Vale on meil vaba, aga tõe rääkimise eest nõutakse kallist hinda, kirjutab kolumnist Malle Pärn.
Mu emakeeleõpetaja ütles kunagi, et kui Jumal kedagi karistada tahab, siis ta võtab temalt kõigepealt mõistuse.
Ka öeldi kunagi, et kui Jumal annab ameti, siis annab ta ka mõistuse. Mina usun, et see nii on. Aga kui ametit ei anna Jumal, vaid mingi valelik poliitiline erakond, siis ei ole ju mõistust kusagilt loota. Nii et kes oma tööga hakkama ei saa ja aina praaki toodab, sellele ei ole Jumal seda tööd teha andnud. Otsigu midagi muud, millega ta hakkama saab.
Mõistus võimaldab meile mõtlemisvõime, kirjutatud ja kõneldud teksti adekvaatse mõistmise, oskuse näha eeldusi ja teha neist järeldusi, oskuse vahet teha tõe ja vale vahel, oskuse ette näha oma tegude tagajärgi, oskuse luua seoseid nähtuste ja sündmuste vahel. Arutleda, vahetada mõtteid, õppida, saada targemaks.
Näib, et Jumal ei ole tõesti kõigile inimestele võrdselt mõistust andnud. Või ehk on ta pakkunud kõigile, aga kõik ei ole tema kingitust vastu võtnud?
Äraõpitud ideolooogilise süsteemi sees orienteerumine ei ole mõistus, vaid selle aseaine. Nagu arvuti programm. Mingi grupeeringu loodud mudeli raames laveerimine ja demagoogitsemine ei sünni mõistusest ega tarvita inimese tegelikku mõtlemise potentsiaali, see on nagu koolipoisi äraõpitud õppetükk, mille ta peast ette kannab, aga mille sisu ega seoseid tegeliku eluga ta ei mõista. Ka ei oska ta näha oma totra ideoloogilise kuulekuse tagajärgi.
Mis on meiega juhtunud?
Erinev nahavärv, erinevad usundid, erinevad kultuurid, erinevad eetilised kriteeriumid, erinevad vaimsed ja hariduslikud tasandid, erinevad poliitilised vaated, erinevad erootilised kalduvused – kõik on tehtud ülemaailmse kaklusklubi vundamendikivideks.
Maailm on suur ja erinevate kultuuride vahemaad on tuhandeid kilomeetreid pikad. Ei ole inimkond suutnud ehitada asfalteeritud kiirteid ühest kultuurist teise. Kliimat ei saa eksportida ega importida, lõunamaa taimed ja puud ei kasva ega kanna vilja põhjamaa karmis kliimas. Kiire internet ei aita, sest see pole päriselu.
Kui tõsiseks lähevad need absurdsed, tegelikult ju puha kunstlikult konstrueeritud vastuolud? Kas keegi kuskil õhutab uut maailmasõda? Rahvad aetakse üksteise vastu, erinevad grupid koguni ühe rahvuse sees niisamuti. Õpetatud sõjavägesid ei ole enam vajagi, me hävitame üksteist ilma otseste relvastatud lahinguteta ära.
Mosaiigil on mõte vaid siis, kui kõik killud on omal kohal, seal, kuhu kunstnik need asetas. Kui keegi neid oma suva järgi ümber tõstma hakkab, siis võib sellest sündida küll suvaline killukooslus, aga mitte enam mõttekas kunstiteos.
Liberaalide elu läheb muidugi hulga lihtsamaks, kui "vihakõne" seadus läbi pressitakse. Siis pole neil enam vaja igasugu silte välja mõelda ja tervemõistuslikele inimestele peale kleepida, et neid vaikima sundida. Siis tegelevad sellega juba vastavad instantsid. Ametlikult. Siis pole neil enam vaja aina korrata oma õõnsaid argumente, mis mitte kedagi ei veena, kleepida silte, mis pigem sobivad neile endile. Sellepärast nad ju selle "vihakõne" ümber sõjatantsu löövadki.
Siis pole neil enam vaja mingist võlaõigusseadusest vägisi välja urgitseda "mainekahju" tekitamise valemüüti, selleks, et oma ohvritelt raha välja pressida.
Varsti kaob ära igasugune mõttevahetus, sest meie sõnavabadus on nagu ühesuunalise liiklusega tänav, igasugune kriitika on lahkelt lubatud ainult ühes suunas: liberaalidelt konservatiividele.
Kui sa oled konservatiiv, siis pead sa olema oma väljaütlemistes ettevaatlik, sest iial ei tea, millal sind võidaks süüdistada vihakõnes või "vandenõuteooria" levitamises. Kui mõni liberaal arvab heaks sinu kriitilisest märkusest solvuda, siis oledki kurjategija, sest kohus on enamasti vabaduste äravõtjate poolel.
Seadus peab kaitsma KÕIKI võrdselt, mitte eelistama ühtesid ja hukka mõistma teisi. Demokraatlikus riigis ei eelistata üht ideoloogiat teisele lihtsalt mingi positsiooni pärast. Iga ideoloogia peab endale koha kätte argumenteerima, teistega võrdselt sõna saades.
Kui poliitikud ei suuda omavahel kokku leppida, siis tuleb rahva käest küsida, kumba nad eelistavad. Selles riigis, kus seda ei võimaldata, kus meedia on avatud ainult ühele poolele, ei maksa demokraatiast rääkidagi.
Ühiskonna normaalseks toimimiseks on vaja vastastikust usaldust. Riik ja riigiaparaat tuleb üles ehitada vastastikusele usaldusele ja vastastikusele lugupidamisele. Normaalse riigi alustalaks on õiglus. Kui riik ei toetu õiglusele, siis on ta ju kuritegelik. Valitseja ülesanne on korraldada kodanike ühiselu õigluse printsiipide järgi. Valitseja peab kaitsma ausat kodanikku sulide ja petiste eest. Kui ta seda ei tee, siis on ta ise sulide ja petiste poolel.
Kas meil ei olegi enam ühtegi instantsi, mida võiks julgelt usaldada? Kutsud politsei, sest pätt tuli tänaval kallale? Vabalt võib juhtuda nii, et sind ennast viiakse kartsa ja pätt jalutab vabalt minema. Nõuab sinult veel pärast kohtu kaudu tuhandeid eurosid kahjutasu ka.
Mäletate, kui palju maksis meie maksumaksja kahjutasu pronksiöö märatsejatele? Indrek Tarand nõudis kahjutasu kahelt mehelt, kes ta praktiliselt maast püsti aitasid? Peaministri abikaasa nõudis 1500 eurot mehelt, kes julges tema kohta midagi kriitilist öelda?
Ja kui palju kuri tandem Sarv-Holm vaeseid inimesi veel vaesemaks tegi? Holm on ju trahviprotsesside kuninganna, sest tema nõudis raha välja ikka väga paljudelt naiivsetelt inimestelt, kes uskusid, et nad elavad demokraatlikus riigis, kus kehtib sõnavabadus. Isegi riigikogu saalist käis läbi üks tähtis dressipluus hüüdlausega: Sõna on vaba!
Vale on meil vaba, aga tõe rääkimise eest nõutakse kallist hinda.