Elus pettunud ja ilmselt endaga mitte rahul olevad ministrid ei varja üldse oma haput olemist ning üritavad kõigile kätte maksta selle eest, et nende ootused ei kattunud nende tegeliku eluga. Nad on eriti ohtlikud, kuna neil ei ole „omasid" ega võõraid, kirjutab Jüri Kotšinev.

Kaasaeg on teinud ümber tuntud inglaste draamakirjaniku Shakespeare'i lennuka ütluse ja see kõlab nüüd mitte „olla või mitte olla?", vaid „olla või näida?". Küsimus olla või mitte olla on retooriline juba sellepärast, et kui sellise küsimuse esitaja oma küsimuse esitab, on ta sellega tõestanud oma olemasolu.

Tänapäevane küsimus „olla või näida" on keerulisem, kuna peale küsija olemasolu on siin kohe kerkimas küsimus, miks peale olemas olemise tahab küsija veel kellenagi näida. Kas sellepärast, et kellenagi näimine või õigemini öeldes kellenagi esinemine on esinejale soodsam kui iseendana oma elu elamine ja vastavalt sellisena teistele nähtav olemine. Olen selle üle mõelnud ja arvan, et sain vastuse, miks enamus avaliku elu tegelasi ning eelkõige poliitikuid soovivad rohkem näida kellenagi, kes nad tegelikult pole.

Meenutan algatuseks omaaegseid tähelepanekuid Eestis tegutsevate parteide kontorite töötajatest, kes alustasid oma ülesronimist karjääriredelil suhteliselt noores eas. Kui paarkümmend ja enamgi aastat tagasi olid need sekretärid, abid ja referendid välja kasvanud kunagise nõukogudeaegse nomenklatuuri ametnike traditsioonide vaimus, siis nüüdseks on see kontingent, kelleta ei saa läbi mitte ükski erakond ega poliitiline liikumine, asendunud noorte broilerite kontingendiga.

Peamine vahe, mis nende vahel on, seisneb selles, et kui kunagised noortejuhtidest ja komsomolist välja kasvanud abid ja sekretärid olid üsna lojaalsed oma otsestele ülemustele, siis praegused noored broilerid on lojaalsed ainult iseendale.

Nad on ülilojaalsed ülemustele oma karjääri alguses, kuid on võimelised iga hetk ülemusi minema nokkima ja ise nende kohtadele asuma. Põhjus peitub asjaolus, et vanasti vahetusid ülemused ja juhid suhteliselt harva ja nende abidel ja referentidel tekkis teatud liiki harjumus oma ülemuste suhtes. Tänapäeval, kui ülemused ja parteide kursid vahetuvad ülikiiresti, ei jõua parteide teenindava personali noored broilerid harjuda oma ülemustega, kui need juba oma kohtadelt lahkunud on.

Broilerlus on omane võimuparteidele. Võimule lähedalolek tekitab broileritel üleolekutunde kõikide ülejäänute suhtes. See kõik ei puuduta mitte ainult aastatelt noori poliitiliste mehhanismidega seotud tegelasi, vaid on külge jäämas ka vanema põlvkonna poliitilistele figuuridele.

Seda võib kinnitada kasvõi selliste vanema põlvkonna poliitikute rabe käitumine erakondade vahetamisel nagu on meile demonstreerinud vanema põlve funktsionäär Jaak Aab, kes lahkus Keskerakonnast, olles seal olnud pea kolmkümmend aastat. Samasuguste hüpetega ühest erakonnast teise ja siis veel teise ja jälle vanasse tagasi on hakkama saanud veel mõned vanad poliitikas olijad.

Niisiis on väide, et „näida on kasulikum kui olla" igati asjakohane tänapäevase poliitilise karjääri tegemise soovijatele. Kahjuks ei luba selline sagedane etlemine ühiskondliku elu laval eriti lihvida oma „näitlemise" taset ja kogu see poliitiline tsirkus kukub selle esitajatel välja üsna rohmakalt aga siinkohal lähtuvad karude kombel ühiskondlikul areenil tatsajad põhimõttest, et eesmärk pühendab abinõu ning jätkavad etendust „tegelikult oleme me baleriinid".

Elus pettunud ja ilmselt endaga mitte rahul olevad ministrid ei varja üldse oma haput olemist ning üritavad kõigile kätte maksta selle eest, et nende ootused ei kattunud nende tegeliku eluga. Nad on eriti ohtlikud, kuna neil ei ole „omasid" ega võõraid. Nende jaoks on tähtis kasutada maksimaalselt võimalust „keerata kõikidele nii palju kui võimalik" selle eest, mida ainult nemad teavad, ja teha seda võimalikult palju ja kaua.

