Pildil Edward von Lõnguse teos "Kuningas on alasti". Foto: Wikimedia commons

Kogu see 21. sajandi innovatsiooni ja progressiteooria on üks kurja võõrasema uinutamisjutt, mille varjus meid tahetakse paljaks röövida ja suunata normaalse elu asemel tegelema väljamõeldud virtuaalmängudega, kirjutab Malle Pärn.

Mõtlen ikka ja jälle tagasi möödunud kaheksale kuule Tartu linnavolikogus. 

Kevadel võisime lugeda uudist: „Tartu linn osaleb juhtpartnerina projektis „Tartu renoveerib" ja lööb kaasa projektis „LIFE IP BUILDEST – renoveerimise maraton Eestis".

Tartu linnavolikogus oli loomulikult enne seda hääletus. Vastu olid vaid kolm inimest, mina olin üks nendest. Teistes ei tekitanud see veider maraton mingeid kõhklusi. Koalitsioon niikuinii seal saalis eriti ei mõtle, nii. mõnedki uurivad oma telefone ja otsivad internetist huvitavaid kaupu. 

Aga mina, üks igavesti tülikas tegelane, küsin: miks „renoveerimise maraton"? 

Maraton on rahvarohke pikamaajooks, kus võitjad saavad autasu. See on spordivõistlus. Miks on vaja hoonete remonti kujutada spordivõistlusena? Kellega me võidu jookseme, kuhu ja milleks? Ja mis on auhinnaks? Peasilitus Brüsselist? 

Ja lisaks veel lausa kurioosum, projekti nimi: LIFE IP BUILDEST?

Kuidas saab mõistusega inimene olla sellise „projekti" poolt? 

Kui mingi ettevõtmise nimi nii kahtlasena tundub, kas siis saab olla tegemist usaldusväärse ettevõtmisega? Projekti (ja ka ettevõtte) usaldusväärsus algab nimest. Kui nimi on ebaõnnestunud, siis ei saa olla tegemist hea asjaga, sest hea asja mõtlevad välja arukad inimesed ja nemad panevad oma "lastele" ka arukad nimed. 

Projekt, millel on veider võõrkeelne nimetus, ei ärata usaldust. Eriti kahtlased on võõrkeelsete sõnade silpidest moodustatud lühendid, kus lühendkombinatsiooni keskel kasutatakse suurt algustähte. Või koguni mitut. Nagu näiteks ZeroEST (veel üks moodne projekt, millega Tartu rõõmsalt ühineb). See paistab meil olevat suur mood, aga moel teatavasti ei ole tingimata otsest sidet terve mõistusega. Mood on alati seotud kasumiga, halvemal juhul koguni raha väljapetmisega. 

See ZeroEST tunduks muidu olevat üsna positiivne, võimalik, et selle päriseesmärk on vajalik ja hea, aga nimi on absurdne ja projekti sõnastus rõhub ülimalt kliimahulluse suurmoele ja uduterminitele. Liiga ilmselt ratsutatakse kliimahobuse seljas, sest see on moeasi ja kindlasti võetakse aplausiga vastu. Ühesõnaga: lõhnab kangesti rahaõngitsemise projekti järele, nagu need teisedki imelike nimedega projektid.  Siin on veider veel see, et silp EST on kirjutatud suurtähtedega, ehkki peaks olema tegemist lühendiga Estonia'st, mitte ettevõttest, mille esitähtedest moodustub lühend EST (nagu näiteks SAPTK). Ja miks Zero? Mida arvata ettevõttest, kes esitleb end nimega Null-Eesti? 

Otsustage ise, tsiteeerin:

* MTÜ ZeroEST visioon on olla juhtiv kliimaneutraalse mehitatud ja mehitamata lennunduse arenduskeskus.

* missioon on juhtida Tartu elektrilennunduse, vesiniku- ja droonitehnoloogiate arendust, testimist ning roheenergeetikaga seonduvaid kliimaneutraalseid initsiatiive. 

* Esindada Tartu linna püüdlusi jõudmaks Euroopa Liidu 100 kliimaneutraalse linna hulka aastaks 2030. (tsitaadi lõpp) 

Nagu oleks vajalik, aga – „kliimaneutraalseid initsiatiive", „esindada püüdlusi"… ?

