Järjekordne demokraatia triumf on läbi saanud. Demokraatia on kuulutatud parimaks riigikorraks võimalikest olemasolevatest. Selle kohta jätan ma oma arvamuse avaldamata. Tähtis on see, et säiliksid kodanikuõigused ja vabadused, nendib sõjaajaloolane Jüri Kotšinev.
Järjekordne demokraatia triumf sai just läbi, kui lõppesid kohalikud valimised. Nüüd saame hingata pisut vabamalt. Enne kui võimu kaaperdanud valitsuskoalitsioon sõnavabaduse kraanid lõplikult kinni keerab ja kogunemised ning meeleavaldused keelustab, luban endale võib-olla viimast korda ülevaate olukorrast riigis.
Ragiseb ja käriseb siin riigis see kahe liberaalsesse internatsionaali kuuluva partei võimuliit. Kollased oravad ja rohelised ninasarvikud püsivad võimu nimel riigis küll paarisrakendis, aga kohta rahva südames ei paista neil olevat. Võib-olla on põhjus selles, et inimestele ei meeldi keskerakondlaste reetmine eelmiste valitsuspartnerite suhtes, võib-olla on praeguse peaministri pidevalt püksiteinud näoilme liiga hirmulolev ja ebakindel, aga rahva toetust praegusel valitsusel ei paista olevat.
Tütarlaps kollases kleidikeses ei tea lihtsat tõde, mida teadis isegi vana fossiil Leonid Brežnev, üks NSVLi kompartei omaaegsetest peasekretäridest. See tõde on lihtne – „Kui võtsid võimu oma kätte, siis hoia seda, ja hoia kõvasti!" Kaja võimu hoida ei suuda. See võim on tema värisevatest kätest iga hetk välja kukkumas. Inimestele ei meeldi ebakindel valitseja. Kajal puudub endise kadriorulase jultumus ja tümiklik paksunahalisus. Kaja ei suuda kõigest ja kõigist teerullina üle sõita. Kaja on nõrk. See on fakt. Kui see nii ei ole, jääb mul vaid konstateerida tõsiasja, et „kas olen mina loll või suusad ei sõida". Ema Teresa näo tegemine siin ei aita.
Ei aita ka brošüüri „Tütarlapsest peaministriks" lugemine. Kaja lihtsalt ei kõlba peaministriks! Meeskonda tal ka ei ole, tugevat meeskonda, ma mõtlen. Ei ole riigimees endine rahandusminister. Ei ole riiginaine kõikide pensionäride kaitsja ja aitaja, endine linnapea ja praegune kepikõndija „kübaraga tädi". Ei anna riigimehe mõõtu välja Vingerpussi Aadu välimusega reformarite linnapeakandidaat. Ühesõnaga, sellega on kollastel oravatel lood halvasti.
Just sellistega otsustasid liituda rohelised ninasarvikud ja muutusid oma kurikuulsast valitsuspartnerite reetmise hetkest reffide puudliteks.
Hea laps karistab ennast ise – nagu ütlevad filosoofid. Las keskerakondlased nüüd siis balansseerivad poliitilisel köiel ja üritavad mitte alla kukkuda.
Demokraatia pakub aeg-ajalt uusi võimalusi ja poliitkaleidoskoobi mustreid.
Kõige huvitavam on hetke uute nägude esilekerkimine. Eesti 200, mis tekitab minus kohe assotsiatsiooni kahesaja grammi viinaga. Aga eks igaüks mõtleb oma rikutuse tasemelt ja nii ka mina. Miks kakssada peab kohe viina tähendama, võib ju vabalt tähendada kahtsada grammi juustu.
Sotsialistidel, kes ennast lisaks veel demokraatideks nimetavad, ei ole seisud ka helged. Need sotsiaal-demokraadid on nagu Kaval-Antsud, natuke Antsud ja natuke kavalad, natuke varastavad ja natuke valetavad. Natuke, mitte palju, siis ikka pääseb puhta nahaga, kui natuke. Siis läheb libedalt ja keegi eriti ei märka. Sotsiaistidest kirjutan siin sellepärast, et just nemad saaksid olla praeguse valitsuskoalitsiooni loogilised partnerid nii kohalikul kui üleriigilisel võimutasandil.
Tulevik näitab, millised saavad olema tulevased liidud peale riigikogu valimisi 2023. aastal.
Kõige olulisem on hetkel ja ka lähitulevikus see, et meie targad riigijuhid ei lämmataks vaba sõna ja mõtteavaldamise võimalust ega keelustaks poliitilise ja ühiskondliku eneseväljenduse vorme oma kodanikel. Sellega ei ole asjad siin maal kaugeltki korras ning demokraatiale omased vabadused võivad eriolukorra tingimustes osutuda äralõigatuks üle öö, hetkega, „suts ja valmis" skeemi järgi.
Selleks ongi ilmas igasugused kirjutajad ja kolumnistid, et hoida poliitikutel silm peal ja kaitsta rahva vabadusi. Nende tööks on teha lärmi siis, kui inimese ja kodaniku põhiõigused on ohtu sattumas.
Ei ole tähtis see, millise kübaraga endine bibliograaf rahva ette ilmub ja miks endine minister kraanikaussi külastab – tähtis on see, et säiliksid kodanikuõigused ja vabadused. Demokraatia on kuulutatud parimaks riigikorraks võimalikest olemasolevatest. Selle kohta jätan ma oma arvamuse avaldamata.
Muidugi võib iga suvaline ataman mulle korraldada õhtul hommikuse rivistuse, aga mina kasutan demokraatliku ühiskonna eeliseid ja ei ilmu sellisele rivistusele. Ma lähen hoopis sinna, kuhu ise tahan.
Elagu demokraatia!