Meil on aeg tõusta, sest tänane agressiivsest, kategoorilisest pealiskaudsusest ja hävitavast ideoloogiast kantud naiste marss on järjekordne eesti rahva ja selle elutöö näkku heidetud kinnas. Meil on aeg Elumarsiks, tõdeb Objektiivi kolumnist Roland Tõnisson. 

Kui ma oleksin elanud sada aastat tagasi, oleksin olnud üsna tõenäoliselt sotsiaaldemokraat. Toona oli see üsna isamaaline, väikekodanlusele oponeeriv, üldise hüvangu eest võitlev seltskond. Naiste valimisõiguse eest võitlevate sufražettide liikumiselegi oleksin kaasa tundnud ja neid toetanud, sest naistel peavad olema vabadused ja õigused. Inimkonna ajaloos on alati olnud aegu, mil murtakse vanu kombeid. Neid saab olema just nii kaua, kuni eksisteerib inimkond ja nende järgi on sageli ka vajadus. Ent mille alati.

Naiste valimisõigus ei ole tõesti olnud alati enesestmõistetavus, nagu teame. Selleni jõudmine ei ole kerge olnud. Ent nii kaua, kuni eksisteerib inimkond, jäävad alati alles ka väga lihtsad ja naiivsed kujutelmad sellest, kuidas peavad toimima inimkooslused. See tähendab, et pidevalt leiutatakse ratast ja alati on neid, kes arvavad leidur Jaan Tatika kombel, et paelihast saab vorsti teha, ning üritavad „üles leida“ sellise „massina“, mis ühtlasi nii õhus kui maa ja vee peal liigelda võib.

Põhjusi, miks ei ole alati kõigil inimestel olnud õigusi hääletada oma sootsiumi puudutavate küsimuste osas, on olnud mitmeid, ent lähtutud on inimeste küpsusest ja teovõimelisusest. Ja eelkõige kaasnesid selliste privileegidega, nagu õigus saada valitud esindusorganisse, ka kohustused. Kreeka linnriikide mittekodanikele (naised, orjad ja mittepõlised linlased) ühiskondlikud, ehk avalik-õiguslikud kohustused ei laienenud – sellised, nagu kohustus osaleda linnriigi kaitsmisel omaenda kulu ja kirjadega. Kui me tänapäeval räägime mingist müstilis-müütilisest „meeste ülemvõimust,“ siis peame tõesti meeles pidama seda, et näiteks politseinikud, kaitseväelased, tuletõrjujad-päästjad, keda üle maailma saab igal aastal hukka kümneid tuhandeid, on eelkõige meessoo esindajad. New Yorki kaksiktornide varingus päästsid inimesi mehed. Seal said ka surma mehed.

Mõnel ajal on lähtutud valimisõiguste andmisel sellest, kas inimesel on selle riigi või linna territooriumil kinnisvara. Majaehitaja ei saa olla vastutustundetu või saamatu tegelane. Teda võib usaldada.

Majaomanik aga ei pruukinud ka keskaegses Tallinnas olla tingimata mees. Tallinnas sündinud kunstniku Michael Sittowi emal Margarethel oli piisavalt varandust ja temalt päris Michael kaks elumaja. Varandust on võinud naised omada läbi aegade ning parimaks tunnistajaks mehe-naise abieluliidu võrdõiguslikkusest on tänane abielusõrmus, mille traditsioon on pärit anglosaksi kultuurist. Abielludes pani mees oma naisele sõrme koopia pitsatsõrmusest, mis tal endal oli. Naine sai seega õiguse mehe äraolekul iseseisvalt otsustada majapidamise üle, kinnitades kõiki tehinguid oma äranägemise järgi.

Läbi aegade on aktsepteeritud naiste arvamusi ja ka korraldusi. Ka antiikmütoloogilistest tekstidest näeme, et naist võidi küll pidada vaid vahendiks, kes mehele lapsed sünnitab, ent neilgi aegadel on mehed oma naiste järgi igatsenud ning nende arvamust on alati peetud oluliseks. Vahel ka kodurahu huvides. Naised on olnud läbi aegade olulised „tegijad“ ühiskondlikes protsessides. Kuidas muidu oleks meil nimetada nii suurt hulka naisvalitsejaid, naispühakuid?

Olen oma elu jooksul erinevates töökohtades pidanud alluma naisülematele ja pean tunnistama, et neist mitmetelt olen ma pidanud õppima, kuidas kollektiivi korralikult juhtida. Samas kui mitmelt meesülemalt saadud hoiatavaid kogemusi pean siiani endale õppematerjaliks „kuidas mitte käituda, kui soovid oma kollektiivi motiveerida tulemustele.“

Venemaa esimese keisri Ivan IV ema viis oma riigis läbi rahareformi, võttes kogu territooriumil kasutusele ühtse rahasüsteemi ning tugevdas riigi kaitseobjekte sellise efektiivsusega, mille kohta ei olnud midagi ütelda ka tema vaenlastel.

Inglise kuningannad Elisabeth I ja Victoria on jäänud ajalukku kaugelenägevate valitsejatena, kellele ei jäänud meelekindluse ja strateegilise mõtlemise poolest üldsegi mitte alla Margareth Thatcher. Ja neid näiteid võiks tuua lõputult.

