Valitsemine ei ole meelakkumine, nagu teatas Kallas ühes oma intervjuus. Ilmselt arvas ta peaministri kohta rihtides, et just meelakkumine see peaministri amet ongi. Kuid petlik on õnn, kõik pole kuld, mis läigib. See, et Kallase valitsemise ajal läigib enamuse kodanikel süda, ei näi teda aga vähimalgi määral huvitavat, mõtiskleb sõjaajaloolane Jüri Kotšinev Objektiivi kolumnis.
Hoolimata Reformi- ja Keskerakonna hiljutisest kokkuleppest tekib viimasel ajal vägisi tunne, et süvariigi tegelastel on plaan vahetada välja praeguse valitsuse koalitsioonipartnerid uute vastu. Reformierakond ei lahku selle plaani kohaselt võimult, vaid vahetub Kallase parteile ebamugavaks muutunud Keskerakond.
Ta vahetatakse sotsiaaldemokraatide ja isamaaliitlaste vastu. Keskerakond hakkas järjest jõulisemalt kaitsma oma positsioone valitsuses reformierakondlaste diktatuuri vastu. Liigne survestamine oravate poolt ei olnud keskerakondlastele ennegi mokka mööda, nüüd aga, eriti peale peaministri jaburate väljaütlemisi, seoses elektrihindade kriisiga ning järjest ilmsemaks muutud diktaatorlike valitsemisvõtete, alustas Ratas jõulist vastupuiklemist Kallasele. See on Kallase arvates muidugi karistamist väärt tegevus. Karistus on valitsuses aga üks – väljaheitmine praegusest koalitsioonist.
Sotsiaaldemokraadid ja isamaaliitlased koos oma juhtkondadega ootavad meeleldi võimalust pääseda uuesti võimu juurde. Nad võtaksid ilmselt selle pakkumise vastu. Võim on ju nii magus ja iga erakond on kinnitanud, et selleks ongi parteid, et valijate soovide ja huvide kaitsmiseks tuleb saada riigis võimule.
Kõiges selles ei ole midagi ega imelikku. Tavaline buldogite võitlus vaiba all. Iga partei soovib saada valitsusse, ainult mitte iga hinnaga.
Kui süvariigi tegelastel on plaan kukutada või hävitada sellele süvariigile mittesobilik poliitik, rakendub nii tuntud personaalne hävituskampaania, mida kuni praeguse ajani Eestis sageli kasutatud on. Mõistagi rakendatakse sellesse kampaaniasse süvariigile ustavad teenrid jõustruktuuridest ja peavoolumeediast.
Inimest on võimalik alati poriga kokku määrida. Igaüks meist on potentsiaalne süvariigi hävituskampaania sihtmärk. Teinekord laseb süvariik märgist mööda, aga oma resultaadi saavutavad süvariigi teenrid igal juhul – ebasoovitud poliitiku renomee on poriga kokku määritud iga juhul. Kedagi võidakse süüdistada näiteks selles, et ta ei pese igal hommikul hambaid. Selleks, et tõsiselt häbistada hammaste mittepesijat, tuleks enne teha kindlaks, kas tal on üldse hambad või mitte. Kui selgub, et ei ole, saab inimest süüdistada ikkagi selles, et ta ei pese iga päev oma proteese. Lõpuks unustatakse konflikti ehk laimu sisu, kuid kõigile jääb meelde see, et midagi oli selle tegelase juures valesti. Selline mainekahjustamise tehnoloogia töötab igal juhul alati lollikindlalt.
Minu mõtiskluse teemaks ei ole laimatud ja süvariigi poolt materdatud poliitikutele kaasa tundmine, vaid mõte sellest, et valitsused vahetuvad, rahva „rõõmud" jäävad. Tegelikult mõtlen ma siin „rõõmude" all kodanike kannatusi ja lakkamatut vaeva Kaja Kallase võimu all elades.
See, milliste üllatustega kostitab Reformierakond rahvast lähiajal ei ole teada, kuid veendumus, et nende poolt tuleb veel head ja paremat, ei tekita mingit kahtlust. Üle aasta veel võimul püsides jõuavad nad teha kodanikega mida iganes. Nad ei tunnista iialgi oma mittepädevust riiki juhtida. Kallase solvunud krigin lolli rahva ja alatu opositsiooni aadressil jääb kriipima inimeste kõrvu terve see aeg.
