Liberalismi kui poliitilist suunda enam tegelikult ei eksisteerigi. Ilmselt elas ta oma aja ära ja muutus pikkamööda iseenda vastandiks. Kiik läks üle võlli, kirjutab Malle Pärn.
Tsiteerin meie kunagise väärika süstemaatilise teoloogia professori Elmar Salumaa mõtteid ("Evangeelse eetika alused") :
"Kõige levinum pahe on vale sõnas ja teos. Vale on juurdunud loomupärase inimese olemusse ning tuleneb patust.
Vale on viigileht, mille varjul Jumalast eraldunud "mina" saab elada ennastjumaldavat elu. Nõnda pöörab vale kõik vastupidiseks: tõe valeks ja vale tõeks, põgenemise Jumalast lähenemiseks temale, süü süütuseks, orjastatuse vabaduseks ja loomupärase loodupäraseks.
Vale seostub ebausaldatavusega – valet võib tunnustada ja see võib olla kasulik, kuid seda ei saa usaldada. Vale on saatanlik, sest see on püüe pöörata tõde valeks. Vale on orjastatus. Selle objekt on kas inimene, kes usub omaenda illusoorsesse autonoomiasse, või maised ebajumalused: ideed, vara, väärtused ja põhimõtted.
Vale olemust mõistab see, kes tunneb tõde. Teoloogiliselt tähendab see, et inimene, kes ei ela osaduses Jumalaga, ei suuda mõista, mis on vale. Kõik, mis ei ühti Jumala tahtega, on vale.
Vale denatureerib ja desorienteerib loomupärast isiksust. See on ise-olla-tahtmine, mistõttu inimene ei lepi sellega, kes ta tegelikult on. Seetõttu on võimuiha, vägivald, auahnus, karjäär ja intriig vahendid loomupärases võitluses olemasolu eest."
Võimud on inimesi alati valedega petnud. Ometi on alati olnud neid, keda võimudel petta ei õnnestu. Eks neid ole alati ka jälitatud ja represseeritud, nagu praegugi.
Meie tänapäeva liberaalide valede paljastamine tuleks koondada ühte teatmikku – koos terminite tegeliku tähenduse seletustega. Loomulik normaalne maailm vastandatuna libaliberaalse narratiiviga.
Pärismaailmaga vastandub tänapäeval lääne üksikasjalikult väljamõeldud monstrumsüsteem, milles kõik loomulik on asendatud kunstlikuga, puhas vaimne kultuurse emakeele keskkond – primitiivse demagoogilise kantseliitnarratiiviga.
Meil on diskursus nimega Liberaalia. Ainult iseendale avatud ja ainult iseennast salliv ühiskonnarakuke. Paraku on nad valimispettuse kaudu meil võimu haaranud. Ja kiusavad normaalseid inimesi.
Head terminid on tegelikult need narratiiv ja diskursus. Väljendavad just seda kunstlikku tehislikku maailmakoopiat, millega tahetakse inimesed kõigest inimlikust ja loomulikust ära lahutada. Panna kõik inimesed progressiivseid narrusi kaasa mängima. Kuni oma uue Mooloki – tehisintellektini välja.
Tänapäeva liberaalid elavad diskursuses ja narratiivis, konservatiivid elavad pärismaailmas.
Tõsi on, et me ei saa inimesi jaotada jäigalt konservatiivideks ja liberaalideks, sest igaühes on ikka kuigipalju konservatiivi ja kuigipalju liberaali – aga poliitikas on see (sümboolne) vastandus olemas. Sest poliitika elabki omas maailmas, mis on üksjagu primitiivsem ja pisem kui pärismaailm.
Poliitika peaks vähemalt osaliselt olema filosoofia – tänapäeval ta seda ei ole, sest filosoof ei lähe poliitikasse. Ja lääne filosoofiassegi on trüginud väljamõeldud narratiivid, innovaatilised ja progressivistlikud uhhuuteadused ja uhhuuprofessorid. Sooteadused ja kliimateadused ja liberaalne demokraatia koos oma liberaalsete kväärtustega.