Selles lühikeses kirjatükis ei ole võimalik ära seletada looduse poolt paikapandud täiuslikku ühendust mehe ja naise vahel, mille vastu sekulaarne, moodne ühiskond on mässu tõstnud. Üleüldse on see üks narr lugu, et peab sellist elementaarset eluilmingut, nagu „mees + naine,“ selgitama. Paraku on see vajalik praeguses meeltesegaduses, mille on põhjustanud ideoloogiline liberalism eesmärgiga purustada loomulik sootsium. Ja see ei ole tsivilisatsiooni „ussinahavahetus,“ millele järgneb uuenenud aeg, vaid siin on tegemist kõige konkreetsema mässuga terve mõistuse vastu. Kui ülikooli õppejõud vallandatakse töölt sellepärast, et ta selgitab tudengitele naise ja mehe füsioloogilisi erinevusi, on see mäss nii terve mõistuse kui Looja loodud looduse vastu.

Kuna „Naiste marsi“ esimene etteaste toimus USA-s päev pärast Donald Trumpi valimist presidendiks, on see kõige ehedam näide võltshoolivusest ja kinnitus sellest, et tegemist oli ammu ettevalmistatud võimuvõitlusliku, ideoloogilise aktsiooniga. Tallinnas üritusest osavõtnud olid oma sõnades telekaamerate ees üsna tagasihoidlikud, ent telgitagustes ollakse aktiivsed LGBT ideoloogid ja abordigenotsiidi apologeedid-propageerijad. Ja neid rahastab heldelt Eesti Vabariik.

Eriti raske on aru saada sookvootide nõudest. Kui soovitakse, et kõikjal oleks võrdselt esindatud nii mehed kui naised, siis miks räägime ainult juhtivatest ametikohtadest? Miks ei liiguta selles suunas, et mehi ja naisi oleks võrdselt meditsiinitöötajate seas? Miks me ei koolita medvendi sellisel hulgal, et nad moodustaksid 50 % nooremmeedikutest? Millal hakkavad meie medkoolid välja laskma ämmaemandate kõrval äiaisandaid? Miks ei näe me päästjate meeskondade kõrval naiskondi? Miks ei pürgi naised traktoristideks, tuletõrjujateks? Kas naised tahavad need rasked ametid jätta diskrimineerivalt ainult meeste pärusmaaks? Kui me kannatame sellist jaburust, siis miks ainult osaliselt ja mitte totaalselt?

Ja miks, roosa tutilise kassikõrvadega mütsi nimel, me üleüldse räägime meestest ja naistest, poistest ja tüdrukutest? Kas me ei tahagi siis üleüldist võrdõiguslikkust?

Ja veel on mul küsimusi. Millal hakkame rääkima naiste vägivallast meeste vastu? Või kas tahetakse väita, et meil ei eksisteeri naiste seksuaalset vägivalda meeste vastu? Miks ei võeta tõsiselt naiste poolt harrastatavat vaimset terrorismi? Näiteks kellegi pere lõhkumisega mehe ülelöömise eesmärgil? Miks ei ole ühiskond nördinud selle üle, et kellegi naisterahva kaks abikaasat end üles poovad, naine kommenteerib seda aga küüniliselt: „Tänapäeva mehed on nõrgukesed,“ ja suundub otsima järgmist mehekandidaati, kelle kallal rahuldada vaimse piinamise iha?

Kas oleme mõelnud selle peale, kui paljud meeste enesetapud on põhjendatud naiste reetlikkusest ja ka pahatahtlikust, lausa sadistlikust (küll enamasti vaimses mõttes) käitumisest pereringis?

Kas võime kindlalt väita, et naised ei ole kunagi osutunud süüdlasteks vargustes, isikuvastastes kuritegudes ja ka mõrvades? Juba Vana Testamendi loost saame teada, kuidas vaarao Pootifari naine ahvatles oma abikaasa alluvuses töötavat Joosepit seksuaalsuhetele ja saanud keelduva vastuse, lavastas ta süüdi seksuaalses kallaletungis? Kas naised on tänapäeval kristallpuhtad olendid ilma vale ja võltsita?

Mässamine looduse vastu maksab meile kätte reostatud pinnase ja saastatud vee näol. Mässamine loomuliku loodusekorra vastu toob kaasa selle, et liigid, kes ei ela loodusega harmoonias, surevad välja. Meil ei olegi mõtet imestada selle üle, et rahvastik väheneb, sest oleme hakanud mässama. Ja ainsaks põhjuseks on egoistlik ülbus, mille tulemusena on lastetapp, milles ei ole süüdi ainult naised, vaid ka mehed, kes käituvad naistega egoistlikult ja halastamatult.

„Naiste marsi“ ja muu radikaalse feminatsismi otsene eesmärk on luua poliitiline olukord, mis võimaldab feminismil viia ellu oma eesmärgid. Ja neid eesmärke ei toeta loomulikult mitte konservatiivid, vaid nn „liberaalid,“ kes on sajandi jooksul tõe eest võitlejatest transformeerunud mässajateks mässu enese pärast. Kes ei suuda sootsiumis, elus ja eksistentsis näha selle igavikulist perspektiivi, kelle jaoks elu on suuremalt osalt enesekeskne ajaviide ja selle võimaldajate järgimine-kummardamine ning vihkamine selliste inimeste-arusaamade vastu, mis rõhutavad kohustusi Looja-looduse ja ligimese vastu.

Lõpetuseks – meil on aeg tõusta, sest tänane agressiivsest, kategoorilisest pealiskaudsusest ja hävitavast ideoloogiast kantud naiste marss on järjekordne eesti rahva ja selle elutöö näkku heidetud kinnas. Meil on aeg Elumarsiks. Marsiks elu ja neid ülalhoidvate pereväärtuste ning traditsioonide eest. Meil on aeg näidata, et eesti inimestes on piisavalt mõistust ja südant elada rahva heaks, selle kestmise nimel. On aeg.

Kui peate Objektiivi tegevust oluliseks, siis toetage seda annetusega! Annetuse vormistamine annetustelehel võtab vaid mõne hetke. Täname!