Miks ei või riigikogus üles tõsta valusaid küsimusi? Kas ei ole riigikogu kohustus meie riigi ja kodanike eest hoolitseda? Kas ei pea riigikogu alati kaaluma kõiki oma tegevuse võimalikke tagajärgi? Miks on vaja kohe karjuma hakata, kui keegi seal mingi valusa küsimuse esitab? Riigikogu ei ole laste liivakast, kirjutab Malle Pärn Mart Helme skandaali kommenteerides.
Kui õige mõtleks rahulikult järele, kuhu me siis jälle omadega välja jõudsime
Ütlen igaks juhuks, neile, kes rohkem lugeda ei viitsi, et ma EI pea kõiki naisi prostituutideks, ma pean naistest (nagu meestestki) väga lugu ja armastan oma rahvast. See on alus, millest ma lähtun igas oma mõttearenduses. Ma tahan alati kaitsta iga inimese väärikust ja vabadust.
Ja ongi saanud nädal sellest, kui Mart Helme järjekordset ristilöömist alustati. Ilmselt loodavad liberaalid, et see on ometi kord lõplik. Avalikud pöördumised ja õhinapõhised süüdistuskõned, solvunud naiste eleegiad, kuni Helme riigikogust väljaviskamise petitsiooni ja terve EKRE ärakeelamiseni välja. Sinna sekka loomulikult liberaalsed roppused.
Helme esitas valusa küsimuse: mis saab siis, kui… Ta ei nimetanud kedagi prostituudiks, ei halvustanud kedagi. Peale saamatu valitsuse ja kummitemplist riigikogu. Öeldakse, et eks see koer kiunata, kes pihta sai? Ta esitas küsimuse.
Helme valus küsimus vallandas lausa ameerikaliku orkaani, millele pani riigikogu kõnepuldis nurgakivi sots Indrek Saar, ideaalse stalinistliku filipikaga. Tema reageerimiskiirus oli märkimisväärne. Kõigil teistel oli hiljem aega oma viha koguda ning kuuldut oma võimete kohaselt seedida ja väljutada.
Näitlejana tabas ta ära oma võimaliku kuulsusehetke, ja sellest sai hardalt oodatud märguanne meie kanakarja kambaklastele. Ja kinnises ruumis kaua läppunud õhk hakkas liikuma, paiskas Toompea lossi aknad pärani ja paisus seekord tõeliseks orkaaniks. Tükk aega ei olnudki ju Mart Helmet tümitatud? Kuidas nii saab? Isegi kongressi sõnavõtus ei leitud midagi laiduväärset? Või koguti vaikselt vsõjavarustust?
Küsimusi esitatakse poliitikutele selleks, et neid mõtlema panna. Aga see ei anna alati tulemusi. Kui poliitik ei taha mõelda, siis ta solvub. Kas see näitab seda, et ta ei ole enam suutelinegi mõtlema?
Mart Helme tahtis meie valitsust mõtlema panna. Valitsus vastas orkaani vallandamisega. Eks see ole ju ka omamoodi vastus.
Isegi kohtus (minu teada) ei arvestata küsimust solvamise ega maine kahjustamisena. Küsimus ei ole "faktiväide". Küsimusele saab vastata: see ei ole nii. Aga meie liberaalid ei arvesta ammugi enam mingisuguste mõistlike printsiipidega.
Ei ole vist ilus presidenti kritiseerida, aga kui ta teeb midagi sellist, mis minule tundub ebaväärikana, miks ma ei tohi seda välja öelda? Kas ma pean kummardama tooli? Kui tema tegevus pälvib kriitikat, kui ta teeb minu meelest kellelegi ülekohut, kui tema kellelegi antud hinnang ei ole minu meelest adekvaatne, miks ma pean vait olema?
Ma palun vabandust, aga ma ei saa jätta ütlemata, et president oleks võinud arvestada konflikti olemust ja sisu ning jääda erapooletuks. See ei olnud ju ootamatu olukord, seda on ennegi olnud, mustrid on ju ammu tuttavad. EKRE tuleb vaigistada, sest ta on liberaalide vägivallavõimule ohtlik. Ja president pani ideoloogilisele kambakale kenasti oma "õla alla".
