Meie juhid ei tegele meie ühiskonna ülesehitamisega, vaid kõige selle lõhkumisega, mis varem oli juba ehitatud, kirjutab Malle Pärn.
Kirjutasin juba palju aastaid tagasi sellised mõtted:
"Mõnikord, kui ma mõne asjaga rahul ei ole, mis meil siin toimub, mõtlen, et see on ehk minu viga, et ma pole suutnud ümberrivistuda "uutele oludele" vastavalt, pole piisavalt "innovaatiline" ja "avatud". Siis aga juhtub nõnda, et vesteldes mitme inimesega, kes alati isegi mu eakaaslased ei ole, avastan imestusega, et nemad mõtlevad niisamuti. Või lugedes kriitilisi artikleid, mida võib ajakirjandusest või sotsiaalmeediast viimasel ajal leida peaaegu iga päev.
Järelikult eksisteerib ka teistsugune maailm, kus ei peeta väärtuseks "kompleksivabadust" ega eesmärgiks iga hinna eest rikastumist, hoolimatust teiste inimeste suhtes, konservatiivide vihkamist ja kriitikute ideoloogilist sildistamist, – vaid, kummaline küll, paljud inimesed hoiavad kinni hoopis sellest, mis neid takistab selle allakäiguvooluga kaasa minemast. Kas nad kõik on "ajast maha jäänud"?
Vaatamata "kõikidele võimalustele" ähmaselt arenevas röövkapitalismis leidub ikka inimesi, kes miskipärast ei taha loobuda "kolmest veretilgast täiskuuööl", et seejärel konnatiigis üürikesi mõttetuid elumõnusid nautida.
Riigikogu hakkas endale mitu head aastat tagasi (2007) eetikakoodeksit välja nuputama. Kui ma ei eksi, siis oli praegune peaminister see, kes seda juurutada soovis?
Ilmselt selleks, et näidata rahvale: me hakkame nüüd eetilisteks, see tähendab, te ei tohi meie otsustes kahelda ega neid kritiseerida. Või kuidas – ehk mõtles ta seda tõsiselt, äkki oli ta siis veel aateline noorpoliitik?
Ma ei teagi, kuhu see eetikakoodeks jäi.
Ehk tuleks meil nüüd välja mõelda ka rahavaeetika koodeks, perekonnaeetika koodeks, homoeetika koodeks ja nii edasi, kuni ühiskonna viimase pisirakukeseni välja."
Lugesin need read läbi ja kuugeldasin: eetikakoodeks. Ja mis selgus: ongi meil tohutu palju igasugu eetikakoodekseid. Vabaühenduste, ametnike, advokatuuri, sotsiaalvaldkonna töötaja, prokuröride, täiskasvanute koolitajate, eesti teadlaste, ravimtootjate liidu, õdede nõukogu, kutseliste arvestusekspertide, karjäärinõustajate – oh ja nii edasi.
Kuugeldasin edasi, kas on olemas ka LGBT seksuaalide eetikakoodeks. Ei paista olevat. Ilmselt usuvad, et nad on ilma selletagi eetilised, sest sallivad omasuguseid.
Nõukogude-ajal oli lihtne: üks kommunismiehitaja moraalikoodeks kehtis kõikidele. Ateistid võiksid ju selle nüüdki endale reeglistikuks võtta, polnud tal häda midagi. Kultuur oli tunduvalt kultuursem kui praegu ja kuritegevustki oli vähem. Rahvas oli ühtsem, omavahelisi ideoloogiakaklusi ei olnud. Kui Piibel on tänapäeva inimese jaoks liiga keeruline (ja liiga nõudlik) eetika-alus, siis tuleb leppida primitiivsemate, kodukootud koodeksitega.
Mina ei tea, kõike need valitsejad meil muudkui reformivad, nii et tükid taga. Mõistlik inimene teeb ümber selle, mis on halvasti, mitte selle, mis hästi töötab. Rumal tambib mutta kõik selle, mis oli enne ja teeb kõik omamoodi ümber. Peaasi, et keegi ei ütleks, et me "vanast" süsteemist midagi üle võtame.
Aga iseennast ei taha nad mitte sugugi reformida. Nomenklatuur töötab omaette, niisamuti nagu eelmistel aegadel. Ei ole sugugi normaalsemaks muudetud valimiskorraldust, ei ole ministriteks seatud oma ala parimaid asjatundjaid, ega ole poliitika "teadmistepõhist" arengut kuskilt näha.
Poliitilisest vastutusest rääkimata, see on olematu. Kolmekümne kolme aastaga peaks inimesed nagu riigivalitsemise selgeks saama, enamasti ju samad vennad kogu aeg tüüri juures. Ning ikka ei suudeta mõista, et uusi loodusseadusi ei saa kehtima panna ükski parlament.
