Malle Pärn kirjutab hariduse ja kultuuri tuleviku teemal, visandades kümme punkti, mida hariduskorralduses tuleks silmas pidada.
1. Maakoole ei tohi kinni panna! Maakoolist saadud haridus EI OLE vähem kvaliteetne kui linnakoolist saadus haridus! Meil on ju põhimõtteliselt ühesugused kooliprogrammid, ühesugused õpikud, mille järgi õpetajad lapsi õpetavad, need on samad nii linna- kui maakoolides. Õppekavad on samad, kuidas saab öelda, et maakool on kehvem kui linnakool?
Maakoolis ei ole vägivalda, omavahelised suhted ka erinevas eas õpilaste vahel on sõbralikumad. Õpetajad tunnevad kõiki lapsi ja ka nende vanemaid. Väikeses koolis on iga laps suurema tähelepanu all, ka õpikeskkond on tunduvalt inimlikum ja lapsesõbralikum.
Kindlasti tekitab lastes stressi see, kui nad peavad iga päev pika maa sõitma bussiga, selleks et koolis käia, kodu lähedane kool (igale lapsele) on igati mõistlikum ja loomulikum.
Ja, muide, ka see absurdne "CO2 jalajälg" on maakoolil ju väiksem, kui see aspekt kellelegi olulisena tundub. Laps jõuab sinna kas jalgsi või jalgrattaga, isegi vanemate autoga on ju sinna väiksem maa sõita kui paarikümne kilomeetri kaugusele linna.
2. Kool peab õpetama lapse MÕTLEMA, eluprotsesse mõistma, maailma ISE ja õigesti nägema ja tajuma ja mõistma, oma eluga toime tulema, rohkem peaks olema praktilist eluõpetust, ka suhtlemisõpetust, tavandiõpetust, avaliku esinemise õpetust. Tervise- ja toitumiseõpetust.
Ja muidugi ka usuõpetust, et lapsed tajuksid eetilise käitumise mõtet ja vajalikkust ja saaksid aru, et nad on võrdselt väärikad ühiskonnaliikmed. Et elu on imeline kingitus ning iga laps on kordumatu ja väärtuslik.
Kool on ju ettevalmistus eluks, mitte omaette eesmärk ega lapse allutamine karjamentaliteedile või valitsevale ideoloogiale. Kool ei tohi valmistada ette "kahuriliha".
3. Õpilastel on koolis ka kohustused, mitte ainult õigused. Õpetaja roll koolis peab olema väärikas ja usaldusväärne. Õpetaja autoriteet õpilaste silmis tuleb taastada ja õpetajale tuleb anda rohkem vabadust ise otsustada, kuidas ta midagi õpetab. Ka koolile tuleb anda rohkem vabadust.
Ka õpetajaid tuleb kõrgkoolis õpetada MÕTLEMA ja maailma mõistma, et nad oskaksid seda õpilastele edasi anda.
Inimestevahelised suhted põhinevad vastastikusel austusel. Ja aususel. Väärtuskasvatus peab koolis olema kesksel kohal. Kool peab olema heas mõttes konservatiivne, ta peab lapsele andma ellu kaasa tugeva selgroo, piisava enesekindluse, selge maailmanägemise ja elujulguse.
On otse kuritegu allutada kool ja haridussüsteem nii-öelda "uuele progressismile", tänapäeva moodsale võltsliberalismile, mis tegeleb ju peamiselt instinktide vabastamise ja egoismi kasvatamisega. Kool ei tohi inimlikke pahesid kuulutada võrdseks inimlike väärtustega.
4. Igasugune soo- ja suguelu segadus ja hüper-multi-seksualismi propaganda tuleb koolist välja visata! Poiss on poiss ja tüdruk on tüdruk, poissi tuleb kasvatada meheks ja tüdrukut naiseks. Kõik muud ettekujutused on hälbelised ja segadusse aetud lastega tuleb tegelda teaduslikult, mitte mingite uduteooriate põhjal.
Abielu on mehe ja naise liit. Lastele tuleb selgeks teha, et igasugused liiga varajased täiskasvanute intiimsused, kui ta veel ei ole selleks küps, on talle äärmiselt kahjulikud, nii vaimselt kui füüsiliselt. Pikendagem laste süütut ja mängulist lapsepõlve! Aga mitte õppimise arvelt, lapsed tuleb koolis harjutada ka tõsist tööd tegema ja heade tulemuste saavutamiseks vaeva nägema.
5. Käelist tegevust ei tohi koolis vähendada, käekiri näitab aju arengutaset. Ministeerium ei tohi teha absurdseid seadusi, nagu koduste tööde kaotamine. Iga kool, iga õpetaja otsustab ise, kui palju ta kellele koduseid töid teha annab.
Töövihikud, mis soodustavad kirjaoskamatust, tuleb prügikasti visata. Lapsed kirjutagu ikka täislauseid, igaüks oma vihikusse, mitte ainult üksikuid sõnu ja sõnavorme. Uuesti tuleb kavasse võtta kirjatehnika.
