Rumalatele inimestele ei tohi anda võimu, sest nad ei oska hea ja kurja vahel vahet teha ning nad ei tea, mida nad teevad, nendib Malle Pärn.

Kallid inimesed, te peate kõik aru saama, et me elame tänapäeval hoopis teistes tingimustes kui kümme aastat tagasi. 

Kõik väärtused, kõik olulised kategooriad, mis enne olid meile olulised ja loomulikud ja normaalsed ja igapäevased ja ühtmoodi mõistetavad, on nüüd pea peale pööratud. Või äärmustagurluseks kuulutatud. 

Sõda on rahu ja tõde on vale ja ausus on vihkamine. 

Ärge usaldage pettureid, kes lubavad teile kududa imelist kangast uute riiete jaoks, need on Anderseni muinasjutu petiskangrud, kes tahavad teid maailma naerualuseks teha ja teilt teie vaevaga teenitud raha ära röövida. Seda kangast, mida nad pakuvad, ei ole päriselt olemas. Kui te neid usute, siis hakkate varsti ihualasti ringi lippama. 

See ei ole lihtsalt mingi ajutine valetamine ja moehullus, see on uus vägivaldne maailmakord, milles meil kõigil on male-etturist isegi palju väiksem ja tähtsusetum osa. 

Me oleme marionettnukud, me oleme viinamarjad, millest mahl välja pigistatakse ja mille tühjad kestad prügimäele viiakse. 

Hakkame ometi vastu, oleme inimesed!

Nagu nõukogude ajal, nii ka nüüd tuleb olla igasuguse meile pakutava informatsiooni suhtes ettevaatlik, et mitte naiivsusest või mõttelaiskusest sattuda kohustusliku ideoloogia valede võrku või kellegi väljamõeldud narride narratiivide lõksu. 

Kui mulle pakutakse mingi nähtuse kohta kaht vastandlikku selgitust või teooriat, siis ma pean valiku tegema, kumba ma usun. See vabadus on meile põhiseadusega antud. Ka on mul õigus avalikult (näiteks meedias) välja öelda, kumb variant minu meelest õige on ja kumb on vale. Koos põhjendustega muidugi. Me peame seda tegema. Mõttetegevusel on tänapäeval väga "lai tööpõld". 

Kui üht selgitust (narratiivi või diskursust) mulle lausa peale sunnitakse, ilma usutava teadusliku põhjenduseta, ning teist halvustatakse ja sildistatakse ilmselgelt ebaõiglaselt ja pahatahtlikult ja primitiivselt, samuti ilma põhjenduseta, – siis on ju loogiline, et õigus on selle poolel, mida ebaõiglaselt halvustatakse? 

Ja haritud inimesel, intellektuaalil, mõtleval inimesel, kes tajub reaalsust enam-vähem adekvaatselt, on olemas tõetunnetus ja elementaarne loogika. Niisiis, igal juhul valin ma selle variandi, mis tundub mulle loogiline ja tõene. Valel on ju lühikesed jalad. Vale on ebaloogiline ja ebaloomulik. 

Võtame näiteks fakti, et abielu on mehe ja naise liit ja perekond on ema, isa ja nende ühised lapsed – ja võrdleme seda fakti tolle narratiiviga, mida meile peale surutakse, et abielu võib olla ka mehe ja mehe ning naise ja naise liit ja perekonda võivad kuuluda ka kunstlikult eostatud ja doonoritelt ostetud lapsed.

Ühel pool on fakt, ajalooline, bioloogiline, looduslik, tervislik, realistlik ja sotsiaalselt oluline, sest selliselt on perekond läbi sajandite olnud ühiskonna alusrakuke. Tugevate veresidemete, vastastikuse armastuse ja ühise elu kaudu ühendatud inimkoosluse vorm. Lapsed on sellises liidus kindla kaitse all. 

Teisel pool on mingi väikese grupi isiklik erisoov mängida perekonda. 

Nende omavahelise sideme aluseks on erootiline kirg, mille objektiks on samast soost inimene. See side ei anna järglasi. Aga erootilise kire käivitajaks peaks olema inimlik soojätkamisinstinkt, mis paneb mehe armuma naisesse ja naise mehesse. Et saada järglasi. Sellele lisandub palju kauneid kultuurilisi nüansse. Sest inimene ei ole seksuaal. Seksuaalsusest olulisemad on hing ja vaim. 

Kui mees armub mehesse või naine naisesse, siis on nendel see soojätkamisinstinkt häiritud. Neis puudub loomulik vajadus perekonda luua, saada ja kasvatada lapsi.  

Kumb variant neist kahest tundub tõepärasem ja loogilisem? Ühiskonnale vastuvõetavam? Pikemas perspektiivis ka ohutum? 

Miks ma peaksin uskuma seda, mis ilmselgelt on lihtsalt kellegi isekas soov? 

Huvitav, igasugu liberaalsed vabastusliikumised on ju oma ajaloo alguses kahtlemata positiivsed ja püüavad tõesti kellegi õiguste eest võidelda. Millal muutus võitlus homoseksuaalsuse kriminaliseerimise vastu agressiivseks LGBT agenda vägivaldseks pealesurumiseks kõikidele rahvastele? Millal see kiik üle võlli läks? 

Kes on küll need inimesed, kes alati mingi sellise positiivse liikumise oma isikliku kasu saamise eesmärgil ära keeravad ja sellega ühiskonda terroriseerima hakkavad? 

Sinna on ju läinud meil nii see „uhkuse" paraad kui feministid, fanaatilised loomakaitsjad ja taimetoitlased, rohepöörajad ja kliimafanaatikud. Sedasama näeme ju ka poliitikas: nii liberalism kui sotsiaaldemokraatia taotlevad ju tänapäeval inimeste õiguste ja vabaduste piiramist ja kõikide allutamist oma väljamõeldud ideoloogiale palju hullema fanaatilisusega kui nõukogude süsteem seda iial teha suutis. 

Kommunistide ustavad „lapselapsed" on oma vanavanematest kaugele ette jõudnud. Kõik kraanid ja kruvid tahetakse kinni keerata. Inimesed jagatakse kuulekaks eliidiks ja "kõigevastasteks" paariateks. Rahvas aetakse omavahel sõtta. 

Rumalatele inimestele ei tohi anda võimu. Nad ei oska hea ja kurja vahel vahet teha. Nad ei tea, mida nad teevad. Nad lasevad ennast kergesti petta kavalatel meelitajatel ja võõramaistel petistel. Nad juhivad hukatusse nii teised kui lõpuks ju ka enda.

Õnnetu on rahvas, kes on rumaluse troonile aidanud.