Sotsialistlikku paradiisi, kus kõigile antakse vastavalt vajadusele, ei ole võimalik luua. Soome, Rootsi ja teised põhjamaad ei saa meile olla sotsiaalpoliitikas eeskujuks – heaoluühiskond on praegusel kujul osutunud lõksuks. Selle tulemusel on perekonnad lastetud ja süveneb mentaalne tühjus, kirjutab kolumnist Roland Tõnisson.
Praegusel ajal toimuvat vaadeldes vajuvad sageli käed rippu ja suu jääb imestusest lahti. Me kuuleme ja näeme selliseid avaldusi, mille peale keegi ei oleks veel hiljuti suutnud tulla. Soome noorroheliste soov võimaldada moslemitele legaalselt polügaamiat tundub võrreldes Rootsi noorsotside üleskutsega legaliseerida nekrofiilia lausa palsamina kõrvadele. Poliitiline tants ja trall inimeste karvaste kehaosade ümber on nii äge, et me peaksime rääkima seksuaaldemokraatlikest parteidest või reformvoodi erakondadest.
Ma ei taha üldsegi mitte alavääristada inimeste seksuaalsust või oskust hoida üleval peresiseseid, abikaasadevahelisi, kuumi suhteid – vastupidi! On ilmselge, et perekondliku tervise seisukohast on see igati vajalik. Ilmaasjata ei öelda, et kui perekonnas on kõik hästi, siis see õnn koosnevat 20% ulatuses headest seksuaalsuhetest. Kui aga perekonnas on lood pahasti, siis 80% sellest ebakõlast võivat kanda halbadele või olematutele intiimsuhetele. Seega – ka oskus elada oma kaaslasega on kunst, mida peame endale paremini teadvustama. Pealegi on halbade peresuhete üheks viljaks just praegune seksuaalne peataolek ja segadus, mis väljendub LGBT ideoloogia levitamises, laste seksuaalteadvuse manipuleerimises ja pereväärtuste torpedeerimises.
Nüüdisaegne seksuaaltsirkus ei ole kuidagi väärt kandma "inimsõbralikkuse" või "tolerantsuse" nime. Miks on sellest aga nii kahetsusväärsel moel saanud meie igapäeva elu lahutamatu osa, on leitud vastus juba pool sajandit tagasi. Ja meie võime toonast teadmist vaadelda tagantjärgi tarkadena ning avastada seda hoopis uuest küljest.
Heale lugejale on ilmselt teada selline ameerika etoloog ja käitumise uurija (etoloogia on loomade ja inimese käitumist uuriv teadusharu) nagu John B. Calhoun (1917–1995). Tema erihuviks oli demograafiliste tingimuste muutuse mõju gruppide käitumisele ning alates aastast 1946 sooritas ta hulgaliselt katseid rottidega, kelle käitumismallid ei erinegi nii väga inimeste omadest, nagu me täna teame. Muuhulgas tänu härra Calhounile, kelle uuringud on saanud linnastumise sotsioloogia ja psühholoogia nurgakiviks
Meie vaatleme 1968. aastal korraldatud eksperimenti "Universe 25". Ameerika Psüühilise Tervise Riikliku Instituudi baasil läbi viidud katseks rajati katsealuste jaoks aedik mõõdetega 2 x 2 meetrit ja kõrgusega 1,5 meetrit. Katsealusteks olid valged hiired.
Selles "hiirte paradiisis" hoiti üleval soodne temperatuur, oli pidev küllaldane söögi- ja vedelikuvaru, ning ka materjal pesade punumiseks. Närilised olid veterinaaride pideva järelevalve all ning selle tulevase sootsiumi kaitseks tehti võimatuks kiskjate ligipääs ja infektsioonide levik – aedikut puhastati kord nädalas. Seega loodi nendele õnnelikele närilistele ideaalsed tingimused eksistentsiks. Teadlane ise nimetas seda hiirte utoopiaks. Aedik oli planeeritud 3840-le isendile, ent sootsium ei tõusnud kunagi üle 2200.
