Inimeste üksteisele vastandamine ja omavahel tülliajamine on tänapäeval lausa süsteemne, justkui oleks selle taga tõesti mingi saatanlik vandenõu. Me elame nagu põhjatus sõimlemise soos. Viha näib olevat "uue normaalsuse" alusmüür, inimesi tahetakse hoida pidevase vihaseisundis, kirjutab Malle Pärn.
Kui meiegi midagi üheskoos otsustame teha, siis tuleb ennekõike suund paika panna. Kuhupoole me tahame minna? Selle järgi saame valida, kellega ja kuidas meil on võimalik koos töötada.
Me teame hästi valmi, kus luik, haug ja vähk otsustasid koos hakata vankrit vedama. Ent igaüks kiskus vankrit sinnapoole, kuhu tema ise tahtis minna. Luik püüdis taevasse tõusta, haug kiskus vette, vähk roomas tagurpidi mööda maad. Sikutasid ja sikutasid, aga koorem ei liikunud paigast.
Muidugi peab see ühine tegevus olema meile kõigile kasulik, muidu me ju seda ette ei võtaks. Ja see kasu tähendab seda, mismoodi mõjutab see tulevane ühistegevus meie kõikide elu. Kaasa arvatud meie omaksed, sugulased, sõbrad, lapsed ja lapselapsed.
Kasulik tegevus poliitikas ei ole see, mis poliitiku rikkaks teeb, vaid see, mis loob rahvale hea elukeskkonna. Valitseja on rahva teener!
Millest tekivad lahkhelid inimeste vahel? Luik, haug ja vähk on erinevad loomad, neil on erinev elu, muidugi on neil raske üht vankrit samas suunas vedada. Selleks oleks vaja teadlikku kompromissi. Aga ühe rahva kodanikud on ju üht liiki olendid, pealegi on meil ühtne kooliharidus, üks keel, ühine kultuur ja ajalugu. Hea, kui meil oleks ka ühtne haritlaskond, nii öelda rahvuslik vaimne eliit, eetiline ja kultuurne aristokraatia, keda kogu rahvas võiks usaldada. Nemad oskaksid meile öelda, milline suund oleks meile kõigile kõige õigem.
Kui inimesed vaatavad üht puud, ja lähevad omavahel vaidlema selle üle, mis liiki see puu on, siis tuleks kutsuda loodusetundja, kes objektiivselt, teaduslikult neile ära seletab, mis puu see on. Kask on kask ja kuusk on kuusk, selles suhtes ei saa olla mitut kokkuleppelist "tõde", ei saa öelda, et igaühel on õigus oma arvamusele selle kohta, kas see puu on kask või kuusk. See, kes kaske nimetab kuuseks, lihtsalt kas eksib või valetab.
Valetamine ei ole inimõigus, valetamine ei tohi olla ka riigis kehtiv vabadus. Valede levitamise tõkestamine ei ole sõnavabaduse piiramine!
Inimene, kelle "arvamustest" kellegi teise elu ei olene, võib omaette arvata, mida tahab. Las ta nimetab pealegi kaske kuuseks. Aga need inimesed, kelle otsustest ja tegevusest oleneb terve rahva elu ja riigi ülesehitus, peaksid küll suutma maailma adekvaatselt tajuda.
See, kes eksib elementaarsetes terminites, tuleb suunata ümber õppima.
See, kes tahtlikult valetab elementaarsetes terminites, tuleb kõrvaldada otsustajate ridadest!
Et välja pääseda praegusest loosungisõjast, tuleks kokku tulla ja ühtlustada terminid. Hakkame ometi rääkima ühest ja samast asjast, praegu arvustavad väga paljud "hukkamõistjad" kangekaelselt ja järjekindlalt omaenda maalitud karikatuure, mitte konkreetseid inimesi.
Karikatuuri põhjal ei saa inimese üle otsustada. Karikatuur ongi ju joonistatud selleks, et objekti kas hukka mõista või tema üle naerda. Igal juhul tuuakse seal välja objekti ebameeldivad või ühiskondlikult kahjulikud jooned.
Isegi portree või foto järgi ei saa inimese üle otsustada. Inimene on alati suurem kui tema pilt. Pilt on üksainuke hetk, mille fotograaf või kunstnik on tabanud, aga inimene koosneb miljonitest sellistest hetkedest.
