Avalikkusele valetav ja ühiskonda lõhestav võrdõigusvolinik Liisa Pakosta ei tohi jätkata sellel ametikohal. Õigupoolest tuleb see vaba ühiskonnaga ühtesobimatu ideoloogiakomissari ametikoht likvideerida, leiab kolumnist Veiko Vihuri.
Eesti Vabariigi soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku ametit peab ideoloogiline radikaal ja radikaalne ideoloog. Punkt. See ei ole muidugi mingisugune uudis, sest see ametikoht ongi loodud teatud radikaalsete, ühiskonda lõhkuvate ideoloogiate elluviimiseks, et kellegi silmis edendada „õiglust" ja luua „paremat" inimkonda. Aga siiski. Miks peavad Eesti Vabariigi kodanikud taluma institutsiooni, mis oma sõnumite ja tegevusega lõhestab ühiskonda ning halvustab väga suurt osa inimesi?
Minu mõõt sai lõplikult täis, kui volinik Liisa Pakosta väljendas 6. novembril ETV saates „Esimene stuudio" seisukohta, et kooseluseaduse ümber kuhjunud pinged võtaks maha perekonnaseaduse muutmine nii, et abielu ei oleks enam mehe ja naise vahel, vaid lihtsalt kahe inimese vahel. Osundan Pakosta sõnu:
„Vaadates kogu seda ühiskondlikku traumat, mis selle ümber on olnud, oleks minu arust väga mõistlik muuta perekonnaseaduse esimest paragrahvi, ja seda on tegelikult öelnud ja palunud vanemad inimesed maapiirkondades, kellega ma olen kohtunud, et nad on väsind sellest ründamisest ja sellest teemast, et noh, kui teha siis muutus ära juba – et teeme ühe lihtsa muutuse perekonnaseaduse esimeses paragrahvis, kus praegu on öeldud, et abielu on mehe ja naise vahel, on siis, et abielu on kahe inimese vahel. Siis poleks neid rakendusakte ja muid asju vaja."
Lühidalt, Eesti Vabariigi võrdõigusvolinik on teinud ettepaneku anda samasoolistele paaridele võimalus abielluda, kuulutades seejuures täiesti küüniliselt, et homosuhete riikliku reguleerimise katse tõttu tekkinud ühiskonna pahameele võtab maha veelgi radikaalsem käik – nn homoabielu seadustamine.
Meenutagem, et kooseluseaduse läbisurumise ajal 2014. aastal kinnitati vastuseisjatele, et mingit kavatsust liikuda edasi samasooliste abielu juurde ei ole ja sellega ei maksa kedagi hirmutada. Nagu näeme, osutus see lubadus VALEKS, just nii nagu olid valelikud ja ebademokraatlikud need võtted, mille abil kooseluseadus selle värdkujul läbi suruti. Suurt osa inimesi ärritaski kooseluseaduse puhul selle läbisurujate küüniline valelikkus ja vassimine.
Loomulikult on otseselt VALE väide, nagu ei kujutaks LGBT- ja sooideoloogia endast ideoloogiat, ehk nagu Pakosta ütleb: LGBT-kogukonda esindavaid organisatsioone ei saa nimetada ideoloogilisteks kodanikuühendusteks. Vähegi kriitilist mõtlemist ja analüüsivõimet omavad inimesed, kes on jälginud nimetatud organisatsioonide tegevust ja tutvunud nende materjalidega, saavad otsekohe aru, et need põhinevad ideoloogilistel veendumustel, mida soovitakse kogu ühiskonnale justkui endastmõistetava, üldkehtiva normina peale suruda.
LGBT-äärmuslaste – kelle hulka kuulub ka volinik Pakosta – UUE VALE kohaselt kujutab LGBT organisatsioonide riikliku rahastamise kahtluse alla seadmine ja ka homopropaganda kritiseerimine endast vähemuste kiusamist. Samas ma ei tea Eestis mitte ühtki kodanikuühendust või erakonda, mis sooviks seksuaalvähemustelt mingeid õigusi ära võtta või nende esindusorganisatsioonide tegevust keelustada. Näiteks EKRE volikogu deklareeris 26. oktoobril sõnaselgelt:
„Me ei kutsu üles LGBT aktivistide ühinguid sulgema. Meie eesmärk on lõpetada seksuaalvähemuste riiklik rahastamine, et kõik ideoloogilised kodanikuühendused saaksid tegutseda võrdsetel alustel. Kodanikuühendused ei tohi olla avaliku võimu käepikendus. Kodanikuühendused peavad olema valitsusvälised organisatsioonid, mis elatuvad kodanike ja oma liikmete annetustest, mitte riigi rahalisest toetusest."