Valminud "hiirteparadiisi" lasti 4 paari valgeid hiiri. Sellest momendist algas staadium "A" – asustamine. Esimeste "lapsukeste" sündimise järel algas staadium "B".
Populatsioon kahekordistus iga 55 päeva järel. Juba 315 päeva pärast lisandumine aeglustus. Populatsioon kahekordistus iga 145 päeva järel – seda luges Calhoun etapiks "C". Selle ajal jäi aedikus ruumi tunduvalt vähemaks, hiirte arvukus tõusis aga üle 600 isendi. Neil kujunesid välja sotsiaalsed käitumismudelid ja hierarhilised suhted.
Päevaks 560 oli hiirte populatsioon saavutanud oma maksimumi – 2200 isendit.
Tekkis "äratõugatute" kast, mis koosnes põhiliselt noortest isenditest. Nad olid surutud aediku keskele ja olid pidevate agressioonide ohvrid. See oli tingitud ideaalsetest elutingimustest tulenevast eluea pikenemisest ja vananevad sugupõlved ei vabastanud noorematele oma kohta. Noored hiired eristusid kergelt ärahammustatud sabade ja katkutud karvastiku järgi. Pärast pagendust murdusid noored isased isendid psühholoogiliselt ning ei soovinud enam kaitsta rünnakute eest oma tiineid emaseid.
Emased muutusid tunduvalt agressiivsemateks, sest pidid ise hakkama kaitsma oma järeltulijaid. Hiljem kandus nende agressiivsus ka poegade peale, keda nad tapsid. Suur osa emaseid kolis ülemistesse pesadesse, eraldusid seal teistest ega olnud enam huvitatud paljunemisest. Algas staadium "D" – "hiirteparadiisi" langus ja surm. Selles faasis tekkis hiirte sootsiumis elanike uus kategooria – "ilusad" ehk "the pretty ones" või "красивые".
"Ilusateks" nimetati neid isaseid isendeid, kes ei käitunud nii, nagu nende liigile oli omane. Nad ei võidelnud emaste ega territooriumi pärast, ei tundnud huvi paljunemise vastu. Nad ainult sõid, jõid, magasid ja puhastasid oma kasukat. Lõpuks sai "ilusatest" ja erak-emastest selles seltskonnas enamus. Hiire keskmine eluiga oli 776 päeva ja see ületas 200 päevaga reproduktiivse ea. Tiinusjuhtumid langesid viimases faasis praktiliselt nullini.
Hiirtel kujunes välja homoseksuaalsus. Hoolimata toiduküllusest õitses kannibalism (liigisisene üksteise söömine). Populatsioon oli kindlal väljasuremise kursil ja eksperimendi 1780. päeval suri viimane isend. Hiirteparadiis hävitas iseenda.
"Universe-25" sai eksperimendi nimeks, kuna eelnevalt oli Calhouni poolt korraldatud 24 sellega sarnast eksperimenti ja see katse luua elusolenditele maist paradiisi jäi viimaseks. Katseid ei olnud mõtet jätkata.
Calhoun ise nägi hiirtega juhtunus metafoorset võrdlust inimesi eesootavale tulevikule. Ta iseloomustas oma hoolealuste sotsiaalset kollapsit "vaimse, spirituaalse surmana", mida ei olnud võimalik lahutada füüsilisest allakäigust. Ta ise võrdles toimunut ka Piibli Ilmutusraamatus ära nimetatud inimkonna allakäiguga.
Mida me siis sellest loost õpime? Seda, et sotsiaalset või sotsialistlikku paradiisi, kus kõigile antakse vastavalt vajadusele, ei ole võimalik luua. Seepärast suhtun kahtlusega ka "kodanikupalka", mida mõnes riigis praegu eksperimenteeritakse, sest see võtab inimeselt vajaduse pingutada. Nagu ka Läänes viljeldud sotsiaalpoliitika, mille tulemusena eelmiste sajandite vältel, faasides "A" ja "B" loodud materiaalseid väärtusi on jagatud praegustele inimlastele üsna kergekäeliselt ning on võimaldatud sotsiaalset parasiitlust, millest on äärmiselt keeruline lahti saada.