Need, kes selliseid projekte kaitsevad, loomulikult vastavad kahtlejate küsimustele terve rea äraõpitud põhjendustega, mis pärinevad nende USUST teatud teadlasterühma loodud dogmasse, mille järgi kliima ohtlikult soojeneb otseselt inimtegevusest tekkiva CO2 mõjul, ja sellepärast on nad välja mõelnud mitmeid (nendele kasulikke) ettevõtmisi, mida nüüd ärimeeste ja paljude poliitikute survel tahetakse Euroopas kõigile kohustuslikuks teha. 

Ja loomulikult on meie rahvusliku alaväärsuskompleksi all kannatavad liberaalpoliitikud kohe ustavate pioneeridena „alati valmis" end hingetuks jooksma, et selle progressiga maailmas esimeste hulka jõuda. 

Jooksku nad pealegi, aga mulle teeb muret see, et nad sunnivad ka rahva seda jooksu nendega kaasa tegema, küsimata, kas ta seda tahab või ei taha, kas ta seda vajab või ei vaja, kas see on talle jõukohane või ei ole mitte. Liberaal ei küsi kunagi rahva käest, mida tal vaja on, liberaal on kindel, et ta teab ise, mis on rahvale kasulik ja mis on kahjulik. Rahvas olgu vait ja kuulaku sõna. 

Näiteks, lasteaiad võiksid tegelikult, nagu koolidki, olla lausa linna (riigi) ülevalpidamisel! EKRE soovis alustuseks Tartus lasteaiatasusid poole võrra alandada. See oleks olnud noortele peredele vajalik tugi, niikuinii on nad enamasti kõik oma kodulaenuga rootsi pankade orjad. Poolthääled sellele tulid vaid opositsioonist. Teistel oli rahast kahju!

Sel talvel sadas väga palju lund, Tartu kõnniteed olid kohati nagu kehvad uisuväljad ja kohati üsna hullud ekstreemspordirajad. Kas keegi on kokku arvutanud, kui palju murti linna tänavatel luid? 

Miks me peame uskuma, et me suudame oma "innovaatika" ja majade "nutistamise" projektidega terve maakera kliimat muuta, kui me ometi näeme, et me ei saa hakkama isegi oma linna tänavate lumest puhastamisega? Kas see pole absurdne, et mitte öelda lihtsalt rumal? 

Jätame ometi need heaoluriikide ajaviitemängud kõrvale ja püüame oma linnakodanike elu normaalseks teha! Meie inimesed tahaks ju ka kunagi natuke seda "heaolu" maitsta, meie pole sinna veel jõudnudki, kui meilt juba hakatakse sinna jõudmise illusioonigi igasugu progressiprojektidega käest ära võtma! 

Usk on hea asi, kui see inimest paremaks teeb, teda mõistlikumalt käituma suunab, teda rohkem kogukonna heaolule mõtlema paneb, aga kui keegi hakkab oma usu järgi tervet maailma kardinaalselt ümber tegema, normaalse inimliku elu aluseid hävitama ja kõiki teisi uskumusi hukka mõistma, siis on see usk paha ja kahjulik. Ja sellise usu loojad ja levitajad on kurjategijad. 

Te kõik teate Anderseni muinasjuttu "Keisri uued rõivad". Kaks petist lubasid keisrile õmmelda ülipeenest kangast uued rõivad. Tegelikult ei kudunud nad mingit kangast ega õmmelnud rõivaid. Inimlikku rumalust ära kasutades ütlesid nad, et see kangas on nähtamatu nendele, kes ei kõlba oma ametisse või siis on lubamatult rumalad. Nõnda ei julgenud keegi tunnistada, et ta seda olematut kangast ei näe, isegi mitte keiser ise, ja ta läks rahva ette ilma riieteta, uskudes, et tal on seljas riided, mida tema lihtsalt ei näe. Ja vaid üks väike poiss rahva hulgast julges hõigata, et keisril ei ole midagi seljas! 

Kas ei ole meil tänapäeval päris palju selliseid petiseid, kes meile kalli raha eest olematut kangast koovad, valetades meile, et kui me seda ei näe, siis oleme lubamatult rumalad või ei kõlba oma ametisse? 