Presidendi ülesanne peaks olema lepitamine, mitte õli tulle valamine!
"Kurb, kui poliitik on kaotanud inimlikkuse" – mis on teie meelest inimlikkus, härra president? Kuulekas allumine valitsevale ideoloogiale, et kurjas seltskonnas edukat karjääri teha ja head palka teenida?
Milleski kahtlemine on, muide, väga inimlik, ja väga eestilik. Meie ajalugu on meile näidanud, et võõraid tulijaid ei saa alati usaldada! Ettevaatlikkus on väga väga inimlik. Ettevaatlikkusele ja mõistlikule arvestusele tähelepanu juhtimine on lausa valitsejate kohus, niisiis väga inimlik!
Ka mingi alatu plaani peale vihastamine on inimlik! Ja Helme ju vihastas selle peale, et Eestist tehti kõigile migrantidele pärani avatud riik!
Muide, kui Helme eksis, siis isegi eksimine on inimlik!
Ärge elage üle oma võimete, oli Helme sõnum, vastutage oma tegude eest, oli Helme sõnum! Aga see on valus sõnum. Ja selle sõnumi tooja tuleb risti lüüa.
President oleks võinud püüda ühiskondlikku hüsteeriat rahustada. Verbaalse kodusõja tingimustes vajab rahvas kaineid juhte.
Riigikogu esimees läks veel kaugemale. Ta nimetas Helme küsimust "tülgastavaks", või seda nähtust, et keegi julgeb riigikogus üles tõsta niisugust temale ebameeldivat küsimust. Julgeb riigi valitsejate tähelepanu juhtida võimalikele hädaohtudele. Ma ei teagi, mis just tema jaoks siin tülgastav oli. Ehk koguni Mart Helme ise?
"Tülgastava" sünonüümid on "vastik" ja "jälk", ent varjundilt on "tülgastav" nendest kõige võikam. Justkui vastikuse ja jälkuse ülivõrre.
Ma ei julgeks iialgi nii kergekäeliselt kasutada nii räiget väljendit. Tülgastav on laste vägistamine, venelaste tegevus Ukrainas, aga minu oma rahvuskaaslase üks lause pikast kõnest ei saa kohe mitte kuidagi olla tülgastav!
Sina jõle! hõikab kristlasest riigikogu esimees oma vanemale kolleegile, terve rahva kuuldes, ja mitte ükski "õiguslane" ei leia selles midagi imelikku? Riigikogu liikmele, kes sai valimistel 9170 häält!! Arvestage palun, et see arv tuli vaid ühest ringkonnast, mitte tervest Eestist.
Kuidas saab rahvas temast veel pärast seda lugu pidada? Teda tagasi valida? Oma kolleegidest tülgastuma?
Miks ei või riigikogus üles tõsta valusaid küsimusi? Kas ei ole riigikogu kohustus meie riigi ja kodanike eest hoolitseda? Kas ei pea riigikogu alati kaaluma kõiki oma tegevuse võimalikke tagajärgi? Riigikogu ei ole laste liivakast. Miks on vaja kohe karjuma hakata, kui keegi seal mingi valusa küsimuse esitab?
Ja miks on vaja see kohe meedia ventilaatorisse paisata? Anda tervele ühiskonnale uus tüliõun, et nad üksteist ka lõhki kisuksid?
Meie praegune valitsus on kõige hullem sõjaõhutaja terves meie ajaloos. Iga uus lahing näib olevat eelmisest kangem. Liberaalne front paisub nagu õhupall. Mis neid küll suudaks maha rahustada? Äkki oleks meditsiinil neile abi pakkuda? Või on see meie esimene suur ogavalgumäss?
Mõned ütlevad, et Helme küsimus oli kohatu. Et ajastus ei olnud õige.
Aga tehke meile palun viisakalt selgeks, et see oli kohatu!
