Kui tuhanded inimesed näevad ja sina, poliitik, ei näe, siis tasub küll oma nägemisvõimes kahtlema hakata või vähemalt ära kuulata need, kes näevad, ja tõsiselt kaaluda, äkki on neil õigus, kirjutab Malle Pärn.  

Poliitik peab suutma oma rahvast puudutada, kaasa haarata, selgitada olulisi asju, ja rahvale tõtt rääkida. Poliitik ei tohi rahvale valetada. Juba esimese valega kaotab poliitik rahva usalduse. 

Poliitik peab oskama emakeelt. Mida vähem ta kasutab kantseliiti ja ideoloogilisi valetermineid, seda rohkem (targem) rahvas teda usaldab. Sest see näitab, et ta oskab ise mõtelda, ei tsiteeri mingeid päheõpitud eeskirju, mis eiteakelle poolt talle on peale surutud, ja millest ta ise arugi ei saa. 

Justiitministeeriumi kõrge ametnik käis Tartu volikogu ees vanglarentimise kasuks kenasti ülelakitud propagandat tegemas. Kui ma ütlesin, et paljudele tundub see alandavana, justkui prostitutsioonina, siis ütles tema, et "mina seda küll niimoodi ei näe". Tema meelest on see pigem tunnustus ja selle eest makstakse. 

Jah, prostituudile ka makstakse ja eks tema tarvitaminegi ole mingis mõttes ju tunnustus? 

Meie poliitikud vastavad sageli mingile kriitikale, et "mina küll ei näe…" kas ohtu või probleemi või viga. Tore, et nad seda avalikult julgevad tunnistada. 

Aga kas ei peaks sellisel juhul endalt küsima: "kui nii paljud inimesed näevad ja mina ei näe, kas ma siis ikka olen sobiv kandidaat ministri kohale? Äkki peaks tunnistama oma suutmatust "näha", teha sellest järeldused ja astuma poliitikast välja? Et seda tööd saaks teha keegi teine, kes "näeb" paremini? 

Kui inimene ei näe, siis tuleks temalt küsida: kas te üldse olete "vaadanud"? Kui ei vaata, siis loomulikult ei näe. Kui ikka näha ei taha, siis ju ei näe? 

Ja kas kõrgel ametiisikul on üldse õigus lähtuda kitsalt isiklikust hetkehoiakust – "mina seda ei näe…" ei ole ju mingi argument ega arvestatav väide. 

Omavahel võime nii rääkida, aga ametiisik, kõrge poliitik peaks rääkima seda, mida ta TEAB. Sest ta on kohustatud teadma, talle makstakse selle eest palka. Ja kui ta ei tea – ei saagi nõuda, et üks inimene kõike teab – siis on tal ju võimalus ekspertide käest küsida, teatmeteoseid või teaduslikke raamatuid lugeda, et teada saada, et "näha" maailma ja oma rahvast võimalikult adekvaatselt. 

Kui ei näe, kui ei tea, siis tasub ikka uskuda ja usaldada seda, kes näeb ja teab, mitte talle vastu vaielda, et mina küll ei näe, järelikult seda pole olemas. 

Kui sajad, kümned, tuhanded inimesed NÄEVAD ja sina ei näe, siis tasub küll oma nägemisvõimes vähemalt kahtlema hakata. Siis tasub vähemalt ära kuulata need, kes näevad, ja tõsiselt kaaluda, äkki on neil õigus? 

Eraldi valus probleem on muidugi see, et inimesed ei räägi väga sageli tõtt, et nad aina kipuvad oma isikliku (või oma tööaandja) kasu huvides valetama. Et ta tegelikult näeb küll, aga ütleb, et ei näe. 

See näitab rumalust ja hariduse puudulikkust, samuti pikaajalist valitsuste ja riigiametnike halba eeskuju. 

Kui valitsus ja riik (ametnike näol) valetab ja sõidab teerulliga üle seadustest – mille nad ometi ise on teinud – miks peaks siis kodanik aus olema ja neid seadusi täitma? 

Kui valitsus rahvast halastamatult röövib, siis õpetab ta ju ka vähemalt suure osa sellest rahvast teisi röövima? Ja loomulikult, ennekõike, seda riiki petma, kes teda halastamatult röövib? Sest tal ei ole selle riigi suhtes austust ega usaldust. See riik tundub talle vaenulikuna. 

See ongi rumala ja ahne valitsuse saamatu tegevuse kõige kahjulikum tagajärg. Kui inimesed ei saa oma tööga hakkama, siis peaks nad ise sellest tööst võimalikult kiiresti loobuma. Et mitte veelgi suurendada kahjulikke tagajärgi. 

Ebaaus ja riigikorralduses saamatu valitsus võib terve riigi üsna kiiresti pankrotti ajada, – mis meil ongi juba juhtunud.