Üks selline rätsepalugu on kogu see hüsteeriline rohepöörde muinasjutt. Ma nimetaksin neid kliimaneutraliste (Anderseni järgi) kliimakangruteks. Keegi mõtles selle religiooni välja ja „pani müüki", jüngrid ja osavad ärikad hakkasid seda levitama ja arendasid välja terved kasumiteenimise (ja rahvuslike majanduste hävitamise) süsteemid, mis kuulutatakse kõigile kohustuslikuks, millega saab inimestelt toiduraha ja rahuliku normaalse elu ära võtta, panna nad tühja tuult taga ajama, kusjuures nad on sunnitud selle tuule ka raskete rahadega kinni maksma.

Meil ei ole vaja isejuhtivaid autosid, "nutikaid" ülekäiguradasid", "liginullenergiahooneid", las tegelevad nende mänguasjadega need, kellel pole valusamaid probleeme. Meil on! Sadu! 

Tartu linna eelarves on terve rida ulmelisi projekte, millesse loobitakse sadu tuhandeid eurosid. Milleks on meil vaja pürgida Euroopa esimeste kliimaneutraalsete linnade hulka? See on juba sisuliselt absurdum, kuidas saab linn olla kliimaneutraalne? Absurdsed terminid näitavad alati ära, et tegemist on absurdsete ettevõtmistega. 

Toon mõned väljavõtted linna eelarvest rahastatavatest projektidest: 

– töötatakse välja digitaalne tööriist, millega lihtsustada liginullenergiahoonete renoveerimiselementide projekteerimist ja tootmist

– koostada Tartu linnale süsinikeelarve, lähtudes 2015. a Pariisi konverentsi põhimõtetest

– töötatakse välja andurivõrgu konfiguratsioonimeetodid ja hindamisalgoritmid, mis võimaldavad reaalajas automatiseeritud sisekliima kategoriseeritud hindamist, mis on esimene selline lahendus maailmas

– suurendada kohaliku tasandi võimekust seoses digitaalsete lahenduste kasutamisega avalike teenuste pakkumisel ja parendamisel

– töötatakse välja energia- ja kliimakavade (SECAP) rakendamine ja juhtimine, arvestades institutsionaalseid, õiguslikke ja finantsmajanduslikke raamistikke

Ma ei saa aru, miks nii paljud eesti inimesed kannatavad ägeda rahvusliku alaväärsuskompleksi all. Ja eriti need, kes on ometi justkui kangesti edukad olnud ja ennast igasugu valitsustesse suutnud välja võidelda? Võiks ju ometi oma edu ja tähtsuse üle uhkust tunda, selle üle õnnelikud olla ja oma rahva heaks kasulikku tööd teha, makstakse neile ju hästi? 

Miks võtavad nad lahkesti ja "avatult" vastu kõik võõrliigid, mida neile surutakse peale kuskilt välismaalt, aga tallavad hoolimatult maha meie oma mullas sirgunud lihtsad, aga meie eluks hädavajalikud taimekesed? Eestis on piisavalt palju tarku ja andekaid inimesi, me peaksime neid kuulama ja nende plaane toetama, mitte otsima välismaiseid petisrätsepaid!

Meile öeldakse, et palju raha nende "projektide toetamiseks tuleb Euroopast ja välismaistelt "toetajatelt"? Aga mis huvi peaks neile pakkuma meie elumajade renoveerimine? Mõtelge sellele, et tasuta ussikesed on ainult õngekonksu otsas ja tasuta juust on hiirelõksus! Mida nad meilt vastutasuks tahavad? Me müüme ju oma lapselapsed orjusse, mille sisu ega ulatust me ei oska ette näha!

Kogu see 21. sajandi innovatsiooni ja progressiteooria on üks kurja võõrasema uinutamisjutt, mille varjus meid tahetakse paljaks röövida ja suunata normaalse elu asemel tegelema väljamõeldud virtuaalmängudega. 

Aga need, kelle mõistus veel lõplikult uinutatud pole, peavad meeles pidama, et meie kohus on oma maa, riik ja kultuur alles hoida ja tervena edasi anda tulevaste põlvede eestlastele!