Kõige kindlam tee rahvust hävitada on lõhkuda või diskrediteerida tema väärtushinnangud. Ilma ühiste väärtushinnanguteta rahvus on väljasurev rahvus, toonitab Malle Pärn Objektiivi kolumnis.
Meie lapsed käivad kaksteist aastat koolis, ometi ei tea väga paljud neist, mida endast kujutab inimeseksolemine, ei tea eriti palju ka iseendast kui inimisiksusest. Lastele õpetatakse koolis tohutult palju ebaolulisi asju ja jäetakse õpetamata väga paljud eluliselt olulised asjad.
Hariduse eesmärk peaks olema iseseisva, mõtlemisvõimelise inimese ja ausa väärika teadliku vastutustundliku ühiskonnaliikme kasvatamine.
KES ma olen, peaks olema keskne küsimus hariduses. Kes ma olen ja mida kujutab endast see maailm, kus ma elan? Missugused on inimese õigused ja kohustused selles maailmas ja oma kogukonnas?
Inimene saab täiskasvanuks siis, kui ta võtab vanematelt ja õpetajatelt üle kohustuse ennast inimesena kasvatada.
Kui inimene teab, kes ta on ja kus ta elab, siis ei eksle ta pimedana padrikus, ta elab ja areneb, vastavalt oma annetele ja eelistustele. Siis ta ei otsi lahkhelisid, vaid harmooniat, sest harmoonia on eksistentsi alus. Vaadakem loodust: ükski puu ei mässa oma juurte vastu!
Kõige kindlam tee rahvust hävitada on lõhkuda või diskrediteerida tema väärtushinnangud. Ilma ühiste väärtushinnanguteta rahvus on väljasurev rahvus.
Väärtusi ei saa jagada liberaalseteks ja konservatiivseteks. Väärtused on üldinimlikud, neid ei saa kellegi soovil juurde leiutada. Väärtus on see, mis on väärtuslik ja väärikas. Mis õhutab inimest arenema ja selle läbi paremaks saama, mitte vastupidi.
Miks klassikalised väärtused liberaalidele ei kõlba?
Sest nad piiravad nende isekust ja lodevust, mida nemad peavad vabaduseks ja inimõigusteks.
Jumala maailmas on inimese eesmärk liikumine täiuslikkuse suunas, paremaks, targemaks, ilusamaks, suuremaks saamine. See on lõpmatu arenemine. Ja selleks tuleb ohjeldada oma instinkte ja isekaid soove, mille kaudu hingevaenlane oma kuulekate teenrite abiga teda aina eksitada püüab.
Liberaalide narratiivis on inimese eesmärk võimalikult kõikidele isekatele soovidele ja ihadele järele anda, võimalikult piiramatult elust mõnu tunda. Jumala käsud aga takistavad seda.
Üleüldine uute, liberaalsete väärtuste jumalikustamine ja klassikaliste väärtuste tõrjumine näitab iseka inimese soovi Jumala seadustest vabaneda.
Ent inimene on osa loodusest ja ta ei saa selles looduses elada väärikat (ja õnnelikku) elu, kui ta loodusseaduste asemele ülbelt ja mõistmatult oma väljamõeldud reeglid kehtestab. Kui ta keeldub elamast pärismaailmas ja hulbib oma konstrueeritud narratiivitiigikeses.
Mõelgem, missugused väärtused on meile kui rahvusele olulised ja pühad?
Mida meil on vaja kaitsta ja hoida, et me ühe rahvana ja kultuursete inimestena alles jääksime?
Kas me oskame elus alati teha õigeid valikuid? Kas me teame kindlalt, mis on meile kasulik ja mis on kahjulik?
Kui palju me suudame ette näha oma mõtete, soovide ja tegude tagajärgi? Kui vastutusvõimelised me üldse oleme?
Kummaline on see, et inimesed mõistavad ja hindavad maailmas toimuvat väga erinevalt. Meie suhtumine millessegi või kellessegi oleneb sellest, keda me usume ja usaldame, kelle hinnangud üle võtame, sest mitte kõik inimesed ei vaevu elusündmusi ja olukordi ISE sügavuti analüüsima, kaaluma, kus on tõde ja kus on vale, enamasti võetakse üle kellegi autroiteetse isiku või grupi suhtumine.
Halvemal juhul allutakse kellegi omakasupüüdlikule manipulatsioonile ja lastakse ennast koguni ässitada tõe vastu sõtta.
Elus on alati oht, et meid eksitatakse ja me teeme valed valikud. Keda me usume, kelle poole me hoiame?
Mille järgi inimene teeb oma valikud? Kui palju on tal selles valikute tegemises vabadust?
Kui palju on talle juba sünniga ette antud tema tee ja tema meelsused, kui palju omandab ta oma eluga, kui palju võtab ta üle nendelt, kellega kokku puutub, kes teda õpetavad, kasvatavad ja mõjutada püüavad, või kes teda oma huvides petavad ja ära kasutada püüavad?
Kumb on suurem süüdlane, kas see, kes laskis end õigelt teelt kõrvale eksitada, või see, kes teda eksitas?
Miks osa inimesi tahab tõde leida ja kaitsta, aga teine osa inimesi valib vale ning hakkab valet uskuma ja teenima?
Kas me esitame veel endale selliseid küsimusi?