Eestimaa sadulasse panna lubanud reformi „noor trummilööja" ja kavalpea kilekotimees Michal puurisid reformarite laeva põhja sellised augud, et heeringat, kes „laeva põhja augu sõi", ei ole enam tarvis, kirjutab Jüri Kotšinev.

Valitseva partei juht ja ühtlasi praegune Eesti Vabariigi peaminister Kristen Michal, kelle juhitud partei omab Tallinnas kõigest 10% toetust ja riigis 12,2% toetust, teatas hiljuti, et tema erakond ei tee kunagi mingit koostööd Eesti kahe suurima erakonnaga – Keskerakonnaga (toetus riigis 17,3%) ning EKRE-ga (toetus riigis 18,2%).

Toetuste edetabelit juhib praeguse seisuga Isamaa, keda toetab üleriigiliselt 28,3% valijatest. 27.07.2025 keskpäevase seisuga on Reformierakonnas liikmeid 9 313. Keskerakonda kuulub 11 949 liikme ja EKRE liikmeid on 9 321.

Mõni päev tagasi ületas EKRE oma liikmete arvult Reformierakonna.

Väites, et Reformierakond ei aita iialgi mitte kusagil võimule EKRE või Keskerakonna poliitikuid, kinnitab selle erakonna juht ja praegune peaminister, et teda ei huvita erakondade arvamus, kelle liikmeskond on ka eraldivõetuna suurem Reformierakonna omast. Samuti on Keskerakonna ja EKRE toetajaskond üleriigiliselt kokku üle 35% kogu valijaskonnast. 12% toetust omava partei juht välistab koostöö erakondadega, kes esindavad praegu 35% valijate huvisid Eestis. 

Selline sõge ja juhm enesekindlus räägib mitte niivõrd rääkija rumalusest ja analüüsivõimetusest, kui just nimelt tema ülbusest, millel ei paista piire olevat. Michal näitas ennast kui võimetu poliitvangerdaja, kui üritas langevat Reformierakonna reitingut peatada tsirkusetrikiga Tallinna linnavõimu tegevust ümber korraldades.

Selleks tahtis ta tekitada Tallinnas ühe korraliku „organiseeritud kaose". Ta lasi ambitsioonikal ja rumalal entusiastil tunnetada ennast suure strateegina, kelle kätte oli usaldatud riigi pealinna võimuhaaramise järel selle linna juhtimine kättesaamatutesse kõrgustesse. Päris linnapeaks rattaentusiast ei saanud ja tal tuli loovutada linnapea koht koalitsioonipartei juhile Jevgeni Ossinovskile, aga aselinnapeaks sai rattur siiski. 

Kui võim pealinnas õnnestus kokkukeevitatud koalitsiooni jõududega kätte saada, tuli hakata linna elu juhtima. Selgus, et võimu haaramine oli veel kuidagi võimalik, kuid selle võimu hoidmine ei olnud kogemusi mitteomaval poliitsõduril kastirattaga jõukohane. Samamoodi ei osanud uus linnapea Ossinovski, kes Keskerakonna vastu peetud võimuvõitluse käigus Eesti 200, Isamaa ja reformarite poolt linnapea kohale upitati, midagi olulist linna heaks ära teha. Enda töö pähe esitati eelmise linnavalitsuse aegseid plaane ja otsuseid ning ehiti ennast võõraste sulgedega. 

Alguses mängis Pere laia lehte ja lubas Tallinna arengut strateegiliselt ümber korraldada, aga siis, kui tulid esimesed tagasilöögid – ja tulid nad üsna kiiresti, kasvõi linna lumest koristamise küsimustes kohe peale võimuhaaramist – hakkas noore entusiasti innukus raugema.

Kastirattur tunnistas siis, et ei olegi isemõtleja, vaid saab oma juhised Reformierakonna Tallinna piirkondlikult juhatuselt ja kuulab Signe, Yoko, Õnne ja teiste sõna. 

Tallinna hiljutise „suvesõja" afäär sai oma häbistava lõpu, aga ees ootavad oktoobrikuus uued kohalike omavalitsuste valimised.

Seis on Reformierakonnal täbar. Linnatsirkuse korraldamine nende poolt oma reitingu tõstmise nimel kukkus haledalt läbi. Parema puudumisel on erakonna juht hakanud konkurente alavääristama ning avalikult kuulutama, et nendega ei tee tema partei kunagi mingit koostööd.

