Kui vanemate ülalpidamist ei olnud enam vaja ja perekonna loomine koos laste saamisega ei olnud inimeste vananedes elatusvahendite saamisel hädatarvilik, hakkas mõranema traditsiooniline perekond ja sellele toetuv euroopalik ühiskonnamudel ning lõpuks ka traditsiooniline riiklus kui selline, leiab Jüri Kotšinev.

Euroopa tsivilisatsioon on hääbuv ja selgelt ennast hävitav. Kaasaegse pensionisüsteemi esimesena kasutusele võtnud Saksamaa tegi seda 19. sajandi lõpus. See oli Otto von Bismark (1815–1898), kelle ajal võeti kõikidele töötajatele kasutusele universaalne pensioniprogramm.

Muutus, mis selle tagajärjel tekkis, oli eurooplastele seninägematu. Nimelt ei sõltunud inimeste vananedes nende käekäik enam sellest, kui palju oli neil soetatud lapsi ja kuidas oldi neid lapsi perekonnas kasvatanud. Vanaduses elasid endised töötajad nüüd riigi poolt makstavatest pensionidest.

See andis kohutava löögi perekonna kui iga ühiskonna ja riigi algrakukese pihta. Riik oli loodud eraomandi kaitseks. Eraomandi baasiks oli traditsiooniline perekond, mis tagas selle perekonna loojatele kindla ülalpidamise oma laste ja lastelaste poolt. Selleks kasvatasid vanemad oma lapsi alati kristlike traditsioonides nii hästi kui oskasid. Toimis isereguleeruv ja jätkusuutlik kasvatussüsteem läbi aegade.

Kui sellist ülalpidamist aga ei olnud enam vaja ja perekonna loomine koos laste saamisega ei olnud kodanike teatud ea saabumisel elatusvahendite saamise hädatarvilik vorm, hakkas mõranema puhtalt majanduslikult traditsiooniline perekond ja sellele toetuv euroopalik ühiskonnamudel ning lõpuks ka traditsiooniline riiklus kui selline.

Möödus pisut üle sajandi, kui oligi käes olukord, kus riigi alustala ei ole perekondadest moodustatud kogukonnad ja ühiskond, vaid inimesed, kes olid atomiseeritud üksikuteks aatomiteks, kellel puudus tarvidus luua peresid ja soetada lapsi.

Inimesed on pühendunud isikliku karjääri tegemisele selleks, et jõudes võimalikult kõrgele karjääriredelil, nautida üha enam ja enam meelelahutusi ja tõsta oma elukvaliteeti meelelisi naudinguid taga ajades ning lõputu elukestva õppega tegeledes.

Nad on muutnud ühiskonna kaasajal killustatud aatomite võõrandunud koosluseks. Kõik see teenib suurkorporatsioonide huve ja enam ei ole tähtis, mis riigis üks või teine inimrobot töötab ja milline on tema kodakondsus.

Täna töötab selline aatom-inimene Londonis, homme Norras ja ülehomme Jaapanis. Lahtikistus oma vanemate ja vanavanemate kultuurikeskkonnast on ilmne ja kodutunnetus on unustatud väärtus. Hävib vana Euroopa tsivilisatsioon.

Kui ühiskond tahab püsima jääda, peab ta looma tingimused selleks, et mehed saaksid luua perekondi. Ühiskonnas, kus ei ole traditsioonilisi perekondi ja tugevaid sidemeid kogukondade vahel, ei ole võimalik vastu seista kaasaja sotsiaalsele turbulentsile.

Selline olukord on ideaalne suurkorporatsioonidele. Kui ei leita sellise olukorra jaoks mõistlikke lahendeid, võtavad võimu konfliktid ja suured vastasseisud üksikindiviidide vahel. USA-s praegu toimunud ja ammu kogunenud vastasseisu plahvatus on viimas sealset ühiskonda kodusõja lävele.

Lääne kaasaegne inimene on perekonnast kui ühiskonna algrakust juba ammu võõrandunud. Oma karjääritegemisele ollakse nii pühendunud, et ei looda peresid ega kasvatata lapsi. See kõik on hävitanud Euroopa identiteedi, mis arenes Karl Suurte aegadest kuni Bismarcki aegadeni.

Korporatsioonid ostavad sellise asjade seisu juures peagi üles Euroopa riigid ja rahvused kaovad. Riikides elavad indiviidid on kuulekad karjääriredelitel ronijad ja teenivad oma leivaisasid korporatsioone nii nagu kunagi teeniti oma rahvusriike.

Selline on tänapäeva tegelikkus, kus on käsil Euroopa traditsioonilise identiteedi hävitamine. Kelle huvides? Suurkorporatsioonide huvides.

Kõige ohtlikum loosung on „Rahal ei ole rahvust". Millega võib päästa täielikust hävingust vana hea Euroopa elukorralduse? Vastus on üks. Perekonna, just traditsioonilise perekonna kui riigi alusraku tõstmisega ühiskonna elukorralduse aluseks.

Ei ole tähtis, kas hukutavad vasakliberaalsed ideed tulid Euroopast USA-sse või vastupidi. Tähtis on nii siin kui sealpool ookeani võidelda ja võita vasakliberaalne globalism kõikides selle ilmingutes ja alustada selle võitlusega tuleb kohe täna.

Traditsiooniline, kristlik ühiskond ja sellele alusele ehitatud riigikorraldused peavad tagasi võitlema oma kaotatud positsioonid nendelt, kes on mürgitanud eurooplaste ja ameeriklaste meeli muinasjuttudega inimeste vabadustest elada nii, nagu igaüks tahab.

Isegi loomad karjas ei ela, nagu iga isend tahab, vaid sealgi kehtivad oma karjareeglid, millest alati kinni peetakse. Inimene ei ole loom ja tema elukorralduse on paika pannud Jumal ise. Nüüd on aeg võidelda inimväärse elu tagasisaamise eest.