Kas kõik sõjapõgenikud on head, ausad, töökad, ja mitte ükski neist kolmekümnest tuhandest ei ole pagenud kodumaalt selleks, et pääseda kohustustest oma kannatava kodumaa ees ja mujal maailmas suuremaid rahasid kokku kühveldada, sel ajal, kui tema suguvendi massiliselt tapetakse?
See kohutav materdamine, mis meedias lahti läks, tekitab paljudel kakluse mõistlikel pealtvaatajatel õigustatud küsimuse: kas Helmel oli õigus? Ja väga paljud ongi öelnud, et tal oli õgus?
Kuidas te saate seda ära keelata?
Ka nendel inimestel on õigus Eesti Vabariigis just nii mõelda ja seda ka avalikult välja öelda! See ei ole tülgastav ega ebainimlik! Miks ei saa meie ideoloogid-totalitaristid ükskord ometi aru, mida tähendab sõna "demokraatlik" riigi määratluses?
Kas see on lausa kuskil kirjas, et riigikogu peabki olema kummitempel, kus konservatiivid ei tohi oma mõtteid välja öelda, et mitte sotsireffe solvata?
Helme kritiseeris meie saamatut valitsust, mitte Ukraina naisi!
Aga just seda tahetakse rahva eest varjata. Helme on nagu Vana Testamendi prohvet, kes meie kõige valusamad mädapaised lahti lõikab. Ja selle pärast on ta vaja kividega surnuks loopida. Aga kõik, mis ta on öelnud, jääb ju tänapäeva infotehnikas alles, nii meile hiljem uuesti üle vaadata, kui ka meie tulevastele põlvedele kainelt hinnata.
Niisamuti jäävad sinna alles kõik reageeringud. Teie lapselapsed võivad neid lugeda, seltsimehed! Mis siis, kui nad on targemad kui teie?
Hea küll, ma väga loodan, et kõik soovijad on oma verbaalse nokahoobi ära andnud ja üleüldine verejanu on selleks korraks rahuldatud. Kui õige tõmbaks natuke hinge, istuks maha ja mõtleks rahulikult järele, kuhu me siis välja jõudsime. Loeme tibud üle, nagu öeldakse.
Kui me vaatame kogu lugu sellelt seisukohalt, et Helme läks üle piiri, ei tsenseerinud ennast, nagu tänapäeva liberaalses riigis on ette nähtud, et ta oleks võinud nagu ainult vihjata või nii – et mõni, mitte sada või tuhat – või rõhutada selgemalt naiste ärakasutajaid pornoärikaid, et ka nürimad pliiatsid sellest aru saaksid. Oleks võinud arvestada sellega, et tema kuulajate hulgas on inimesi, kellega tuleb rääkida nagu patsientidega psühhiaatriakliinikus, et nad ei solvuks ega hüsteeriasse ei kukuks.
Ent see oleks ju kuulajate alandamine? Miks sellest keegi ei solvu, kui temaga räägitakse nagu väeti lapsega liivakastis?
Aga, sõbrad, palun vaadake nüüd reaktsioone. Mida me seal näeme? Kas viisakat korralekutsumist, vaimselt tasemelt tohutult kõrgemat manitsemist, Helme kõne mõistlikku ja objektiivset analüüsi, tema hoiatuste alusetuse lõpuni äratõestamist?
Odinets on tubli riigikogulane, temale tuleb au anda, sest ta näitas ära selle kambaka tõelise, kõige sisima olemuse. Just selle "meemi" vaimus vastati ju Helmele kõikides süüdistuskõnedes, materdamistes, etteheimistes ja avalikes hukkamõistmistes, sotsiaalmeedia tigedates kommentaarides, mõnitavates ja avalikult roppudes postitustes. Sisu oli ju sama. Eesmärk oli ju sama.
Tase. Üks sõna. Kui me paneksime mõlemad pooled kaalukausile, siis muutuks Helme ettevaatamatu küsimus imetillukeseks täpikeseks tohutu kivirahe kõrval, millega tema küsimusele rageeriti. Vaat nii on lood. Olgem ausad.
Kes siis õieti peaks häbenema ja vabandama? Ja kuidas selle inimlikkusega siis ikkagi on?