Valitsus põeb raskel kujul tõrges-trotslikku käitumishälvet. Kannatajaks pole aga mitte vähesed klassi- või hoovikaaslased, nagu eelkooliealiste või koolitee alguses olevate laste puhul, vaid kogu rahvas, kirjutab Jüri Kotšinev.

Eesti valitsemist jätkab endiselt koalitsioon, mille moodustab Reformierakond ja Eesti 200 ning mille esindajate vahel on jagatud ministriportfellid järgmiselt. Valitseva Reformierakonna käes on peaministri, rahandusministri, kaitseministri, majandus-ja tööstusministri, kultuuriministri, sotsiaalministri, taristu- ja energeetikaministri ning keskkonnaministri portfellid. Erakonna Eesti 200 käes on haridus- ja teadusministri, justiits- ja digiministri, põllumajandus- ja regionaalministri, siseministri ja välisministri portfellid.

Seega koosneb valitsus koalitsioonist, kelle käes on kolmteist ministrikohta, nende hulgas ka peaministri oma.

Valitsus omab „populaarsust", mida kuidagi populaarsuseks nimetada ei saa, kuna seda valitsust toetab juba pikemat aega vaid 10–12% valijaskonnast Eestis. Mingeid samme oma reitingu tõstmise suunas nimetatud valitsus teha ei suuda, vaid jätkab rekordmadalale populaarsusele vaatamata valitsemist, justkui trotsides oma staatust Eesti madalaima toetusega valitsusena läbi aegade. 

Sellest nähtub üha kindlamini, et praegune reformarite juhitud ja kahesajaliste toetatud valitsuskoalitsioon põeb silmnähtavalt tõrges-trotsliku käitumise sündroomi.

Nimetatud sündroom on ammu teada eriala spetsialistidele psühholoogidele. Tavaliselt esineb sellise sündroomi seisund lastel koolieelses vanuses või kooli algusaegadel. Sündroomi esinemise puhul on omane laste trotslik käitumine.

Seisund kestab tavaliselt kuni kuus kuud. See on teistele häiriv ning kaaslaste heaolu rikkuv. Sellisele trotsile tuleb vanemate ja õpetajate poolt panna kindlasti piir, et sündroomi all kannataja oma seisundisse „ära ei upuks". Enamus lapsi on nendega õigesti käitumise puhul vanemate ja õpetajate poolt, sellest edukalt välja kasvanud. Juhul, kui laps sellest aga välja ei kasva, muutub ta suureks saades käitumishäiretega täiskasvanuks. 

Olles omal ajal läbinud õppimise käigus ealise ja pedagoogilise psühholoogia aine, tean, et puberteedieale on omane kõige eitamise faas. See faas võib esineda ka hiljem täiskasvanute puhul. Eitamise faas on selline, mille puhul ei suuda selles faasi sattunu olukorraga toime tulla ja eitab tegelikkust. Sellele faasile järgneb viha faas, mille puhul tekib viha olukorra vastu, milles viibitakse. Kolmas faas on kurbuse faas, mille puhul tunneb selles viibija tuska oma seisundi pärast. Neljas faas on olukorraga leppimine ja selle vastuvõtmine sellisena nagu ta on, õppides tegelikkusega elama ja mõeldes tulevikule. 

Meie praegune valitsus ei näi olevat teadlik sellest, et ta on ammu jõudnud kriisiseisundisse. Selle asemel, et hakata läbima ealise psühholoogia poolt kirjeldatud faase, on valitsus klammerdunud esimesse ehk siis eitamise faasi ja hakanud sealt liikuma aeglaselt, aga kindlalt teise ehk viha faasi poole. Kas valitsus sellest faasist edasi liigub ja jõuab leppimise faasi on enam kui kahtlane, kuna siiani ei ole mingeid märke selle kohta, et reffide juhtimise all valitsus arenemisvõimeline oleks. 

Tihti tundub, et valitsus ei ole välja kasvanud koolieeliku tõrksa-trotslikku sündroomi vanusest ja jätkab tegelikkust eitades tuimalt oma joru ja jonni ajamist kõikide pealtvaatajate ja valitsetava rahva kannatuseks. 

Olukorras, mille puhul üks juhib ja teised oksendavad – nagu seda on kirjeldatud ühes anekdoodis oskamatust lendurist –, võib märkida veel seda, et praegune peaminister meenutab tegelast, kes naerab siis, kui kõik teised ümberringi nutavad.

Naerda oma valitsetava rahva ja eriti opositsioonipoliitikute üle armastab meie peaminister väga. Peaminister on „naljamees", nagu ka tema kolleeg rahandusminister. See minister on samuti väga tuntud „naljahammas". Peale selle on rahandusminister tihti üles astunud teiste ilu hindajana. Lisaks veel on rahandusminister aktiivne rahvasportlane. Kahju, et rahandusminister ei rakenda oma andeid spordiliidus „Jõud", vaid raiskab neid opositsioonierakondadega võideldes.

Valitsus aga põeb tõrges-trotslikku käitumishäiret, ise seda aimamata. Siseminister nõudis enne kohalikke valimisi riigikogu puldis esinedes, et „kriminaalne" erakond poliitikast „välja löödaks". Välisminister käis Kaukaasias tänavatel laulmas ja tantsimas ning karjus kõigest väest asju, millest ise eriti aru ei saanud. Seega on valitsuse kollektiivne käitumishäire endast märku andnud ka Eesti piiridest väljaspool.

ERR-i sees ja selle ümber lahvatanud skandaal, kus hea maitse ja normaalsuse piiridest on teadlikult üle sõidetud ning tehtud seda juba ei tea mitmes kord, kinnitab näitlikult seda, et praegune valitsus, kes on oma ministrite kaudu asunud kõiki ERR-i sigaduste vastu sõna võtnud avaliku elu tegelasi raevukalt tümitama, on põdemas raskel kujul tõrges-trotslikku käitumishälvet.

Sellise valitsuse puhul on kannatajaks mitte vähesed klassikaaslased või hoovikaaslased, nagu eelkooliealiste või koolitee alguses olevate laste puhul, vaid kogu rahvas. Kannatavad kõik Eesti Vabariigi kodanikud, kes peavad trotsiva ja vihase valitsuse fantaasiate all ägama, küll automaksu, küll mõne muu sisseviidava sigaduse pärast. 

Kõik toimuv tuleb meelde jätta ja tõkestada järgmistel, 2027. aasta valimistel tee võimu juurde Pakostal, Tsahknal, Michalil ja teistel „valitsejatel" igaveseks ajaks. Mõistagi ei tohi võimule ligi lasta ka sotsiaaldemokraate ega roheliste partei rohepöörajaid.