1905. aasta revolutsiooni mälestusmärk Tallinnas Tammsaare pargis. Skulptuuri on rahvasuus kutsutud ka "taksopeatajaks" ning "Halloo, taksi, viige mu joodik mees koju!". Foto: Vikipeedia

Malle Pärn kirjutab seekordses kolumnis kapitalismi ohvritest Eesti ühiskonnas – ja paraku on neid palju.

Okupatsioonimuuseum nimetatakse ümber “Vabamuks”. Mida see sõna õieti tähendab, kas see on mõni härra Ilvese Sõnause uuendus? Tuleb see küllap sõnast “vaba”, “vabadus”. Mis on okupatsioonil tegemist vabadusega? Vabamu kõlab pigem nagu ebaõnnestunud lühend Vabaõhumuuseumist, ent Okupatsioonide Muuseum on ju nelja seina vahel?

Kas kardetakse, et sinna hakatakse koguma ka uue, lääne okupatsiooni eksponaate? Või tahetakse – meie idanaabrite meeleheaks – meie ajalugu ümber teha? Et polegi meil olnud õieti mingit okupatsiooni? Nagu on unustatud ja ümber nimetatud Eesti Post, Eesti Telefon, Eesti Õhk? Eesti Energia on veel alles, kauaks, kes teab? Küllap käib juba sealgi uue nime otsimine.

Kas okupatsiooni meenutamine tahetakse ka vihakõne seadusega ära keelata?

Oleks niisiis aeg hakata rääkima juba ka kapitalismi ohvritest.

Noh, ega otseselt ja teadaolevalt tapetud pole meil siin ju kedagi, Siberisse viidud ka mitte. Ometi on meie mingis mõttes edukas areng kaasa toonud lõhutud ja rõhutud elusid, küüditanud inimesi oma kodudest välja, lõhestanud rahvast, ajanud meid omavahel tülli.

Eesti keel on imeline, võrratu, rikas ja täpne, kus sõna on kaalukas ja kannab sõnumit. Sõna “rikkus” on meil miskipärast väga sarnane ühe teise sõnaga: “rikkuma”. Rikkus, niisiis, rikub midagi ära. Rahaline rikkus rikub inimese, kes seda omab, ja vaimne rikkus rikub ära vaimselt rikka inimese materiaalse elukülje, finantsilise läbilöögivõime halastamatus kapitalisüsteemis.

Kapitalismi ohver on seega vaimuaristokraat, kes ei suuda kapitalimänge kaasa mängida. Teda ei vajata, sest tal on mõned puudused, mis teevad ta kapitalistide jaoks ohtlikuks ja tülikaks: südametunnistus, iseseisev mõtlemine ja nägemisvõime. Ta ei saa teiste arvel oma materiaalset heaolu tõsta, ta suhtub kriitiliselt aktiivsete ja edukate väljamõeldud reformidesse ja kampaaniatesse, ta näeb läbi nende valesid ja eufemisme, ta tunnetab meid terve rahvana valitsevaid hädaohte. Ta kirjutab täis oma lauasahtlid, aga teda ei avaldata. Ta ei oska kerjata ega kelleltki nõuda raha oma raamatute trükkimiseks. Teda ei võeta tööle, sest ta ei valeta ega varasta, sest ta elab teistsuguses maailmas, vaimses. Seal ei ole jumalaks raha, vaid tõde. Ta tunneb ennast võõrana üleüldises kultuurituses, ta võib kaotada elutahte, sest ta on pagulane oma kodumaal, kus otsustajad ja hindajad on keskpärased konformistid ja kisakõrid, ning kus tarkus, viisakus, tagasihoidlikkus, kombekus, ausus ja muud igihaljad väärtused on üle parda heidetud või põlu all. Teda teeb nukraks, et peab oma rahva allakäiku pealt nägema, et inimene nii vähe endast lugu peab, et rahvas vabatahtlikult ja rõõmsalt oma hääbumisele vastu marsib.

Kapitalismi ohver on ka kapitalist, ehkki ta seda ise ei tea – ilma südametunnistuseta ja kaastundeta inimene. Tema vaateväli ja mõtlemisamplituud on ahenenud, ta suudab näha ja mõista vaid seda, mis puudutab teda ennast ja tema kapitali.

Loomulikult on kapitalismi ohvrid kõik need, kes on kaotanud töökohad ja kodud, kes on alla käinud, sest nad on kapitalismi jaoks ülearused inimesed. Sest kapitalism vajab ainult kapitaliste ja kapitalistidele kuulekaid töölisi, kes oleksid vastuvaidlematult nõus maksma ära kõik maksud, ükskõik kui palju ja kui alusetult neid ka ei kergitata, ning kes on valmis nende maksude tasumiseks aina rohkem tööd rügama.

Ja muidugi need, kes on enneaegselt surnud või invaliidistunud, tänu edukaile politsei- ja meditsiinireformidele. Ja kõik pensionärid, kellest tehti tänavakivid kapitalismi moodsa ja mugava kõnnitee jaoks.

Ohvriteks on needki, kes võtsid omaks uue ideoloogia ja kultuurituse, ning iga hinna eest, teisi kõrvale lükates, püüavad piruka juurde trügida. Kapitalismi ohvrid on need, kes vaid selleks, et kuidagi vee peal püsida, nõustuvad ka ise hakkama kapitalistideks, ehkki see nende südametunnistust koormab ja nende rahuliku une röövib.

Kapitalismi ohvrid on inimesed, kes on teinud kõik meie seadused ja reformid. Nad on omaenda rahva hävitamisele kaasa aidanud, ja levitanud valesid, mida suur osa neist ilmselt isegi usub. Nad on kasvatanud endale silmaklapid, mis lubavad neil näha maailma nii, nagu kapitalistid soovivad. Nad usuvad tõsimeeli, et nad on teinud head tööd, et nad on olnud edukad ja tublid, et nad on loonud heaolu- ja õigusriigi.

Kapitalismi ohvrid on lapsed, kes kasvavad üles valede, rumaluse ja labasuse pealetungi all. Kes on omapead jäetud halastamatu võidujooksu keskele kommertsraadiote labase lobisemise, pealesunnitud häbituse, vägivaldsete multikate, mõistust pärssivate arvutimängude ja halva muusika vastutustundetus lärmis.

Kõik me oleme kapitalismi ohvrid, terve meie rahvas on selle koorma kandmisest ühel või teisel viisil haige. Aga mitte kõik ei ole parandamatud. Kes ennast haigena tunneb ja terveks saada tahab, sel on lootust paraneda. Kes ennast terveks ja ühiskonnakorraldust õigeks peab, sel enam lootust ei ole. Kui just Jumal piksena sisse ei löö.

Kapitalismiohvrite mälestusmärk huvitab vist ainult Teist Eestit, sest vaimselt rikutud inimene ei saa aru, et ta rikutud on. Et aga Teine Eesti pole nii rikas kui esimene, kes pillab miljoneid mõttetult, võiks tarvitusele võtta juba mõni olemasolev kuju – näiteks see, mis asub Estonia taga, kus mees on nõrkenud ja naine hüüab appi. Sotsialistliku heaolu tingimustes tähendas see kuju, et mees on purjus ja naine peatab taksot. Nüüd, edukas õigusriigis, leidub talle uusi tähendusi. Elu meie ümber pakub selleks igati kirkaid näiteid.