Kool tuleb rajada klassikalistele pedagoogiateadustele, mitte laest võetud eksperimentidele.
Arengukavas seisavad näiteks sellised kantseliit-nähtused, nagu tühjad padrunid reas:
+ vaimse õppekeskkonna loomine õppeasutustes
+ nüüdisaegse õpikäsitluse juurutamine
+ õppijaid toetava tugisüsteemi arendamine
+ õppijate arengu mitmekesistamine
Lihtsalt valus hakkab, kui selliseid tekste lugeda. Kas meil ei ole mitte rohkem kui sajandivanune pedagoogikateadus, miks me seda enam ei usalda, miks me aina mingeid "uusi" lähenemisi otsime?
Kõik see oli juba minu kooliajal olemas, need laused kõlavad ähvardusena, et kõik vana hea lõhutakse ära ja asemele topitakse mingi „mitmekesisuse ja kaasamise ja innovaatika inkubatsioon ja rohekiirendi".
Mõistan, et haridusministeeriumis on liiga palju kõrgepalgalisi ametnikke, nad peavad ju kuidagi näitama, et nad ka mingit tööd teevad, ehkki see koolidele midagi head ei tõota.
6. Riigieksamite süsteem tuleb ära lõpetada, ei ole vaja kõike mõõta ühe mõõduga. Teadmisi ja arukust ei saa mõõta sentimeetritega! Õpetaja teab, milleks ta õpilane on võimeline. Õpetajat tuleb usaldada ja austada.
Ja kõrgkoolid võiksid õpilasi taas vastu võtta oma sisseastumiseksamitega, silmast silma, mitte mingi paberi ja punktide alusel. Iga kool teab ise, missugused peavad olema õpilase eeldused ja teadmised, et ta võiks selles koolis edukalt õppida.
7. E-kool ja e-õpe ei ole lapsi mitte kriipsugi targemaks ja inimlikumaks õpetanud, seda tuleks piirata või hoopis kaotada. Äärmisel juhul võiks seda vahel kasutada keskkoolis, mitte põhikoolis. See kasvatab pealiskaudsust, üheülbalisust, allutab lapsi kergemini manipulatsioonile, asendab oma mõtlemise stereotüüpidega. Ja soodustab väga ohtlikku arvutisõltuvust.
8. Kultuur peab tegelema puhtama vaimse keskkonna loomisega. Riiklikult tuleks rahastada rahvuslikku väärtkultuuri, mitte pseudo-, massi- või rentslikultuuri, jäägu need erasektorile, nendele, kes sellest kultuuri aseainest huvitatud on.
Rahvuslikul kultuuril on ju kasvatuslik (ja rahvust vaimselt ühendav) iseloom, kultuur kuulub esteetikasse, kultuur ei ole pelk meelelahutus või tühi ajasurnukslöömine. Kultuur loob rahvuse arengule soodsa vaimse keskkonna.
Kultuuri eesmärgiks ja tulemuseks (õiteks ja viljadeks) ei saa olla mingite egoistlike instinktide esiletoomine ja vabastamine inimeses. Ropendamine tuleb kultuursest (ja kooli-) keskkonnast välja visata. Roppusi sisaldavad filmid, etendused, raamatud tuleb vastava hoiatusega märgistada ja lastele mittesoovitavaks liigitada.
9. Demokraatlikus riigis ei ole kultuur ja meedia allutatud kohustuslikule ideoloogiale, meil juba on. Haritud inimesed peavad mõjutama poliitikuid, et päästa kultuur ideoloogia hävitava harvesteri alt.
Meedias ja poliitikas tuleb järgida tegelikku sõnavabadust, mitte ühesuunalist, nagu meil praegu tehakse. Käitumiskultuur on kahetsusväärselt alla käinud. Inimesed ei pea üksteisest lugu, sest nad ei pea endast lugu. Kõik ministrid peaksid olema oma alale vajaliku kõrgharidusega, mitte lihtsalt hingetut kantseliiti purssivad poliitbroilerid.
10. Kultuur määrab esteetika ja eetika. Ja need omakorda määravad kultuuri. Väljaspool esteetikat ja eetikat ei ole kultuuri. Kultuuriks ei saa nimetada kõike, mida tänapäeval pakutakse kas meedia kaudu või otse esinejatelt vaatajatele, nagu ka iga roppustega pikitud olmesopakas või oma sisikonna kirjeldus ei ole teps mitte kirjandusteos.
Need on minu tagasihoidlikud mõtted, kuidas võiks meie haridust ja kultuuri hävitavast allakäigust ära päästa. Ehk on peale minu veel selliseid inimesi, kes niisamuti mõtlevad?
Need, kes meie haridust ja kultuuri ametlikult suunavad, minu mõtteid niikuinii ei loe, nii et eks seegi kirjutis ole üks järjekordne hüüdja hääl kõrbes.
Vähemalt olen ma need mõtted välja öelnud.