Töömehed. Foto: Toomas Huik, Postimees/Scanpix

Igasuguse ameti tegelikuks eesmärgiks on teiste inimeste  teenimine. Eneseteostuski ei ole midagi muud kui vaid oma annete ja oskuste andmine teiste inimeste teenistusse. Kahtlemata on sellest väga raske aru saada, kui kogu ühiskondlik arvamus ja kogemus kinnitab hoopis muud, kirjutab kolumnist Malle Pärn.

Töö on inimese elu oluline osa. Kunagi oli nii, et iga perekond või kogukond küttis või kasvatas endale toidu, ja valmistas ka ise kõik töövahendid ja eluks vajalikud esemed. Tänapäevaks oleme jõudnud peaaegu äärmuseni liigendatud tööjaotusse, kus raha eest ostetakse nii toit kui ka kõik muu vajalik.

Kahtlemata teeb inimene tööd selleks, et ennast ja oma perekonda üleval pidada. Aga töö, mida me teeme (ja mille eest meile makstakse), on alati teiste jaoks, me ei tee midagi endale. Muidu me ju ei saaks oma töö eest palka.

See on tegelikult nii lihtne ja elementaarne, aga me kipume seda ära unustama, nagu paljusid teisigi lihtsaid ja loomulikke elu põhitõdesid.

Ükskõik missugust tööd tehes oleme vaid üksteise teenijad, mitte “üksik-üritajad” ega jagajad-valitsejad. Ja ühtlasi oleme oma töö kaudu seotud kogukondlikku, kohati isegi globaalsesse nii-öelda teenimissüsteemi. Igaüks kannab müürisse oma kivi.

Pankur peab ju panka selleks, et rahval oleks raha kuhugi paigutada, et ühiskond saaks teha finantstehinguid ilma suuri rahasummasid ühest kohast teise vedamata. Kuni pankur arvab, et pank on talle vaid sissetulekuallikas, rikastumisvahend, seni ei saa panka usaldada. Siis kehtib Väitsa-Mackie kalambuur: mis on panga röövimine panga asutamise kõrval!

Samuti on kõikide teiste ametitega. Pagar küpsetab leiba, sest kõik inimesed vajavad toitu. Bussijuht sõidab Tallinnast Tartu, sest inimestel on vaja sõita. Kirjanik kirjutab raamatuid, sest inimesed tahavad maailma ja iseenda üle järele mõelda.

Igasuguse ameti tegelikuks eesmärgiks on teiste inimeste  teenimine. Eneseteostuski ei ole midagi muud kui vaid oma annete ja oskuste andmine teiste inimeste teenistusse.

Kahtlemata on sellest väga raske aru saada, kui kogu ühiskondlik arvamus ja kogemus kinnitab hoopis muud.

Me kõik töötame ju tegelikult ühise elu paremaksmuutmise nimel. Enamasti me ei mõtle selle peale, sest meie teadlik eesmärk on ikkagi oma isiklikku elu paremaks muuta – teha tööd, mis meile pakub nii vaimset kui ainelist rahuldust, olla osa mingilgi määral meeldivast kollektiivist, saavutada väärikas ühiskondlik positsioon.

Sestsaadik kui inimene enam ise ei saa hakkama kõigi talle eluks vajalike asjade valmistamisega – pealegi “vajab” ta tohutult rohkem kui neil aegadel, mil igaüks need asjad ise valmistas – oleme üksteise oskustest ja ametitest sõltuvad.

Suur osa ametitest on meile otseselt vajalikud, mitmed on aga sellised, mis on n.ö. kunstlikult loodud, et võimaldada suuremale hulgale inimestele palgatööd, või selleks, et kuidagi suunata, kontrollida ja karistada neid kodanikke, kes teiste arvel soovivad hõlpsamat elu elada.

Nõukogude riigis olid kõik ametid riiklikult paika pandud, praegu on võimalik ise “luua” endale sobiv või meeldiv (kasulik) amet. Nõnda sünnivad mitmesugused ettevõtted ja organisatsioonid, grupid ja projektid. Ühest küljest leitakse need olevat ühiskonnale vajalikud, või võetakse eeskuju muudest maadest, kus sellised üksused on juba loodud. Teisest küljest on tegemist ikkagi endale meeldiva töökoha (ameti) “loomisega”. Küllap ka kõige altruistlikuma ettevõtmise aluseks on ikka eelkõige inimlikult isekas soov n-ö “ennast teostada”, nagu meil juba nõukogude ajal kombeks oli öelda.

Selles pole iseenesest midagi halba, kui ei unustata ära õige ühiskonnaelu aluseks olevat põhitõde: iga amet on teeniv amet. Igasuguse ameti, igasuguse inimliku töö eesmärgiks on alati teiste inimeste vajaduste ja soovide rahuldamine, mitte oma isiklik kasu. Isikliku kasu eesmärgil võime “luua” endale sobiva ameti, aga töötades selles ametis peame eelkõige arvestama oma kaasinimese huve!

Selliselt võiksime ehk tõepoolest kunagi jõuda heaoluriiki.