Neid paratamatult mõnikord massiteabevahendite kaudu jälgides on selgemast selgem, et kirjeldatud rahulolematus oma eluga on kirjutatud neile näkku. Seltskond kahjulikke inimesi, kes on lastud võimu juurde, on ümberkasvatamiseks täiesti kõlbmatud.

Demokraatia nõrkus sellistes olukordades seisneb selles, et ennast küünarnukkide ja rägbimängu võtetega või siis intriigide ja lipitsemisega võimu juurde võidelnud tegelased hakkavad seda võimu omades kätte maksma oma isiklike pettumuste eest kogu ülejäänud ühiskonnale – nii suures ulatuses kui vähegi suudetakse.

Seepärast ei olegi mõtet otsida ühe või teise ministri poolt läbi surutavatest ühiskonna elu muutvates otsustes midagi ratsionaalset. Kättemaks ei ole kunagi ratsionaalne, vaid emotsionaalne seisund. Emotsioonide ohvritena võivad need eilsed broilerid ja tänased „tippjuhid" teha väga kahjulikke, mõnikord parandamatuid otsuseid, mille tagajärgi peavad taluma ja nende all kannatama kõik teised ühiskonna liikmed.

Broileritest „riigimeeste ja -naiste" omavaheline kemplemine käib loosungi all „Just minu kannatused olid kõige suuremad ja mul on õigus kõige rohkem kõikidele teistele käru keerata!" See karuselli meenutav atraktsioon ei lõppe kunagi.

Ühiskond on tolereerinud sellise olukorra tekkimist, „valged kindad" on ammu minema visatud ja oma ambitsioonide täitmisel on kaasatud riigivõimu truud ja sellest võimust sõltuvad käsilased. Nendeks käsilasteks on riigi jõustruktuurid ja riigi toimimist teostav tohutu riigiametnike aparaat.

„Käsi peseb kätt" ja selline ametkondlik ringkaitse riigiametnike ja riigistruktuuride töötajate vahel on tsementeeritud juba ammu. Uus minister saabub oma ülesandeid täitma võib-olla isegi heade kavatsustega, aga tema alluvad ministeeriumi ametnikud alustavad kohe tema kallutamist enda poole. Kui nii ei oleks, siis võiks ju minister mässulisi ametnikke koondama hakata ja seda ei saa ametnike vennaskond kuidagi lubada.

Seega ei ole midagi imestada, kui ministeeriumite ametnikkonnad alustavad „sõnakuulmatute" ministrite algatuste boikoteerimist ja torpedeerimist. See kestab seni, kuni minister loobub oma algatustest ja muutub ametnikele meelepäraseks tegelaseks, kes ei ohusta nende mugavustsooni ega ähvarda tööst ilmajätmisega.

Ametnikud ise eriti esile kerkida ei armasta ja on rahul oma stabiilse sissetuleku ja kindlustatud eluga, mida riik neile garanteerib. Nad on nagu vihmaussid, kes toimetavad oma toimetusi maad pidi aeglaselt, aga kindlalt edasi liikudes ega unista muust kui sellest, et selline olukord jätkuks neil kuni pensionile minekuni. Vanasõna „Inimene on inimesele hunt" on praegusel ajal asendatav vanasõnaga „Inimene on inimesele riigiametnik".

Sügisel valib kodanikkond Eesti Vabariigis kohalikel valimistel võimuteostajaid maakondades, valdades, ühesõnaga „kohtadel". Võiks ju proovida valida seekord „kohtadele" kohaliku võimu juurde neid kandidaate, kes ei ole ilmsete broilerite omadustega.

Kunagi nimetasid teatud liiki karjeristid oma konkurente isegi „partideks". See, et nad ise kõige ehtsamad „pardid" olid, ei tähendanud midagi, sest nende arvates „nemad võisid".

Valijad võiksid tulevikus mitte lasta ennast peibutada Tsahkna vallatutest lokkidest või Kristina Kallase kähedast häälest. Näitlemisega on neil lood halvad, nagu näitas nende omaaegne tantsunumber „Johhaidii".

See number võis küll olla menukas Kohtla-Järve või Jõhvi lavadel, aga suures poliitikas peaks see olema läbikukkumine. Väikeste luikede tantsu asemel olid laval vanad broilerid ja see pilt ei olnud tore. Madruste tants kunagise Nõukogude Liidu Punalaevastiku tantsuansambli traditsioonides oleks olnud kohasem etteaste „kahesajaste" poliitaktivistidele.

Soovitan mitte valida nimetatud tegelasi vaatamata nende kükktantsu vihtumise oskustele. Tallinnas soovitan samuti mitte valida kohtadele kohalikel valimistel reformikommuniste ja padupunaseid praegusest pealinna võimuliidust.

Eestlaste uueks loosungiks võiks olla „Olla ja jääda kestma!" Pole mõtet valida ka ühest erakonnast teise „hüppajaid" , sest kunagi ei tea, millal ja kuhu nad järgmise hüppe sooritavad.