Iga inimene näeb mingit objekti ikka teatud määral erinevalt. Inimest hinnates me võtame arvesse oma teadmised tema elust, tegevusest, mõtetest, mida ta on avaldanud. Me suhtume teisesse inimesse vastavalt sellele, mida me temast teame.
Mõistlik ja endast lugupidav inimene ei suhtu kunagi teisesse inimesse pealiskaudselt ja hoolimatult, ei anna talle kunagi hukkamõistvat hinnangut mingi üheainsa kuskilt haaratud muljekillukese või kontekstist väljskistud lausejupi põhjal. Mõistlik inimene ei avalda teist inimest hukkamõistvat artiklit meedias kõigile lugeda selle üheainsa petliku killukese põhjal.
Paraku on meil ka väga palju hoolimatuid ja omakasupüüdlikke inimesi, kellele ei lähe korda see, kas nende tegevus on ühiskonnale kasulik või kahjulik. Nad lähtuvad ainult oma isiklikust mõnust või kasust. Neile ei lähe korda see, et nad mürgitavad oma vihkamisega meie vaimset keskkonda.
Inimeste üksteisele vastandamine ja omavahel tülliajamine on tänapäeval lausa süsteemne, justkui oleks selle taga tõesti mingi saatanlik vandenõu. Me elame nagu põhjatus sõimlemise soos. Viha näib olevat "uue normaalsuse" alusmüür, inimesi tahetakse hoida pidevase vihaseisundis.
Eks ole geniaalne idee: ajame rahva vihaseks ja võtame ta siis "vihakõne" eest vastutusele?
Mis meil päriselt toimub? "Uue normaalsuse" sõdurid tahavad maa pealt minema pühkida "vana normaalsuse", ja paljud inimesed hakkavad neile vastu. Kindluse ründajad ei taandu ja kaitsjad ei taha alla anda. Ei tohigi! Nende sõda on õiglane, sest nad kaitsevad oma püha kindlust, mida ründavad agressiivsed barbarid.
Seda ei saa seletada primitiivselt, et kindluse kaitsjad oleksid nagu tagurlikud vihaõhutajad ja rahva lõhestajad, kes lihtsalt oma halba iselooomu teiste peal välja elavad. Siin on tegemist vaimude võitlusega. Ja see on universaalne. Sõda käib elu ja surma peale.
Konservatiiv ei vihka oma rahvast. Konservatiiv ei taha ühiskonda lõhestada. Mina näiteks armastan inimesi ja tunnen neile kaasa. Ma tean, et ka teised konservatiivid tunnevad sedasama. Keegi neist ei taha Eestit maha müüa ega ära hävitada. Vastupidi, ta tahab Eesti inimliku ja kultuurse riigina alles hoida! Ka meie laste laste laste jaoks!
Konservatiiv tahab kaitsta kaitsetut, seda, kellele tehakse ülekohut, kellelt tahetakse ära võtta inimliku elu võimalus, kes ise ennast kaitsta ei taipa või ei oska. Ta tahab korrale kutsuda vägivallatsejat, ülekohtutegijat, laimajat, röövlit ja ülbitsejat, alatut omakasujahtijat ja salakavalat petist. Ta tahab piirata vabadust laimata arukaid ja seaduskuulekaid kodanikke. Laimamine ja sõimamine ei ole inimõigus, seda ei tohi kultuurse ühiskonna meedia võimendada!
Esimene asi, millega meil on vaja tõsiselt tegelda, on meie keele ja meele, meie vaimse keskkonna puhastamine risust, valedest, manipulatsioonidest, seksuaalpropagandast, vihkamisest, epideemilisest hüsteeriast. Hakkame asju nimetama nende õigete nimedega!
Hakkame iseennast kaaluma üldinimliku klassikalise tarkuse valguses! Tõejärgse postmodernismi koht on ajaloo prügikastis.
Ehk on veel võimalik taas inimeseks saada? Üheks rahvaks saada? Hakata kasutama oma intellektuaalseid ja emotsionaalseid võimeid inimliku ühiskonna ülesehitamiseks, mitte selle hävitamiseks?
Eks see ole ikka üks hüüdja hääl kõrbes, aga ma ei saa ka hüüdmata jätta!