Sellest hoolimata loob riigiametnik Pakosta, kelle ülesandeks peaks olema ühiskonna vastuolude ja lõhede silumine, mitte süvendamine, riigitelevisioonis VALELIKKU pilti sellest, nagu meenutaks Eesti poliitiline olukord 1920.–1930. aastate Saksamaad – kiusatavat vähemusi ja rünnatavat meediat. EKREst luuakse VALE abil tõele mittevastav kuvand kui vähemusi ja nõrgemaid kiusavast kurjast seltskonnast, keda mõistlikud ja rahumeelsed inimesed peavad hambad ristis kuidagi taluma. (Pakosta sõnul on Pärnus LGBT üritusele läinud EKRE liikmete kurjus lausa karistusseadustiku alusel karistatav.)
Selline VALETAMINE ja teadlik eksitamine riigiametniku poolt riigitelevisiooni eetris ei ole mitte kuidagi aktsepteeritav – nii nagu ei saa tolereerida samasuguse VALELIKU, hämava retoorika kasutamist peaminister Jüri Ratase või minister Tanel Kiige puhul. Viimane süüdistas SAPTK-d otsesõnu seksuaalvähemuste tagakiusamises ja laimamises. Kriitikat jagus ka EKRE-le. „Täna rünnatakse konkreetset vähemust, rünnatakse võib-olla pagulasi. Homme võib-olla taas naisi. Selliseid asju teha ei tohi," rääkis Kiik ühes hiljutises videousutluses. Mida?!
Niinimetatud seksuaalvähemuste õigusi on igal pool edendatud sama malli järgi. Ühelt poolt konstrueeritakse reaalsuse ja terve mõistusega vastuolus olevad ideoloogilised kontseptsioonid, mille aluseks on äärmuseni viidud liberalistlik vaba eneseteostuse põhimõte – sa võid olla see, kes tahad. Teisalt nõutakse kogu ühiskonnalt oma väärtushinnangutest loobumist, kuulutades vastuseisjad kõhklematult sallimatuteks vaenu õhutavateks natsideks (ehkki neil pole sallimatuse, vaenuõhutamise ja natsismiga midagi pistmist) ja rakendades võimaluse korral nende suhtes repressioone (värske näide on Soome endise siseministri ja rahvasaadiku Päivi Räsäneni vastu tõstetud süüdistused).
Kui tõesti soovitakse saavutada „sidusat ühiskonda", nagu ametlik retoorika kõlab, tuleb kõigepealt hakata arvestama selle väga suure osaga ühiskonnast, kes ei nõustu LGBT ideoloogia levitamisega riigivõimu tellimusel maksumaksja raha eest, nagu ka pereväärtuste ümberdefineerimisega ideoloogilistel kaalutlustel. Mis õigusega tembeldatakse need inimesed täiesti alusetult ja VALELIKULT kiusajateks ja võrreldakse neid natsidega?! Mis õigusega ähvardatakse neid riikliku voliniku karistusseadustikuga?!
Valetav ja ühiskonda lõhestav volinik Liisa Pakosta ei tohi jätkata sellel ametikohal. Õigupoolest tuleks see vaba ühiskonnaga ühtesobimatu ideoloogiakomissari ametikoht likvideerida. Mis puutub aga Pakosta osutusse, justkui toetaksid vanemad inimesed maapiirkondades abieluinstitutsiooni avamist samasoolistele paaridele, siis pandagu see küsimus rahvahääletusele. Siis selgub, kas inimesed peavad seda võõrandamatuks inimõiguseks või hoopis ühiskonnaga ideoloogiliseks manipuleerimiseks.