Ja veel. Meie riigikogu valimised oleks võinud juba ammugi ära jääda, sest meie toonase poliitika kolm ametlikku eesmärki on ju täidetud (ühinemine Euroopa Liiduga, ühinemine NATOga, euro kasutuselevõtmine) – aga ikka raisatakse kohutavalt palju raha, valitakse aina uus riigikogu, mis meile vahendab Brüsseli direktiive. Sellega saaks hakkama tunduvalt väiksem ja väiksema palgaga volinike nõukogu, koos teatud hulga tõlkide ja juristidega.
Nojah, nüüd on uued eesmärgid: elurikkus ja rohepööritus, soodüsfooria, mõttetu raudteeliin ja Tartu vanade parkide hävitamine. Ideoloogilist sekeldamist leitakse alati. Ja kellele ei meeldiks saada kõrget palka, ilma mingi vastutuseta? Sest käsk tuleb ju Brüsselist?
Muidugi oleks tore, kui rahval oleks väärikas kuningas, kes ütleks, kuidas käituda, mis on õige ja mis vale, mis lubatud, mis sallitud ja mis suisa keelatud.
Hea oleks, kui eksisteeriksid mingisugused universaalsed kriteeriumid, mille järgi saaks otsustada, mis on õige ja mis vale. Aga need kriteeriumid on koos religiooniga meie elust välja heidetud, iga väikseimagi tüli puhul sukeldutakse kehtivatesse õiguskoodeksitesse, mis on nende aastate jooksul ühe kõrgepalgalise inimgrupi poolt kirja pandud.
Ja sageli ei leita sealt üleastuja korralekutsumiseks vastavat seadusesõlmekest. See on mugav – nii jätkub sellele grupikesele tööd ja kõrget palka veel pikaks ajaks, sest kes jõuab ühekorraga kõiki võimalikke kuritegusid ära kaardistada. Ja ka osavate sulide kaitsmiseks tuleb sinna aeg-ajalt vajalikke seadusemuudatusi juurde monteerida.
Kui me oleksime haritud kultuurrahvas, siis me oskaksime arvestada meile kättesaadava inimkonna ajaloo kogemusega ja püüaksime vältida varem teiste poolt tehtud vigu oma ühiskonna ülesehitamises. Meie juhid, nii tundub mulle, ei tegelegi meie ühiskonna ülesehitamisega, vaid kõige selle lõhkumisega, mis varem oli juba ehitatud. Mis päris kaua aega hästi töötas. See ongi kõige kurvem asi meie elus.
On ilmselgelt üsna ähmane lootus, et ülikõrge palk meelitab ametisse paremaid töötajaid. Või poliitikuid. Pigem vastupidi: inimene, kes aina kõrgemat palka otsib, on oma südametunnistuse juba rahaks vahetanud, – seega igas ametis tunduvalt vähem väärtuslik kui see inimene, kes seal siiani väiksema palgaga leppis.
Meie kõrgepalgalistel on kujunenud valed ettekujutused väärtustest – see näitab, kui kiiresti on võimalik inimest "ära rikkuda", nagu selle kohta öeldakse seal maal, kust nad omakasu õigustamiseks eeskuju ammutavad (rikkuma, ära hellitama – to spoil).
Riigis, kus pensionär siiani ei saa oma õigusega väljateenitud pensioni, kus nii paljud inimesed saavad palka alla keskmise, isegi alla miinimumi, on hiigelpalkade õigustamine ükskõik missuguste väljamõeldud argumentidega lausa häbiasi!
Nii jääbki mulje, et mida kõrgem palk, seda ebaeetilisemad, seda omakasupüüdlikumad tegelased selle pärast võitlust pidama hakkavad! Suured rahad meelitavad PETTUREID ühest kohast teise, mitte ausaid inimesi.
Sest aus inimene ei tee oma tööd mitte kiire rikastumise eesmärgil, ta pole unustanud, kes ta on ja kus ta elab. Ainult häbematu pettur esitab nõudmise, et talle makstaks hiigelkompensatsioon, kui ta enne tähtaja lõppu tema oma süü pärast töölt lahti lastakse. Sest ta ei saa oma tööga hakkama.
Jällegi lisan siia: võimalik, et ma eksin. Aga tehke mulle ometi selgeks, et ma eksin. Siiani pole ükski haritud poliitik mu "eksiarvamusi" ümber lükanud. Ka mitte ühegi teise kriitiku, muide. Või pole meie arvamus neile tähtis? Aga inimesed ju loevad – ja mõned võib-olla usuvad ka?
Juri Borev on kirjutanud: "Varem toppisid võimud kinni meie suud, nüüd on nad õppinud kinni toppima oma kõrvu."