Küsimus ei ole aga selles, kellega tema teeb või ei tee koostööd. Küsimus on selles, kas nimetatud erakonnad (Keskerakond ja EKRE) on nõus tema erakonnaga – reformaritega – midagi koos tegema või mitte. Reformierakond ei saa praeguses olukorras, mis sügisesteks valimisteks vaevalt et muutub, kedagi võimule upitada. Hea, kui nad ise sinna võimu juurde pääsevad.

Tallinnas, paistab, on nende mäng läbi enne selle algust. Neid ei aidanud siin linnas ei Sõõrumaa lai naeratus, ei kastiratturi teatraalne habemeraputamine linna volikogu liikmete ees. Sellises olukorras ei osanud reformierakondlaste juht teha muud, kui asus kaitsesse ja avas poliitiliste oponentide pihta verbaalsete valangute andmise.

Selline eituse faas, mida Michal ise nimetas hoopis „väärtustepõhiseks" poliitika ajamiseks, on mage katse teha nägu, et ta juba teab, kus on akvaarium kuldkalakestega ja kuhu on peidetud kõik hapukoor, mille ta kohe-kohe nahka pista kavatseb. 

Õnneks sai Reformierakond ise hakkama oma reitingu hävitamisega. Keegi poleks suutnud nende mainet hävitada sellisel määral nagu „omad mehed".

Eestimaa sadulasse panna lubanud „noor trummilööja" ja kavalpea kilekotimees puurisid reformarite laeva põhja sellised augud, et heeringat, kes „laeva põhja augu sõi", ei ole enam tarvis.

Heeringa all pean ma silmas Euroopa Liidu välisasjade ja välispoliitika kõrget ametnikku. Reformierakonna veteranpoliitikud võivad vaid õhku ahmida ja ohata – „Omad mehed, aga kuidas veavad!" Hästi veavad, suisa suurepäraselt veavad. Neile saab soovitada: „Nii hoida!". 

Reformarite koalitsioonipartneril Eesti 200-l on toetus 3%. Seega omab valitsus praegu Eestis kokku 15% toetust. Opositsioonis olevad Keskerakond ja EKRE on neist poole võrra suurema toetusega 35% ja kui lisada sinna juurde veel ühe opositsioonis oleva erakonna, Isamaa toetus (28%) ning samuti riigis opositsioonis oleva Ossinovski partei toetus (1%), saame me tulemuse, mille kohaselt toetab valitsuskoalitsiooni riigis 15% valijatest ja opositsiooni 76% valijatest. Need protsendid räägivad ise enda eest. 

Kohalikud valimised saavad olema 2027. aasta riigikogu valimiste eelsed suured „manöövrid". Kes saab sügisel 2025 kohalikel valimistel hävingu osaliseks, ei saa loota hiilgavale võidule 2027. aasta valimistel.

Oravate parteile soovin siiralt suurt tahtmist ja jaksu oma arrogantse ülbuse tõstmisel kättesaamatutesse kõrgustesse stratosfääri tungimisel.

Muistsetel mongolitel oli suurepärane vanasõna: „tagumikul istudes pole kukkuda valus". Millised õiglased sõnad.

Reformarite olukord paistab praegu olevat nii madal, et seda ei tõsta keegi. Hea, et on selline partei, mis oskab kõigile kõnekalt näidata, kuhu võib viia ülbus, arrogants, teiste lolliks pidamine, avalik pilkamine ja oponentide pidurdamatu mõnitamine.

Jürgen Ligi ei olegi enam kõige halvem reffide „sõnameister". Talle on peale kasvanud väga halb koomik Michal. Jah, muidugi on Perele viimasel ajal veidi liiga tehtud, aga ega need teadmised ja kogemused ikka muidu ei tule, kui kooliraha makstes.

Pärtel ise näitas oma küpsemise astet poliitmaastikul siis, kui teatas, et solvumistega poliitikas kaugele ei jõua. Nüüd on tal suurepärane võimalus öeldut tõestada.

Michal aga õppigu asju ajama, laiamise asemel, vanemalt tegijalt Urmas Sõõrumaalt, kes kuivalt veest välja tuli. Lõpetada saab antud loo värsireaga „ja kuigi Kristen hätta jäi, käis Urmas ikka püstipäi".