Ühendriikides on sotsioloogid avastanud, et immigrantide kogukondades (siis nende hulgas, kes on saabunud riiki ka eesmärgiga ise end jalule tõsta) on hõlpsasti jälgitav järgmine mudel: immigrantide esimene põlv on teinud rasket ja lihtsat tööd selleks, et oma lastele võimaldada parem töö või haridus. Nende järeltulijad saavutavadki tänu oma vanemate pingutustele päris palju. Immigrantide kolmas põlv võtab aga iseenesestmõistetavusega vastu oma vanematelt vahendeid ja abi, sageli ilma igasuguse positiivse efektita. Ehk siis – oma vanemate ja vanavanemate varad ja rahad lüüakse logeldes lihtsalt laiaks.
Loomulikult on Ühendriikides ka sotsiaalseid gruppe, kelle jaoks sotsiaalabist elatumine on juba põlvkondadepikkune traditsioon. Aga nende jaoks on see faas samuti loomuliku arengu tulemus, sest nii on riik lubanud asjadel kujuneda.
Millise "hiirteparadiisi" faasiga võime võrrelda praegust aega Lääne ühiskonnas? Ilmselt vastaks enamus lugejatest sellel küsimusele, et etapp "D" on sellele üsnagi sarnane. See on kujunenud tänu inkubaatorlikele oludele, mis on kindlasti kujundanud ka inimeste mõtlemist. Kadunud on oskus, soov ja tahe oma territooriumi kaitsta. Vahe on ainult selles, et meie sootsiumi ei ole kaitstud sissetungijate eest ja näitame üles abitust, hirmu ja oskamatust nendega läbikäimisel. Küllap oleks sarnaselt käitunud ka nende valgete hiirte seltskond kui oleks pidanud kokku puutuma välise ohuga. Kuna sotsialistlik eksperiment on inimestes tapnud loomuliku enesealahoiu oskuse, loobume oma territooriumist ning eurooplased meenutavad üha enam neid õnnetuid isendeid, kes on surutud "aediku" keskele, altid ja kaitsmata rünnakute vastu.
Sündimus väheneb ja "ilusad" on saanud meie ühiskonna etalonideks, kelle elustiili ülistatakse. "Lastevaba" ideoloogia, hedonistlik enesekesksus ja fookus materialistlikule eksistentsile on meie ajastu märksõnad. Sellepärast ei pea me ka imestama, et Euroopa naised peavad ise kompenseerima selle meheliku komponendi, mis nende elus puudub.
Mida teha? Mitte lasta enda peal katsetada sotsialistide-globalistide eksperimente, nagu seda on tehtud näiteks Rootsis, Prantsusmaal, Saksamaal ja mujal Lääne-Euroopas, selles hiiglaslikus aedikus, milles edendatakse edukalt inimeste mõtlemist ja olemust muutvaid programme. Neid eksperimente, mida meilegi peale surutakse "meie endi" erakondade poolt. Lumpeni asemel tuleb ka Eestis kasvatada ja koolitada tehniliste oskustega kohalikku elanikkonda, lõpetada riigi poolt finantseeritav aborditeenus, mitte lubada LGBT ideoloogiat meie haridusasutustesse, eelkõige aga teha kõik selleks, et tõuseks eestimaalaste sündimus.
Soome, Rootsi ja teised põhjamaad ei saa meile olla sotsiaalpoliitikas eeskujuks – heaoluühiskond on praegusel kujul osutunud lõksuks. Selle tulemusel on perekonnad lastetud ja süveneb mentaalne tühjus.
Seega – mõtlemisainet tarkadeks valikuteks on meil küllaga.