ei ebaõnnestu. Liidrid ebaõnnestuvad. Kui juhil ei tule juhtimine hästi välja, siis ettevõtte parimad töötajad leiavad endale uued juhid mujalt." Ehk siis Eesti Vabariigile tulevad tema kodanikud meede vaid siis, kui on vaja kinni taguda riigifirmade miljarditesse eurodesse ulatuvad kahjud (Eesti Energia, Estonian Air) ja kui on leitud vahend oma lolluste kinni maksmiseks, sõidetakse matsirahvast üle Rail Balticuga ning väidetakse, et fosforiiditulu hakatakse jagama kõigi eestimaalastega. See on valetamine ja genotsiid oma rahva vastu. Juhid kõrgel Olümposel ei peaks vaatama rahvale kui veekausis ilmuvale ähmasele kujutisele, et näha, kas seal all maa peal veel keegi sipleb.
"Juhi edu võti 21. sajandil on tema võime teha koostööd," tsiteerib Aigar Hain juhtimise teooria loojat ja uurijat Peter Druckerit. Ilmselt on tema töödega tuttavad ka meie uue valitsuse kokku panijad, sest nad on lubanud kaasata riigi juhtimisse ka erialaspetsialiste. Ma oleksin selle üle tõeliselt rõõmus – kui see tõesti tõeks osutuks ning parteikoolide edukalt lõpetanute sekka ka mõni reaalse eluga kursis olev isik satuks. Parteijüngrite väljavahetamisest asjatundjate vastu kõigis riigi elu valitsevates vald- ja juhtkondades ei julge ma unistadagi. Kui miski on liiga ilus, et olla tõsi, siis on ta liiga ilus, et olla tõsi.