Kunagi räägiti meil arvamuste paljususest kui ühiskondlikust väärtusest. Enam sellest ei räägita. Nüüd räägitakse sugude paljususest, aga arvamusi tohib olla ainult üks ja kõigile ühine, kirjutab Malle Pärn.
Öeldakse, et inimestel on asjade ja nähtuste kohta erinevad arvamused. Kunagi räägiti meil arvamuste paljususest kui ühiskondlikust väärtusest. Enam sellest ei räägita. Nüüd räägitakse sugude paljususest, aga arvamusi tohib olla ainult üks ja kõigile ühine, valitsevast arvamusest erinev arvamus mõistetakse hukka ja tembeldatakse foobiaks.
Mis on üldse arvamus? Suhtumine, mingi sisetunne, kuskilt kuuldud ja laenatud argument või sildikene, või koguni kellegi pahatahtliku laimu ja vale kordamine? Sageli on see hoopis eelarvamus, mille üle ei vaevutagi tõsisemalt mõtlema. Sageli on see mingist ideoloogiast üle võetud tõdemus või väide või dogma.
Mina ei räägi ega kirjuta seda, mida mina millestki lihtsalt arvan, ma püüan oma arvamusest kujundada teadmise. Veendumuse. Ma uurin asju, mõtlen, võrdlen, kaalun ja loen juurde minust targemate inimeste mõtteid.
Rumalamaid loen muidugi ka, et nende mõtteid targemate inimeste mõtetega võrrelda. Ja siis teen järeldused loomuliku, oma pika elu jooksul omandatud loogika põhjal, hermeneutiliselt haritud inimese mõttelise protsessi käigus. Ma teen valikud sellest, mida ma loen, mida vastu võtan, millega nõus olen, mis mulle tõena tundub, – ja mida vastu ei võta, millega ilmselgelt nõus ei ole, mis mulle tundub valena.
Tõeks pean ma seda, mis minu meelest on arukas, loogiline, loomulik.
Öeldakse, et sooneutraalne abielu ei võta teistelt midagi ära.
See on teatud inimeste ARVAMUS, sest nendele on kõik need lõbusad suguelusegadikud vastuvõetavad. Enamikule ei ole. Enamus inimesi ju ütleb, et see võtab neilt midagi ära. Miks need sallivuse jutlustajad neid ei usu? Kas ei ole siin üks arvamus teise arvamuse vastu, ja mõlemad peaksid ometi olema vähemalt võrdselt arvestatavad? Kaalugem neid mõlemaid rahumeelselt olemasoleva ja meile kättesaadava loodusteaduse (ja ühiskonnateaduse) valgusel?
Muide, terve see suguelu rikastamise sõda on meilt juba ära võtnud normaalse rahuliku suhtlemiskeskkonna, inimesed jagatakse nüüd poliitiliseks "eliidiks", keda keegi ei tohi kritiseerida, ükskõik kuidas nad ka ei käituks, – ja poliitilisteks paariateks, kellele tohib ükskõik millise inetu sildi peale kleepida, ja kelle arvamusega see "eliit" absoluutselt ei arvesta. Ksenofoobid, homofoobid, transfoobid, bifoobid, rassistid, misogüünid. Kohutavad inimesed!
See on meie ühiskonnas tekitanud üsna suure, tundub, et lepitamatu konflikti. Agressiivne vähemus nõuab – võimu toetusel – enamuselt täielikku allumist oma ideoloogiale ja elukäsitlusele. LGBT aktivistid on rohkem kui kümne aastaga ajanud siirded väga paljudesse elualadesse, millega püütakse sealt senine tõsiteaduslik teadmusalus välja tõrjuda.
Minule teeb üliväga muret selline ebanormaalne ühiskondlik kliima, see, et me ei suuda omavahel kuidagi inimlikult läbi saada, et meil on erinevad inimgrupid üksteise vastu sõtta aetud, et me oleme rumalal kombel mingite alatute niiditõmbajate manipulatsioonide võrku läinud ja peksamegi üksteist tühiste asjade pärast. Miks me ei suuda oma erinevusi rikkuseks pidada, nagu ometi need loosungid kõlavalt kuulutavad, et erinevus rikastab?
Miks ainult valitud erinevused rikastavad ja kõik teised erinevused väärivad lausa hukkamõistu?
Sellepärast ma aina püüan selgitada nende teiste erinevuste mõtteid ja seisukohti (kes on ometi meil enamuses!), et ma väga loodan, et keegi aktivistidest ometi saab aru ja võtab kuulda ja hakkab ka oma kaaslastele selgitama, et see pidev ühiskonnasse vaenukülvamise tee ei ole õige tee.
Liigitada inimesi ainult selle järgi, kuidas nad suhtuvad oma isiklikesse ihadesse on enamuse inimeste meelest egoistlik ja piiratud. Ja piinlik. Ja pealegi pahatahtlik, sest need suguelu rikastamise aktivistid ju vihkavad kõiki, kes ei ole nõus nendega sarnaselt inimesi liigitama, ning võrdselt normaalseks tunnistama kõik võimalikud parafiiliad ja hälbed erootilises vallas.
Mul on neile vihkajatele hea soovitus.
LGBT aktivistid ja nende toetajad, kes te aina räägite sallivusest ja avatusest, näidake ometi teistele eeskuju! Olge sallivad ja avatud! Sallige ka neid, kes maailmast teistmoodi mõtlevad! Ka nemad on samapalju inimesed!
Ise korraldasite sellise tobeda kampaania, miks te teistesse inimestesse suhtumises sellest oma kampaaniast ei lähtu? Miks te nõuate sallimist ainult teistelt, täitke ka ise oma nõudmisi! Miks peaks teid sallima need, keda teie avalikult ja agressiivselt EI SALLI? Et kuule, mina sind ei salli, aga sina oled kohustatud mind sallima?
Omasuguseid, enda meelsusega sarnast meelsust sallivad ju ka traditsioonilise perekonna kaitsjad! Mille poolest te nendest paremad olete?
Lõpetage teistsuguste inimeste demoniseerimine ja laimamine, sildistamine ja halvustamine, mõnitamine ja tühistamine! Olge kõigepealt ise sallivad! See oleks esimene samm "vähemustega" leppimise teel.
Oh, see oleks tohutult suur samm normaalse ühiskondliku kliima taastamise suunas! Miks nad küll sellest aru ei saa?
Sallimist ja heatahtlikku suhtumist ei saa vihaselt nõuda, seda saab viisaka ja sõbraliku käitumisega ära teenida! Ühiskonna rahumeelse eksisteerimise aluseks on ühiskonnaliikmete vastastikune lugupidamine.
Ei ole olemas mingit "homofoobiat" suhtumises LGBT aktivistidesse! Vastumeelsus agressiivsele multiseksualismi propaganda pealetungile ei ole mingi foobia! See on reaktsioon organiseeritud kultuurihävitamise agressioonile. See on vastuhakk ühiskonnale kuulutatud sõjale.