Enamus inimesi on põhiolemuselt konservatiivsed – konservatiivne keskkond on ju turvaline ja kindel. Sajanditega kujunenud ja äraproovitud. Ent iga konservatiiv on milleski liberaalne – ning isegi kõige paadunum liberaal on milleski konservatiivne. Ja tegelikult on tänapäeva aus konservatiiv palju liberaalsem kui need, kes ennast uhkelt liberaalideks nimetavad.
Tõde ja vale on vastandid. Tõde on konservatiivide element, libaliberaalid elavad valedes. Ise ju tunnistavad seda, et nende sotsiaalselt konstrueeritud elukeskkond on tõejärgne maailm ja et nende tõde on suhteline.
Niisiis, liberalismi kui poliitilist suunda enam tegelikult ei eksisteerigi. Ilmselt elas ta oma aja ära ja muutus pikkamööda iseenda vastandiks. Kiik läks üle võlli.
Liberaal ei saa öelda ju, et "teen kõik, et EKRE võimule ei saaks", see näitab, et ta ei ole liberaal, et ta on isekas ja piiratud totalitarist. Liberaal peaks ütlema, et rahval on õigus ja vabadus valida, ja kui rahvas valib konservatiivi, siis peaks liberaal rahva tahet ja uut valitsust austama, mitte maha tegema ja laimama, nagu meie libaliberaalid on teinud.
Liberaal peaks olema valmis konservatiiviga koostööd tegema.
Niisiis, konservatiiv ja liberaal on tänapäeval (sümboolne) poliit-teoreetiline vastandus. Inimesi tuleks hakata hindama nende egoismi ja isekuse mõõdu alusel. Selle järgi, kas nad lähtuvad oma eluvalikutes ja põhimõtetes isiklikust kasust ja sümpaatiast või suudavad näha oma silmadest, instinktidest (ja taskutest) kõrgemale, oskavad arvestada oma tegevustes ka kogukonna või inimkonna ühist kasu ja häid eesmärke. Peavad isiklikust kasust ülemaks ühiselu hüvesid.
Se on arukas valik, sest lõppkokkuvõttes toob selline tegevus alati ka nendele rohkem kasu kui kõiges kitsalt isikliku kasu jahtimine. See on tarkuse suund, rumalus ei suudagi mingit ühiskasu näha ega taotleda. Rumalus elab oma mulli sees. Umbes sammu kaugusel ümbritseb teda läbipaistmatu udu.
Niisiis: liberaalide asemel on meil enesekesksed omakasujahtijad ja konservatiivide asemel missioonitundega rahva heaolu korraldajad. Ülbed isandad – ja rahva teenrid.
Tänapäeva konservatiivne poliitika ei ole tekkinud tühja koha pealt, see on sündinud vajadusest ühiskonnaelu normaliseerida, tasakaalustada, hakata vastu meie loomuliku elukorralduse sassikeeramisele mingite agressiivsete gruppide isekate soovide põhjal.
Konservatiiv on nagu ühiskonna selgroog – igast painutusest, ükskõik, kui sügavast, aitab ta meil jälle püsti tõusta. Kui ei oleks konservatiive, siis oleks rahvuse allakäik ja hukkumine paratamatu ja väga kiire.
Konservatiivsus on vastupanuliikumine isekate kampade rahvavaenulikule agressioonile. Selle sisuks ei ole inimeste isiklik soov lihtsalt millestki vanast ja tuttavast kinni hoida, vaid missioonlik soov kaitsta oma rahvust vaimse allakäigu ja hukkumise eest. See on normaalse perekonnapea loomulik enesekaitseinstinkt.
Liberaal (siis õieti võltsliberaal) on valelik totalitarist, kes ennast liberaaliks nimetab, kes arvestab oma isikliku kasu ja mugavusega. Temale ei lähe korda ei rahvus ega kogukond, ammugi mitte vaimsus ega missioonitunne.
Ja muidugi kuulab ta ustavalt oma Euroopa isandaid, räägib nende "jutupunkte" ja täidab kuulekalt nende käske. Nagu robot või marionett. Sest ta ei ole enam suuteline ise mõtlema. Kõiges lähtub ta temasse sisestatud programmist.
Me peame liberaalide valesid halastamatult paljastama!