Valitsemine ei ole meelakkumine, nagu teatas Kallas ühes oma intervjuus. Ilmselt arvas ta peaministri kohta rihtides, et just meelakkumine see peaministri amet ongi. Selgus, et ei ole ja nüüd on Kaja solvumine väga suur, sama suur kui pettumus temas. Petlik on õnn, kõik pole kuld, mis läigib. See, et Kallase valitsemise ajal läigib enamuse kodanikel süda, ei huvita teda vähimalgi määral.
Selles võimalikus uues koalitsioonis – reformierakondlased, isamaaliitlased ja sotsiaaldemokraadid oleks nukker näha just isamaaliitlasi. Nende koht peaks olema tegelikult rahvuskonservatiividega ühes paadis. Isamaaliit on ennast deklareerinud paremtsentristlikuks erakonnaks, kuid just rahvuslusest on nad süstemaatiliselt eemaldunud. Rahvuslus ei ole tänapäeval enam moodne. Samas on neil kogemus olla alla neelatud reformierakondlaste diktaadi poolt. Reformierakond on rahvusvahelise liberaalse internatsionaali jünger.
Isamaaliidul oleks võimalus hakata teostama oma maailmavaatele vastavat poliitilist programmi koos rahvuskonservatiividega. Seda nad aga ei tee. Kardetakse ilmselt saada rahvusliku poliitika teostaja silt külge. See hirm on nii suur, et pigem lepitakse koostööga liberaalset maailmavaadet jagava oravate parteiga ja sotsialistide ideid teostavate kohalike sotsiaaldemokraatidega. Isamaaliit on selliste partneritega koostööd tehes määratud lõplikule poliitilisele surmale.
On kuidas on, selge on see, et valitsused tulevad ja lähevad, rahva vintsutused ei kao kuhugi. Järgmiste riigikogu valimisteni on jäänud aega pisut üle aasta. See on aeg, kus rahvuskonservatiividel on suur ajalooline võimalus koguda endale veel suurem toetus valijate hulgas ja võita need valimised suure ülekaaluga. Selleks ajaks on reformierakondlased, olgu siis uues valimisliidus või mitte, enda poliitilise renomee lõplikult hävitanud. Selle põhjus on ilmne saamatus riiki juhtida ja kriisidega toime tulla.
Võõranduda oma riigist inimesed ei tohi, isegi kui seda riiki esindavad praegused klounid Stenbocki majas. Omariiklus ei ole varnast võtta ja riiki ei tohi samastada Kerstide ja Kajade kanalaga. Riik elab nad üle ja unustab peagi. Riik on midagi sellist, ilma milleta ei ole üldse mõtet ei rahval ega ühiskonnal. Riigi eest tuleb seista ja seda riiki tuleb hoida nii õigel kursil kui see on võimalik. Õige kurss on see, mis seisab oma rahvuse ja sellest moodustunud kodanikkonna huvide eest. Just nimelt oma rahvuslike huvide eest.
Rahvusriigi suurimaks vaenlaseks on globaalne liberalism kõikide oma metastaasidega. See on haigus, mida tuleb ravida. Ma tean arste, kes selle ravimisega hakkama saavad. Siinkohal peab iga valija, iga kodanik ise aru saama, kes on arstid ja kes haiguse kandjad.
Bakterid on vajalik organismist välja saada ja haigus välja ravida. Terve on see rahvuskeha, mis seisab rahvusriigi ja rahvusaate kaitsel. Kaitsa saab rahvusriiki aga alles siis, kui ta globaalsest liberalismi epideemiast terveks ravitud. Seda ravi saab teostada ametlikul ja seaduslikul alusel. See tähendab, et saabuvatel riigikogu valimistel tuleb võimu juurde valida poliitikud, kes esindavad ühiskonna ja riigi ravijaid, mitte aga haiguste kandjaid ja batsille.
Sõnnikut on riigi tallidesse kogunenud viimasel ajal liiga palju. See sõnnik tuleb praegustest Augeiase tallidest välja rookida.