Politoloog Tõnis Saartsi väitel ei ole Eesti ühiskonnas enam tegu väärtuskonfliktiga, vaid konservatiivid on asunud ründama Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra alustalasid. Kolumnist Veiko Vihuri vastab, et need on just konservatiivid, kes seisavad demokraatia ja vaba ühiskonna eest, mida ohustab pigemini äärmusliku liberalismi diktatuur.
Te lugesite õigesti. On esitatud süüdistus, et konservatiivid ründavad Eesti Vabariigi põhiseadusliku korra alustalasid. Nõnda väidab Eesti Kirjanike Liidu ajakirjas Vikerkaar (nr 10–11/2019) politoloog Tõnis Saarts.
Saarts kirjutab, et osadel poliitikutel on tekkinud arusaam, et demokraatiat (ausad ja vabad valimised, poliitiline pluralism) on võimalik lahutada liberalismist (õigusriik, võimude lahusus, universaalsed kodanikuõigused). Saartsi väitel annavad EKRE juhid mõista, et liberaalne demokraatia on süsteem, mis „annab vähemustele liialt palju õigusi ja privileege ja surub maha konservatiivsed väärtused". Saartsi arvates ei ole siin tegemist lihtsalt väärtuskonfliktiga, „vaid rünnatakse tänase Eesti põhiseadusliku korra alustalasid".
Korrakem üle, mida me just lugesime: Saartsi hinnangul ei ole teatud liberaalsete väärtuste kriitika lihtsalt väärtuskonflikt, vaid rünnak – jah, rünnak! – Eesti põhiseadusliku korra alustalade vastu. Kui nii, siis saab öeldust teha vaid ühe järelduse: põhiseaduse aluste ründajatega ei saa pidada legitiimset dialoogi, sest Eesti rahvas on 1992. aastal põhiseaduse poolt hääletades põlistanud liberalismi ülimuslikkuse, sealhulgas kõikmõeldavad seksuaalvähemuste „õigused", ja konservatiivid lihtsalt ei taha tunnistada rahva tahte väljendusena sündinud riikliku korra aluseid…
Saarts ei ole muidugi ainus, kes nii arvab. Põhimõtteliselt väljendab ta liberaalse leeri hoiakut – arusaama, et liberaalsed või progressiivsed väärtused on juba paika pandud Eesti riigi alusdokumendiga ning kõik muu – sealhulgas traditsioonilised pereväärtused, rahvuse ja kultuuri säilimine – asub väärtuste hierarhias madalamal positsioonil. Liberaalne leer üritab konstrueerida seisukohta, et nende tõlgendus ühiskonna alusväärtustest on põhistatud põhiseadusega, mistõttu kujutab igasugune kriitika või teistsugune arusaam väärtustest endast rünnakut põhiseadusele.
Konservatiivid võiksid taolistele süüdistustele vastata, et hoopis liberaalid üritavad kaaperdada demokraatiat ja põhiseadust, pannes need teenima ja väljendama oma maailmavaadet ja väärtushoiakuid.
Peamine on, et Saartsi mõttekäik lähtub põhimõtteliselt väärast ettekujutusest. Konservatiividel ei ole absoluutselt mitte midagi ei ausate ja vabade valimiste, poliitilise pluralismi, õigusriigi, võimude lahususe ega universaalsete kodanikuõiguste vastu.
Eesti konservatiivide poolt väljendatud kriitika on suunatud just kõigi nende komponentide tugevdamisele. Valimiste aususes ja läbipaistvuses on tekkinud küsimused seoses e-hääletamise mõnede aspektidega. Poliitilist pluralismi on püüdnud pärssida just liberaalid. Õigusriik ja võimude lahusus on küsimärgi alla sattunud pigemini teatud jõuametkondade ja ametnikkonna tegevuse tõttu. Demokraatia tervikuna on kannatanud seetõttu, et suur osa olulistest otsustest tehakse hoopiski väljaspool Eestit, Euroopa Liidu instantsides.
Minu teada ei ole konservatiivid kunagi ega kusagil väljendanud ka soovi vähemustelt õigusi vähemaks võtta, nagu Saarts vihjab. Konservatiivid leiavad, et kõigil peavad olema täpselt samasugused üldiselt aktsepteeritud inim- ja kodanikuõigused. Kui rääkida seksuaalvähemustest, siis pole konservatiivide leeris kõlanud kordagi väide, et seksuaalse sättumuse tõttu tuleks piirata kellegi kodanikuõigusi.
Vaidluse tuum ei ole üldse selles, et kelleltki tuleks õigusi vähemaks võtta. Väärtuskonfliktiks kasvanud erimeelsused on tekkinud hoopis teatud huvigruppide radikaalsete tõlgenduste pinnalt, mille kohaselt tuleks ümber defineerida üldine arusaam abielust ja perekonnast, laiemalt üldse inimene (mees või naine) olemisest. On ekslik ja valelik väita (tõsi, Saarts ei tee seda otsesõnu), nagu oleks eesti rahvas 1992. aastal põhiseadust vastu võttes juba ette heaks kiitnud homoabielud jms, kuna need kujutavat endast universaalset inim- ja kodanikuõigusi.
Kui miski ohustab Eesti põhiseadusliku korra alustalasid, siis on selleks katsed kehtestada liberaalse demokraatia sildi all ühe ideoloogia – ja nimelt äärmusliku liberalismi – diktatuur. Kahjuks annab ka Saarts sellesse oma panuse, kuulutades oponentide vaated sisuliselt põhiseadusvastaseks. Diktatuur, ka lihtsalt ühe ideoloogia diktatuur, vastandub alati tõelisele liberaalsusele ja vabale ühiskonnale, isegi kui see diktatuur on kehtestatud väidetavalt liberaalsuse kaitseks.
Viimastel aastakümnetel on läänes sattunud mitmed olulised põhivabadused väga suure surve alla. Liberalismiideoloogia või õigupoolest selle radikaalsed edasiarendused on hakanud pärssima sõnavabadust, usuvabadust, väljendusvabadust, ettevõtlusvabadust jne. Just selles seisneb surmaoht demokraatiale ja vabadusele, mitte konservatiivide või „populistide" püüdlustes neile ohtlikele arengutele vastu seista.
Mis aga Tõnis Saartsi puutub, siis politoloogilt ootaks vahedat analüüsi, mis aitaks ühiskonnas ja poliitikas toimuvaid protsesse mõista, mitte lihtsalt ühe leeri propagandapunktide esitamist.
Päisefoto: Veiko Vihuri